Vikipeedia

Kasutaja:Taurus404/Jeemeni kriis (2011–)

< Kasutaja:Taurus404
"Jeemeni kriis" suunab siia. Teiste Jeemenis toimunud kriiside kohta vaata artiklit Jeemeni kodusõda (täpsustus).

Jeemeni kriis algas aastatel 2011–2012 toimunud revolutsiooniga president Ali Abdullah Salehi vastu, kes oli Jeemenit juhtinud rohkem kui kolm aastakümmet (33 aastat).[1][2] Pärast Salehi ametistlahkumist 2012. aasta alguses Jeemeni valitsuse ja opositsioonirühmade vahelise kokkuleppe raames, püüdis uus valitsus, mida juhtis Salehi endine asepresident Abdrabbuh Mansur Hadi riigi killustunud poliitilist maastikku ühendada, kuid sellega kukuti läbi ja rahu hakkasid rikkuma Al-Qaeda Araabia poolsaarel ja huthi võiltejad, kes olid juba aastaid riigi põhjaosas mässelnud.[3][4]

2014. aasta septembris kasvas huthi mäss täiemahuliseks kodusõjaks, huthi võitlejad tungisid riigi pealinna Sanaasse ja sundisid Hadit läbirääkimistele "ühtsusvalitsuse" üle. Mässulised jätkasid nõrgenenud valitsusele surve avaldamist, kuni kui presidendipalee ja presidendi residents rünnakute alla sattus, astus Hadi koos enda valitsusega 2015. aasta jaanuaris tagasi. Järgmisel kuul kuulutasid huthid, et kontrollivad riigi valitsust, saatsid parlamendi laiali ja moodustasid ajutise revolutsioonikomitee, mida hakkas juhtima huthi liider Mohammed Ali al-Houthi, huthide juhi Mohammed Ali al-Houthi nõbu.[5][6] Hadi põgenes Adenisse, kus ta teatas, et jääb Jeemeni seaduslikuks presidendiks, kuulutas välja riigi ajutise pealinna ning kutsus lojaalseid riigiametnikke ja sõjaväelasi tema eest seisma.[7][8]

27. märtsil 2015 teatas BBC, et Hadi oli "põgenenud mässuliste vägede eest Adenist" ja seejärel "saabunud Saudi Araabia pealinna Riyadhi" ning "Saudi Araabia võimud alustasid Jeemenis õhurünnakuid".[9] Alates 2017. aastast on valitsuse vastu võidelnud ka separatistlik Lõuna-Jeemeni üleminekunõukogu (STC).

Taust muuda

Araabia kevade nime all tuntud protestilaine jõudis varsti pärast Tuneesia revolutsiooni ka Jeemenisse. Jeemen oli vaene riik, kus valitsus oli laialdaselt korrumpeerunud ning erakätes oli suur hulk relvi. Aastaks 2011 seisis riik silmitsi al-Qaidaga ja separatistidega lõunas ning zaidi šiia mässulistega põhjas. Jeemen oli olnud üks riik alates 1990. aastast ning põhja ja lõuna vahel püsisid sügavad lõhed.

Ökoloogiline kriis muuda

Jeemeni poliitilist ebastabiilsust on suurendanud ja osaliselt põhjustanud riigis kestev tõsine ökoloogiline kriis. Keskmisel jeemenlasel on aastas juurdepääs ainult 140 kuupmeetrile veele, samas kui Lähis-Ida keskmine on 1000 m3 aastas ja rahvusvaheliselt määratletud veepuuduse piirmäär on 1700 kuupmeetrit aastas.[10] Jeemeni põhjavesi on riigi peamine veeallikas, kuid kuna veevarud on märkimisväärselt kuivanud, on riik jäänud jätkusuutliku veeallikata. Näiteks Sanaas oli põhjavesi 1970. aastatel 30 meetri sügavusel, kuid 2012. aastaks oli see langenud 1200 meetri sügavusele. Jeemeni valitsused ei ole põhjavett reguleerinud.[11] Juba enne revolutsiooni olid eksperdid mures, et Jeemen on "esimene riik, kus vesi otsa saab".[12] Põllumajandusele kulub Jeemenis umbes 90% veest, ehkki see toodab ainult 6% SKP-st – siiski sõltub suur osa jeemenlastest just väikesemahulisest põllundusest. Pool Jeemeni põllumajandusveest kulub narkootilise kata kasvatamiseks, mida enamik jeemenlastest närib. See tähendab, et veepuuduses riigis, kus pool elanikkonnast on näljas, kasutatakse 45% pidevalt ammenduvatest põhjaveekihtidest eraldatud veest põllukultuuri kasvatamiseks, mis ei toida kedagi.

