Keila lade on ülemordoviitsiumi ladestiku regionaalne kronostratigraafiline üksus (lade). Varasemates käsitlustes liigitati see keskordoviitsiumi ladestikku kuuluvaks.[1]

Keila lademe tüüppaljand endises Keila paemurrus

Keila lademe all lamab Haljala lade ja temal lasub Oandu lade; koos Haljala lademega kuuluvad nad Viru ladestiku Kurna alamladestikku. Üleilmses standardis vastavad sellele ülemises osas Katy lade ja alumises osas Sandby lade. Lademe moodustumise ajal leidis aset Guttenbergi jäätumine.[2]

Keila lademe nimetas nii baltisaksa päritolu vene geoloog Friedrich Schmidt, kes sellega tähistas enda poolt 1881. aastal Jõhvi ja Vasalemma kihi vahel väljaeraldatud lasundit (tänapäeval loetakse Jõhvi ladet Haljala lademe alamlademeks). Lademe nimi anti omaaegse laialdase paemurru järgi kõvikul Keilast umbes 1 kilomeeter loode pool (Keila paemurd), kus paljanduvad lademe ülemisse ossa kuuluva Pääsküla kihistiku lubjakivid 2,3 m paksuses.[3] Paemurru paljand on lademe stratotüübiks, selle laiendatud stratotüüp on aga Keila paemurru puurauk. Lademe piire määrab Pääskülast pärinev täisprofiil.[4]

Nüüdisaegsetes piirides käsitles Keila ladet esimesena geoloog Ralf Männil.[3] Lade moodustus ordoviitsiumis umbes 454 miljonit aastat tagasi. Vladimir Jaanusson eristas selles aastal 1945 Ristna alamladet,[5] Ralf Männil aastal 1958 aga Laagri alamladet[6].

Litostratigraafiliselt vastavad sellele Vangiški kihistu, Vilučiai kihistu, Blīdene kihistu, Vasalemma kihistu, Keila ehk Kahula kihistu Kurtna, Saue ja Pääsküla kihistikud ning Auleliai ja Lehtmetsa kihistikud. Lõuna-Eestis võib lademesse osalt kuuluda ka Mosseni kihistu. Lademe paksus Eestis on valdavalt 1–25 m.[1] Selle suurim paksus (35 m) on Kärdla kraatris. Lade on esindatud üle kogu Eesti, puududes üksnes Valmiera-Mõniste-Lokno kerkealal.[7] Rootsi Siljani meteoriidikraatris esindavad seda Freberga kihistu ning Skageni ja Kullsbergi kihistute lubjakivid.[8]

Lademe avamusala ulatub Hiiumaa põhjaosast Kurtna järvedeni, läbides Nõva, Keila, Saue, Saku, Jüri, Kehra ja Rakvere.[1]. Sama lademe alumisi kihte saab vaadelda näiteks Rootsis ja Põhja-Ameerikas.[9] Tegemist on noorima Põhja-Eesti panka moodustava lademega (esineb ainult Neugrundi pangal).[10] Lade paljandub näiteks Ristna neemel, Keilas, Pääskülas ja Vasalemmas.[1]

Lademe kivimkoosseisus on palju savikat lubjakivi.[11] Lademe alumise piiri moodustab paks bentoniidikiht. Lademe uuemad kihid sisaldavad ka merglit. Lademe puhul on omapäraks Loode-Eestis Keila ümbruskonnas sellest moodustunud paekivikõrgustikud, mida algselt peeti korallriffideks, seejärel biohermideks, uuemal ajal arvatakse aga, et need on lihtsalt lubjarikka muda kuhjatised, ehkki neist on leitud koralli Cyathocystis rhizophora jäänuseid ja on võimalik, et need moodustavad seal rifisarnaseid struktuure.[12]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 EE 12. köide, 2003: 214.
  2. Enli Kiipus Mida on miele õpetanud kliimamuutused geoloogilises aja. Eesti Loodus. jaanuar 2018.
  3. 3,0 3,1 Arvo Rõõmusoks. "Eesti aluspõhja geoloogia". Tallinn: Valgus, 1983. Lk 111.
  4. Stratigraafia terminoloogia
  5. Jaanusson, V. 1945. Über die Stratigraphie der Viru- resp. Chasmops-Serie in Estland. lk. 212-224
  6. Männil, Ralf 1958. Основные черты стратиграфии кейлаского горизонта (DII, ордовик) в Эстонии [Grundzüge der Stratigraphie der Keila-Stufe (Ordovizium, Estland)]. lk. 235-246
  7. Suuroja, K. 1997. Eesti aluspõhja geoloogiline kaart mõõtkavas 1:400 000. Seletuskiri.
  8. Ordovician of the Siljan District, Sweden Jan Ove R. Ebbestad& Anette E.S. Högström
  9. Retk Mudaaugu–Keila matkarajal ehk loodus linna lähedal
  10. Kalle Suuroja Põhja-Eesti klint Eesti looduse sümbol, Tallinn 2006, lk. 50
  11. http://www.geoeducation.info/geoturism/ajaskaala.php (vaadatud 16.02.2013)
  12. Keila Stage L. Hints & T. Meidla Raukas, A., Teedumäe, A. (eds). 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 pp. ISBN 9985-50-185-3