Vikipeedia

Varisõda

Varisõda (inglise keeles proxy war) on relvakonflikt, kus kolmas osapool toetab otseselt või kaudselt riiklikku või mitteriiklikku sõdivat jõudu, eesmärgiga mõjutada konflikti tulemust ning edendada enda strateegilisi huve. Seejuures ei osale kolmandad pooled ise otseses lahingutegevuses või seda vaid piiratud hulgal, kuivõrd varisõjaga välditakse otsest vastasseisu.[1]

Iseloomulik on kolmanda osapoole otsene ja pikaajaline välispoliitiline suhe sõdiva jõuga, millest saab sõjaline toetus siis, kui toetajariigid rahastavad võitlejaid ja varustavad neid relvastuse ning muu sõjatehnikaga, võimaldamaks variarmeel sõda alustada, pidada ning lõpuks võita ja saavutada poliitiline võim.[2] Otsesed toetusviisid hõlmavad sõjalist abi ja väljaõpet, majanduslikku toetust või sõjalisi operatsioone asendusjõududega. Kaudseteks toetusviisideks võivad olla blokaadid, sanktsioonid, kaubandusembargod ning muud strateegiad, mis vastast nõrgestavad või suurendavad toetatava poole legitiimsust. Sageli kasutatakse ka infooperatsioone ja mõjutustegevust, et kujundada rahvusvahelist avalikku arvamust ja kuvandit, õigustades varisõja pidamist.[3] Erilist rolli mängib ka vahendatud konfliktide käigus rahvusvaheliste normide ja õiguse piirimail tegutsemine, vältimaks ametlikku sõjategevusse sattumist.

Varisõjad olid eriti iseloomulikud Teise maailmasõja järgsele perioodile, mida tuntakse külma sõjana. Superriigid USA ja Nõukogude Liit ei söandanud ülemaailmse tuumasõja puhkemise kartuses üksteisega avalikult sõdida ning selle asemel pidasid nad varisõdasid Kolmanda maailma riikide territooriumil.

Mõju rahvusvahelisele poliitikale

muuda

Varisõjad on rahvusvaheliste suhete kontekstis vaadeldavad kui asümmeetriline mõjutamise vahend, mille kaudu riigid püüavad maksimeerida oma huvisid, minimeerides samal ajal otsese sekkumise riski ja kulusid. Realistlikus käsitluses nähakse varisõdu kui vahendit jõutasakaalu hoidmiseks – näiteks külma sõja perioodil kasutati varisõdu, et piirata vastasbloki mõjusfääri laienemist ilma otsese sõjategevuseta. Neorealistliku koolkonna kohaselt toimivad varisõjad struktuurse anarhia tingimustes, kus riigid toetavad kolmandaid osapooli oma julgeoleku ja mõjuvõimu kindlustamiseks.[4]

Liberaalse institutsionalismi vaatepunktist on varisõjad probleemsed, kuna nad vähendavad rahvusvaheliste normide ja institutsioonide tõhusust, näiteks takistades ÜRO rahuvalve või vahendustegevuse edukust. Varisõjad võivad ka tugevdada riikidevahelist usaldamatust ning raskendada koostööpõhiste mehhanismide toimimist.[5]

Varisõjad loovad sageli püsivad mõjusfäärid, mille kaudu suured jõud kindlustavad oma strateegilist kohalolu ilma ametlikku sõda alustamata. See omakorda raskendab rahvusvahelise koostöö ja diplomaatia toimimist, sest osapooled tajuvad konflikte globaalse mõjuvõitluse osana. Lisaks võivad varisõjad luua külmutatud konflikte ja pikendada regioonide ebastabiilsust. [6]

Esinevad ohud

muuda

Varisõdadel on mitmeid olulisi probleeme, mis muudavad need rahvusvahelises õiguses ja poliitikas vastuoluliseks. Kõige olulisem on niinimetatud agent-põhimõtte probleem – olukord, kus toetav riik ei suuda täielikult kontrollida oma varisõja tegevust. See võib viia soovimatute eskalatsioonide, sõjakuritegude või kohalike elanike kannatuste süvenemiseni, mille eest sponsorriik ei taha ega saa vastutada.

Teiseks probleemiks on konflikti pikenemine ja rahu saavutamise raskused. Välisjõudude toel võivad konfliktid kunstlikult jätkuda, kuna varisõjad saavad jätkuvat toetust ega tunne survet jõuda kompromissini. Kolmandaks ohuks on tsiviilelanikkond, kes kannatab sageli kõige rohkem, kuna ebamäärasus tegutsemisek tähendab, et ei pruugita järgida rahvusvahelisi konventsioone ning nii võib sobiva tulemuseni jõudmiseks sihi alla sattuda infrastruktuur või vastaspoole elanikkond.