Veepuudusel on otsene mõju poliitilisele stabiilsusele. Välismaalased kuulevad kõige rohkem teiste riikide toetatud fraktsioonide vahelisest varisõjast, kuid kohaliku ajalehe Al-Thawra andmetel on 70–80% riigi maapiirkondade konfliktidest seotud veega. Riigi siseministeeriumi hinnangul tapavad vee ja maaga seotud tülid riigis 4000 inimest aastas – rohkem kui terrorism.[13] Al-Jawfi kubernerkonnas on vaidlus kaevu paigutamise üle viinud verise tülini, mis on kestnud enam kui 30 aastat.[11] 2007. aastal hoiatas Jeemeni vee- ja loodusvarade minister, et pealinn Sanaa võidakse evakueerida, kui sealt vesi otsa saab. Ehkki valitsus ei suutnud pealinna kolimist korraldada rahumeelsetel põhjustel, on sõda ja poliitiline kriis muutnud nii Sanaa kui suurema osa Jeemenist lahinguväljaks, kust inimesed on põgenema sunnitud.

Sõja edenedes on Jeemeni räsinud veel täiendavad keskkonnakatastroofid. 2015. aasta lõpus tabas riiki kaks ajaloolist tsüklonit. Esimene neist, tsüklon Chapala, tabas Sokotra saart ning seejärel Jeemeni lõunarannikul asuvat Mukalla sadamat, kus see põhjustas katastroofilisi üleujutusi.[14] See torm koos järgneva tsükloniga Megh jättis pinnasesse rändrohutirtsude paljunemiseks piisavalt niiskust. Need jaaniussid võivad päevas lennata üle 100 kilomeetri ja hävitada kõik teele jääva põllusaagi.[15]

Ajalugu muuda

Revolutsioon (2011–2012) muuda

Jeemeni poliitiline kriis algas 2011. aastal Araabia kevade alguse ja huthi ülestõusu jätkumisega.

Salehi vastased protestid muuda

  Pikemalt artiklis Jeemeni revolutsioon
 
Meeleavaldajad Sanaas 4. aprillil 2011, Jeemeni revolutsiooni algstaadiumis.

Nii ilmalike kui islamistlike opositsioonirühmituste eestvedamisel puhkesid 2011. aasta alguses rahvameeleavaldused.[16] Meeleavaldustel osalesid ka pikka aega mässelnud rühmitused nagu huthid ja Lõuna Liikumine.[17][18] Saleh vastas meeleavalduste vägivaldse mahasurumisega ja riik nihkus kodusõja äärele, kui mitmed armeeelemendid märtsis valitsusest lahku lõid ja meeleavaldajatega ühinesid.[19][20]

Saleh oleks peaaegu hukkunud, kui mošees, kus ta koos teiste valitsuse tippametnikega 3. juunil palvetas, lõhati pomm.[21][22] Kuigi tema seisund näis esialgu raske, taastus ta ja naasis pärast mitut kuud Saudi Araabias ravil olemist tööle 23. septembril.[23] Ta jättis äraoleku ajal vastutavaks asepresident Hadi. Presidendi kohusetäitjana kohtus Hadi opositsiooniga ja avaldas väidetavalt avatust reformidele. Siiski lükkas ta tagasi idee sundida Saleh võimult.[24]

Vahendatud kokkulepe muuda

Pärsia lahe koostöönõukogu avaldas Salehile survet meeleavaldused tagasiastumisega lõpetada.[25] Paar nädalat pärast Saudi Araabiast naasmist nõustus Saleh 23. novembril lõpuks immuniteedi eest tagasi astuma. Tehingu osana nõustus opositsioon lubama Hadil 2012. aastal ainsa kandidaadina presidendiks kandideerida.[26]

Dammaji piiramine muuda

  Pikemalt artiklis Dammaji piiramine

Vahepeal piirasid mässulised huthid Põhja-Jeemenis Saada kubernerkonnas salafistlikku Dammaji linna. Lahingud oli kõige rängemad novembris ja detsembris. Jeemeni sõjavägi ei suutnud meeleavalduste tõttu mujal riigis korda hoida.[27]

Üleminekuperiood (2012–14) muuda

Jeemeni revolutsioon jõudis opositsiooni jaoks 2012. aastal pealtnäha eduka lõpuni, kuna Saleh lahkus ametist. Rahutused jätkusid aga nii riigi põhja- kui lõunaosas.

Hadi valimine muuda

  Pikemalt artiklis 2012. aasta Jeemeni presidendivalimised
 
Abdrabbuh Mansur Hadi, Jeemeni teine president.

Hadi valimised 24. veebruaril 2012 tõid Jeemenis rahumeelselt võimule uue valitsuse, vaid väike protsent valijatest rikkus protesti märgiks oma valimissedelid.[28] Lõuna-Jeemenist pärit Hadi sai erilist tuge Lõuna-Jeemenis, vaigistades sellega separatistide vastumeelsust,[29] nii huthid kui Lõuna Liikumine boikoteerisid valimisi.[30] Hadi ei andnud huthidele valitsuses ühtegi kohta.[1]

Dammaji kokkupõrked jätkuvad muuda

Dammaji konflikt taaselustus aprillis, kui puhkesid lahingud huthi hõimude ja salafistlike üliõpilaste vahel. Pooled süüdistasid teineteist vaherahu rikkumises.[31]

Hadi esimesed sammud muuda

Paljude separatistide, sh huthide osavõtul peeti riiklike lepitusläbirääkimisi.[1][29]

Üheksa aastat pärast Hussein Badreddin al-Houthi surma andis Jeemeni valitsus huthi omaaegse juhi säilmed tema perekonnale üle ja ta maeti 2013. aasta juunis Põhja-Jeemenis, kohal oli ka Hadi valitsuse esindaja.[32]

Hadi külastas 2013. aasta juulis Ameerika Ühendriike, kes oli tema peamine välisliitlane. USA tühistas ka kinnipeetavate üleviimise keelu Kuuba Guantanamo lahe vangilaagrist Jeemenisse.[33]

Samal ajal saatis Saudi Araabia 2013. aastal oma kodumaale tagasi 300 000–400 000 Jeemeni võõrtöölist, põhjustades Põhja-Jeemenisse vaese ja kodutu elanikkonna sissevoolu.[34]

Taasalanud kokkupõrked muuda

Konflikt huthide ja salafistide vahel Saada kubernerkonnas jätkus oktoobris ja novembris. Saada valitsuse ametnikud süüdistasid huthi võitlejaid rünnakus Dammaji salafistide mošeele ning sunniitide välja tõrjumise katsetes. Huthid süüdistasid salafiste usuinstituudi kasutamises välismaiste võitlejate värbamiseks. Valitsus üritas lahingute peatamiseks sekkuda.[35]

Vägivald Al Jawfi kubernerkonnas kestis kogu aasta. Ka Dhamari kubernerkonnas nähti aasta lõpus huthide ja salafistide kokkupõrkeid.[36]

Huthi mäss (2014–2015) muuda

Sündmuste äkilises pöördes võtsid huthid 2014. aastal kontrolli Põhja-Jeemeni, sealhulgas Sanaa üle.

Šiia-sunni konflikt levib muuda

  Pikemalt artiklis Amrani lahing

Dammaji kokkupõrked levisid 2014. aasta jaanuariks Amrani kubernerkonda.[37] Huthid saavutasid Saadas võidu, kui Jeemeni valitsus sõlmis lepingu, mille alusel salafistid ja nende perekonnad üle piiri Al Hudaydahi kubernerkonda ümber paigutati. Väidetavalt blokeerisid huthid allakirjutud lepingule vaatamata valitsusvägede saabumist sellele alale.[38]

Võitlus Amrani kubernerkonnas aasta jooksul teravnes, kokkupõrked huthide ja islamistliku Islahi partei pooldajate vahel viisid lõpuks kogu kubernerkonna ülevõtmiseni huthide poolt. Konflikt levis juuliks Sanaa kubernerkonda.[36]

Huthid võtavad Sanaa muuda

  Pikemalt artiklis Sanaa lahing (2014)

Houthid hakkasid 2014. aasta keskel Hadi valitsuse vastu meelt avaldama ning nõudsid järeleandmisi, et aastatepikkused mässud lahendada.[39] Ülestõus teravnes dramaatiliselt septembris, kui huthi võitlejad tungisid pealinna Sanaasse ja võtsid Jeemeni sõjaväe käest linna paari päevaga oma kontrolli alla. Kindral Ali Mohsen al-Ahmer alistus huthidele pärast lühikest võitlust.[40] Ekspresident Ali Abdullah Salehi kahtlustati huthidele salaja abi pakkumises.[41] Peaminister Mohammed Basindawa astus 21. septembril tehingu raames, mis pidi vastasseisu lõpetama, tagasi.[42]

Moodustatakse ühtsusvalitsus muuda

Huthid ja valitsus leppisid 21. septembril kokku, et moodustavad ühe kuu jooksul "ühtsusvalitsuse".[43] Huthid lükkasid Hadi esialgse peaministrikandidaadi Ahmad Awad bin Mubaraki tagasi[44] ja tema asemel nimetati huthide nõusolekul ametisse naftaminister Khaled Bahah.[45] Huthid ja Salehi Üldine Rahvakongress teatasid 8. novembril ootamatult, et ei osale ühtsusvalitsuses, väites, et selle tingimused on neile vastuvõetamatud.[46] Boikott viis sanktsioonideni Salehi ja huthide kõrgemate juhtide vastu ÜRO Julgeolekunõukogu ning Ameerika Ühendriikide rahandusministeeriumi poolt.[47]

Sõda Jeemenis (2015–) muuda

Olukord teravnes veelgi 2015. aastal, kui huthid asutasid Sanaas uue valitsuse ja Hadi pages koos oma toetajatega Adenisse ja hiljem Saudi Araabiasse. Araabia Liiga alustas Saudi Araabia juhtimisel Jeemeni pommitamist ja piirkonna erinevate relvajõudude mobiliseerimist võimaliku sissetungi jaoks.

Huthid kindlustavad võimu muuda

  Pikemalt artiklis 2014.–2015. aasta Jeemeni riigipööre

Huthid suurendasid survet Hadi nõrgenenud valitsusele vallutades presidendipalee ja strateegilised sõjalised rajatised Sanaas ning pommitades 20. jaanuaril presidendi residentsi. Järgmisel päeval võtsid nad Hadi kodu enda kontrolli alla, paigutasid õue relvastatud valvurid, et hoida teda sisulises koduarestis.[48] Hadi, peaminister Khaled Bahah ja valitsuskabinet astusid järgmisel päeval tagasi, öeldes, et nad ei saa huthide loodud tingimustes enda tööd jätkata. Mässulised tervitasid Hadi tagasiastumist, kuid jätsid ta koduaresti. Uudised sellest ajendasid nelja lõunapoolset kubernerkonda teatama, et nad eiravad kõiki Sanaa korraldusi.[49] Esindajatekogu pidi kogunema 25. jaanuaril, et arutada Hadi tagasiastumise Jeemeni põhiseadusele vastavust, kuid istungjärk katkestati, kui huthid võtsid parlamendihoone enda kontrolli alla. ÜRO astus samme, et proovida läbirääkimiste teel tekkinud olukord, mida paljud pidasid huthi riigipöördeks, lahendada.[50]

ÜRO läbirääkimised vilja ei kandnud ja huthide ultimaatumit Jeemeni poliitilistele fraktsioonidele ühise lahenduse leidmiseks ei täidetud. 6. veebruaril kuulutasid huthid, et on võtnud Jeemeni valitsuse enda täieliku kontrolli alla, laiali saatnud parlamendi ja seadnud Mohammed Ali al-Houthi juhitud revolutsioonikomitee riigi ajutiseks juhtorganiks. Teade tekitas Sanaas ja teistes linnades, eriti riigi lõunaosas proteste.[51][52]

Riigipöördejärgsed arengud muuda

  Pikemalt artiklis 2014.–2015. aasta Jeemeni riigipöörde järelmõjud

Reaktsioonid huthi ülevõtmisele olid üldjoontes negatiivsed: Araabia Liiga, Pärsia lahe koostöönõukogu, ÜRO ja Ameerika Ühendriigid keeldusid "põhiseadusliku deklaratsiooni" tunnustamisest ning mitmed kubernerkonnad keeldusid huthide võimu tunnustamast. Kuna enamik erakondi kritiseeris riigipööret, teatas ÜRO saadik Jeemenis Jamal Benomar 8. veebruaril Jeemeni tuleviku üle kõneluste jätkamisest. Benomari sõnul olid huthid nõustunud kõnelustel osalema.[53] ÜRO peasekretär Ban Ki-moon kutsus Hadit taas presidendiks tegema.[54]

Huthid ja teised fraktsioonid jõudsid esialgse kokkuleppeni, mis kuulutati välja 20. veebruaril, et esindajatekoda hoolimata "põhiseaduse deklaratsioonist", mis selle kaks nädalat enne laiali saatis, taastada. Lepingus sätestati ka, et lõunajeemenlaste, naiste, noorte ja muude poliitiliste vähemuste esindamiseks luuakse "rahva üleminekunõukogu".[55] Järgmisel päeval sõitis Hadi Adenisse, kus ta ütles, et kõik huthide otsused alates 21. septembrist 2014 on kehtetud, ja mõistis riigipöörde hukka.[56][57]

Puhkeb kodusõda muuda

  Pikemalt artiklis Jeemeni kodusõda (2015–)

Adeni rahvusvahelises lennujaamas puhkesid 19. märtsil kokkupõrked, ekspresidendile Ali Abdullah Salehile lojaalsed väed üritasid lennujaama enda kontrolli alla võtta, kuid Hadi valitsusväed ja omakaitsejõud said neist võitu.[58] Järgmisel päeval õhkisid neli enesetaputerroristi end ilmselt lennujaama sündmustega mitteseotud asjaoludel Sanaa mošeedes, mis olid täis huthisid, rünnakus hukkus vähemalt 142 inimest. Vastutuse võttis sunniitliku islamirühmituse Iraagi ja Levandi Islamiriik Jeemeni haru.[59][60]

Hadi kuulutas Adeni Jeemeni ajutiseks pealinnaks 21. märtsil, Sanaa jäi huthi kontrolli alla.[61] Järgmisel päeval hakkasid huthi väed liikuma Adeni suunas, vallutades Jeemeni suuruselt kolmanda, Taizi linna põhiosad.[62] Nad võtsid enda kontrolli alla suure osa riigi lõunaosast ja vallutasid aprilli alguseks ka suure osa Adenist endast.[63]

Saudi Araabia juhitud sekkumine Jeemenis muuda
  Pikemalt artiklis Saudi Araabia juhitud sekkumine Jeemenis

26. märtsil 2015 teatasid Saudi Araabia ja mitmed teised riigid, et nad on Jeemenis alustanud huthide vastu sõjalisi operatsioone. Bahrein, Kuveit, Katar ja Araabia Ühendemiraadid avaldasid koos Saudi Araabiaga avalduse, milles öeldi, et nende eesmärk on "tõrjuda huthi agressioon" Jeemenis. Koalitsiooni kuulusid ka Egiptus, Jordaania, Maroko ja Sudaan.[64]

Lisaks õhurünnakutele üle kogu riigi, mida üldine rahvakongress süüdistas kümnete tsiviilohvrite põhjustamises,[65] pommitasid Egiptuse sõjalaevad 30. märtsil Adeni poole liikuvat huthi kolonni[66] ning Saudi Araabia ja huthi väed vahetasid üle piiri suurtüki- ja raketituld. [67]

Saudi Araabia juhitud koalitsiooni 8. oktoobri 2016. aasta rünnakus hukkus Sanaas vähemalt 140 ja sai vigastada üle 600 inimese. See oli kaheaastases sõja verisemaid lahinguid. Saudi Araabia ja tema liitlased nõustusid ühise vahejuhtumite hindamise meeskonna (JIAT) sisekontrolli järeldusega, et matusetseremoonia pommitamine põhines vigasel teabel, arvati, et tegemist oli relvastatud huthi juhtide kogunemisega.[68][69]

Kooleraepideemia muuda

Kodusõja ajal on Jeemenis alanud tõsine kooleraepideemia. 2017. aasta juulis ütles ÜRO humanitaarabi koordinaator, et teatatud on üle 320 000 juhtumist. Samuti süüdistas ta epideemia põhjustamises sõda ja vaenupooli toetavaid rahvusvahelisi jõude.[70] 2017. aasta oktoobris kirjeldati seda juba registreeritud ajaloo halvima koolerapuhanguna, kus on registreeritud üle 800 000 juhtumi.[71]

Humanitaarkriis muuda

Aastatel 2015–2020 pärines üle kolmandiku pagulastest Jeemenist.[72] Ligikaudu 80% Jeemeni elanikkonnast, üle 12 miljoni lapse, vajab humanitaarabi.[73] Umbes 7,8 miljonil lapsel pole saanud mitte mingisugust haridust, lisaks on neil vee- ja kanalisatsioonivõimaluste leidmiseks minimaalsed võimalused.[74] Lisaks laste ressursside puudumisele on räägitud ka sõjas osalema sunnitud lastest.[75] Huthid meelitavad lapsi võitlema raha või sotsiaalse staatusega, Jeemenis on noores eas relvade kasutamine normaalne. Lapsed on paljude võiltejate silmis väärtuslikuks varaks või eeliseks konfliktides, kuid tegelikult on nende kasutamine äärmiselt ohtlik. Jeemenil on sõlminud ka mitu ÜRO lepingut, millest üks täpsustab laste kohtlemist.[76] Lapse õiguste konventsioonide assamblee resolutsioon kirjutati alla 18. novembril 1959 ja ratifitseeriti 20. novembril 1989. Tegelikkuses on kriisi ajal paljud Jeemeni lapsed ja nende põhiõigused jäetud tähelepanuta.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Hendawi, Hamza (12. oktoober 2014). "Yemen's crisis reflects arc of Arab Spring revolts". Yahoo! News. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt; nime "crisis" on määratud mitu korda erineva sisuga.
  2. ↑ al-Naggar, Mona (6. veebruar 2015). "In Yemen, Hard Times Remain a Constant as Rebels Take Charge". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. veebruar 2015. Vaadatud 6. veebruaril 2015.
  3. ↑ "Meet The Group That Now Rules Yemen". BuzzFeed. 6. veebruar 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. veebruar 2015. Vaadatud 6. veebruaril 2015.
  4. ↑ "Al-Qaeda thrives in Yemen amid weak security, stalled dialogue". Al Arabiya. 6. veebruar 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. veebruar 2015. Vaadatud 6. veebruaril 2015.
  5. ↑ al-Haj, Ahmed (6. veebruar 2015). "Yemen's Shiite rebels announce takeover of country". The Columbian. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. veebruar 2015. Vaadatud 6. veebruaril 2015.
  6. ↑ "Houthi militia installs 'presidential council' to run Yemen". Middle East Eye. 6. veebruar 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. jaanuar 2016. Vaadatud 6. veebruaril 2015.
  7. ↑ "Yemen's Hadi denies Aden secession". Anadolu Agency. 21. märts 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuni 2015. Vaadatud 22. märtsil 2015.
  8. ↑ Kerr, Simeon (26. veebruar 2015). "UN and Gulf back Yemeni president Hadi amid fears of civil war". Financial Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. märts 2015. Vaadatud 22. märtsil 2015.
  9. ↑ "President Hadi leaves Yemen as Saudi-led raids continue". BBC. 27. märts 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. aprill 2015. Vaadatud 27. mail 2015.
  10. ↑ "Climate Change 2001: Impacts, Adaptation and Vulnerability". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuni 2015. Vaadatud 25. juunil 2015.
  11. ↑ 11,0 11,1 "YEMEN: Time running out for solution to water crisis". IRIN. 13. august 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. aprill 2015. Vaadatud 17. aprillil 2015. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt; nime "IRIN" on määratud mitu korda erineva sisuga.
  12. ↑ Mahr, Krista (14. detsember 2010). "What If Yemen Is the First Country to Run Out of Water?". TIME Magazine. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. aprill 2015. Vaadatud 17. aprillil 2015.
  13. ↑ Heffez, Adam (23. juuli 2013). "How Yemen Chewed Itself Dry". Foreign Affairs. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. aprill 2015. Vaadatud 17. aprillil 2015.
  14. ↑ Fritz, Angela (3. november 2015). "Historic Cyclone Chapala ravages coastal Yemen with catastrophic flash flooding". Washington Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2015. Vaadatud 12. detsembril 2015.
  15. ↑ Oakford, Samuel (12. november 2015). "Battered By Civil War and Historic Cyclones, Yemen Now Faces Swarms of Locusts". Vice News. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2015. Vaadatud 12. detsembril 2015.
  16. ↑ "Thousands in Yemen Protest Against the Government". The New York Times. 27. jaanuar 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. november 2016. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  17. ↑ "As Mubarak resigns, Yemenis call for a revolution of their own". Christian Science Monitor. 11. veebruar 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. jaanuar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  18. ↑ "Yemen's Houthi movement and the revolution". Foreign Policy. 27. veebruar 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. jaanuar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  19. ↑ "Top army commanders defect in Yemen". Al Jazeera. 21. märts 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  20. ↑ "Yemen's Crackdown on Protesters Escalates to Air Strikes, Risking War". The Atlantic. 18. mai 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  21. ↑ "Yemen's Saleh injured by planted bomb – source". Reuters. 26. juuni 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  22. ↑ "Yemen: President Saleh 'was injured by palace bomb'". BBC News. 23. juuni 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. aprill 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  23. ↑ "Yemeni President Ali Abdullah Saleh makes unexpected return from Saudi Arabia". The Washington Post. 24. september 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  24. ↑ Raghavan, Sudarsan (13. juuni 2011). "Yemen's opposition meets with acting president". The Washington Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  25. ↑ Al Qadhi, Mohammed (8. aprill 2011). "GCC 'expects end to Yemen crisis' as pressure builds on Saleh to depart". The National. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  26. ↑ "Yemen president Saleh to step down; Bahrain acknowledges that crackdown used torture, excessive force". The Washington Post. 23. november 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  27. ↑ "A Militia, a Madrassa, and the Story Behind a Siege in Yemen". The New Republic. 30. jaanuar 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  28. ↑ "Yemen Gets New Leader as Struggle Ends Calmly". The New York Times. 24. veebruar 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. oktoober 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  29. ↑ 29,0 29,1 Mukhashaf, Mohammed (20. detsember 2012). "Some Yemeni separatists to join national dialogue". Reuters. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt; nime "dialogue" on määratud mitu korda erineva sisuga.
  30. ↑ "Houthis and Southern Movement to boycott February election". Yemen Times. 30. jaanuar 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. märts 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  31. ↑ "Houthi-Salafi confrontations renewed in Sa'ada". Yemen Times. 22. aprill 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  32. ↑ "Yemen's Houthi rebel leader laid to rest". Al Jazeera. 6. juuni 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  33. ↑ Kuhnhenn, Jim (25. juuli 2013). "Obama To Host Yemeni President Abdo Rabby Mansour Hadi At White House". The Huffington Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  34. ↑ "Down and out". The Economist. 10. detsember 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  35. ↑ "Yemen: Sectarian fighting kills dozens". CNN. 3. november 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  36. ↑ 36,0 36,1 "THE HOUTHIS: FROM A LOCAL GROUP TO A NATIONAL POWER". Yemen Times. 4. september 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt; nime "how" on määratud mitu korda erineva sisuga.
  37. ↑ "Clashes kill at least 23 in north Yemen". The Daily Star. 5. jaanuar 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  38. ↑ "Salafis forced to flee Dammaj, government forces unable to protect them, they say". ReliefWeb. 15. jaanuar 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  39. ↑ "Houthis block roads in Sana'a". 4. september 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  40. ↑ Al-Batiti, Saeed (september 2014). "Yemenis are shocked by Houthis' quick capture of Sana'a". Middle East Eye. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  41. ↑ El-Naggar, Mona (25. jaanuar 2015). "Shifting Alliances Play Out Behind Closed Doors in Yemen". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  42. ↑ "Houthis sign deal with Sanaa to end Yemen crisis". Al Arabiya. 21. september 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  43. ↑ Ghobari, Mohammed (21. september 2014). "Houthi rebels sign deal with Yemen parties to form new government". Reuters. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. aprill 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  44. ↑ "Yemen's Houthi rebels reject Ahmed Awad bin Mubarak as PM". BBC News. 7. oktoober 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2014. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  45. ↑ "Yemen appoints new PM to end crisis". Al Jazeera. 13. oktoober 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  46. ↑ "Yemen's GPC, Houthis oppose new gov't". KUNA. 11. oktoober 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  47. ↑ "US blacklists Yemen ex-president Saleh, Houthi commanders". Middle East Eye. 9. november 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  48. ↑ "Yemen rebels seize presidential palace". Al Jazeera. 21. jaanuar 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. jaanuar 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  49. ↑ "Yemeni President Hadi resigns from office". Al Arabiya. 22. jaanuar 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  50. ↑ "Protests in Yemen Support President as Factions Negotiate His Future". Wall Street Journal. 25. jaanuar 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. jaanuar 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  51. ↑ al-Haj, Ahmed (6. veebruar 2015). "Yemen's Shiite rebels say they're in charge now". CTV News. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. veebruar 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  52. ↑ "Thousands protest against Houthi coup in Yemen". Al Jazeera. 7. veebruar 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. veebruar 2015. Vaadatud 7. veebruaril 2015.
  53. ↑ al-Haj, Ahmed (8. veebruar 2015). "UN Envoy Says Yemen National Talks Will Resume Amid Crisis". ABC News. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. veebruar 2015. Vaadatud 8. veebruaril 2015.
  54. ↑ "UN calls for Yemen President Hadi's reinstatement". Gulfnews.com. 8. veebruar 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. veebruar 2015. Vaadatud 9. veebruaril 2015.
  55. ↑ "Yemen Parties Agree to Transitional Council, U.N. Envoy Says". The Wall Street Journal. 20. veebruar 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2015. Vaadatud 21. veebruaril 2015.
  56. ↑ "Yemen's Hadi says Houthis decisions unconstitutional". Al Jazeera. 21. veebruar 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. veebruar 2015. Vaadatud 21. veebruaril 2015.
  57. ↑ "Yemen's ousted president Hadi calls for Houthis to quit capital". The Star Online. 22. veebruar 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2015. Vaadatud 21. veebruaril 2015.
  58. ↑ "Battle for Aden Airport Stokes Fears of Wider Conflict in Yemen". The New York Times. 19. märts 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 20. märtsil 2015.
  59. ↑ "BREAKING: Death toll hits 137 from suicide bomb attacks in Yemen mosques". Albawaba News. 20. märts 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. märts 2015. Vaadatud 20. märtsil 2015.
  60. ↑ "Death toll in Yemen bombing rises to 142". Al Arabiya. 20. märts 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. märts 2015. Vaadatud 20. märtsil 2015.
  61. ↑ "Yemen's President Hadi declares new 'temporary capital'". Deutsche Welle. 21. märts 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. märts 2015. Vaadatud 21. märtsil 2015.
  62. ↑ "Rebels Seize Key Parts of Yemen's Third-Largest City, Taiz". The New York Times. 22. märts 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. märts 2015. Vaadatud 22. märtsil 2015.
  63. ↑ "The Crisis in Yemen Intensifies as Houthi Fighters Push Deeper Into Aden". TIME. 6. aprill 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. aprill 2015. Vaadatud 6. aprillil 2015.
  64. ↑ "Saudi Arabia launches military operation in Yemen - envoy". BBC News. 26. märts 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. märts 2015. Vaadatud 26. märtsil 2015.
  65. ↑ "Saudi-led coalition strikes rebels in Yemen, inflaming tensions in region". CNN. 26. märts 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. märts 2015. Vaadatud 1. aprillil 2015.
  66. ↑ "Egyptian warships shell Houthis outside Yemeni city of Aden: Reports". Ahram Online. 30. märts 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. aprill 2015. Vaadatud 1. aprillil 2015.
  67. ↑ Bora, Kukil (1. aprill 2015). "Yemen Crisis: Saudi Arabia Forces, Houthi Rebels Clash On Border As Yemen Calls For Ground Troops". International Business Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 1. aprillil 2015.
  68. ↑ "Yemen conflict: 'Saudi-led coalition plane' hit funeral (BBC)". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. juuli 2018. Vaadatud 21. juulil 2018.
  69. ↑ "JIAT: Yemen funeral targeted based on wrong information; Coalition accepts findings". Arab News. 15. oktoober 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. oktoober 2016. Vaadatud 16. oktoobril 2016.
  70. ↑ Falk, Pamela (13. juuli 2017). "U.N. warned "we should all feel deeply guilty" as Yemenis die". CBS News (inglise). CBS News. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2018. Vaadatud 3. märtsil 2018.
  71. ↑ Lyons, Kate (12. oktoober 2017). "Yemen's cholera outbreak now the worst in history as millionth case looms". The Guardian (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 23. märts 2018. Vaadatud 3. märtsil 2018.
  72. ↑ "Yemen in Crisis". Council on Foreign Relations (inglise). Vaadatud 4. augustil 2020.
  73. ↑ "Yemen crisis". www.unicef.org (inglise). Vaadatud 4. augustil 2020.
  74. ↑ "Yemen: millions of children facing deadly hunger, amidst aid shortages and COVID-19". UN News (inglise). 25. juuni 2020. Vaadatud 4. augustil 2020.
  75. ↑ "Children as young as 10 fight, kill and die in Yemen's war". NBC News (inglise). Vaadatud 20. novembril 2020.
  76. ↑ "Treaty bodies Treaties". tbinternet.ohchr.org. Vaadatud 20. novembril 2020.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kasutaja:Taurus404/Jeemeni_kriis_(2011–)&oldid=5849708"