Samuti on probleemne rahvusvahelise õiguse hall ala, kuivõrd varisõjad võivad võimaldada sponsorriikidel vältida ametlikku sõjakuulutust või vastutust. Need konfliktid võivad seetõttu põhjustada humanitaarkriise, destabiliseerida piirkondi ja tekitada relvastatud äärmusrühmitusi, kelle eesmärgid ei ühti sponsorite algsete strateegiatega.[7]

Ajalugu

muuda

Varisõjad on olnud rahvusvahelise poliitika ja sõjapidamise lahutamatu osa juba alates antiik- ja keskajast. Riigid ja impeeriumid on neid kasutanud nii sõjaliste kui ka välispoliitiliste strateegiatena, et mõjutada või allutada naaberriike. Näiteks Bütsantsi impeerium (330–1453) soodustas vaenuvõitlusi oma rivaalide vahel ning toetas sõda puhkemisel tugevaimat osapoolt.[8] Teised riigid on käsitlenud varisõdu kui olemasoleva konflikti kasulikku laiendust. Näiteks Saja-aastase sõja (1337-1453) ajal toetasid nii Prantsusmaa kui Inglismaa sõjalaevastikke, kes ründasid tellimusel vastaspoole kaubalaevastikke.[9] Prantsusmaa kasutas Inglismaa Rooside sõja ajal Inglismaa sisemist segadust oma kasuks, et toetada Lancasteri dünastiat vastandudes nii Burgundia hertsogkonna toetatud Yorki dünastiale.[10] Samuti kasutas Osmanite impeerium Vahemere piirkonnas Lääne-Euroopa võimude häirimiseks Varbari piraate varijõududena.[11]

20. sajandil muutusid varisõjad eriti levinuks, eriti pärast Esimest maailmasõda ja Hispaania kodusõda, kus ideoloogilised vastandused näiteks kommunismi ja fašismi vahel võimaldasid suurvõimudel vältida otsest sõjalist kokkupõrget, kasutades selle asemel ideoloogiliselt meelestatud varijõude. Hispaania kodusõda (1936–1939) oli üks esimesi 20. sajandi suuremahulisi varisõdu, kus sisekonflikti sekkusid aktiivselt välisriigid oma ideoloogiliste ja strateegiliste huvide nimel. Vabariiklasi toetas Nõukogude Liit relvade ja rahvusvaheliste brigaadide kaudu, püüdes takistada fašismi levikut Euroopas. Samal ajal andsid Saksamaa ja Itaalia ulatuslikku sõjalist ja logistilist abi Francisco Franco juhitud rahvuslastele, kasutades Hispaaniat oma uute relvade ja õhujõudude, näiteks Luftwaffe katsepolügoonina. Konfliktist kujunes mitte ainult Hispaania sisevõitlus, vaid ka laiem ideoloogiline lahinguväli kommunismi, fašismi ja demokraatia vahel, ennustades ette Teise maailmasõja puhkemist.[12]

Külma sõja ajal kasvas vajadus varisõdade järele, kuna tuumarelvastuse ähvardus muutsid otsese sõjalise kokkupõrke USA ja Nõukogude Liidu vahel äärmiselt riskantseks. Selle asemel toetasid mõlemad pooled vastaspoole vaenulikke jõude, näiteks Korea ja Vietnami sõjas. Lisaks avaldus varisõda Afganistani sõja näitel, kui USA toetas islami-geriljasid (mudžahiide), samal ajal kui Nõukogude Liit toetas Afganistani kommunistlikku valitsust, et kindlustada oma mõju piirkonnas.[13]

  1. ↑ Brown, Garrett; McLean, Iain; McMillan, Alistair, toim-d (2018). The Concise Oxford Dictionary of Politics and International Relations (inglise). Kd 1. Oxford University Press. DOI:10.1093/acref/9780199670840.001.0001. ISBN 978-0-19-967084-0.
  2. ↑ Hughes, Geraint (2014). My enemy's enemy: proxy warfare in international politics (Reprinted in paperback trükk). Brighton: Sussex Academic Press. ISBN 978-1-84519-627-1.
  3. ↑ Bryjka, Filip (30. detsember 2020). "Operational control over non-state proxies". Security and Defence Quarterly (english). 31 (4): 191–210. DOI:10.35467/sdq/131044. ISSN 2300-8741.{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. ↑ Rauta, Vladimir (2. jaanuar 2021). "'Proxy War' - A Reconceptualisation". Civil Wars (inglise). 23 (1): 1–24. DOI:10.1080/13698249.2021.1860578. ISSN 1369-8249.
  5. ↑ Rauta, Vladimir (2. jaanuar 2021). "'Proxy War' - A Reconceptualisation". Civil Wars (inglise). 23 (1): 1–24. DOI:10.1080/13698249.2021.1860578. ISSN 1369-8249.
  6. ↑ Groh, Tyrone L. (1. jaanuar 2019). Proxy War: The Least Bad Option. Stanford University Press. DOI:10.1515/9781503608733-005. ISBN 978-1-5036-0873-3.
  7. ↑ Marshall, Alex (3. märts 2016). "From civil war to proxy war: past history and current dilemmas". Small Wars & Insurgencies (inglise). 27 (2): 183–195. DOI:10.1080/09592318.2015.1129172. ISSN 0959-2318.
  8. ↑ Hughes, Geraint (2014). My enemy's enemy: proxy warfare in international politics (Reprinted in paperback trükk). Brighton: Sussex Academic Press. ISBN 978-1-84519-627-1.
  9. ↑ Pfaff, C. Anthony (2024), Pfaff, C. Anthony (toim), "A Brief History of Proxy Warfare Part I: Ancient to Modern", Proxy War Ethics: The Norms of Partnering in Great Power Competition (inglise), Cham: Springer Nature Switzerland, lk 45–75, DOI:10.1007/978-3-031-50458-7_2, ISBN 978-3-031-50458-7, vaadatud 18. juunil 2025
  10. ↑ Pfaff, C. Anthony (2024), Pfaff, C. Anthony (toim), "A Brief History of Proxy Warfare Part I: Ancient to Modern", Proxy War Ethics: The Norms of Partnering in Great Power Competition (inglise), Cham: Springer Nature Switzerland, lk 45–75, DOI:10.1007/978-3-031-50458-7_2, ISBN 978-3-031-50458-7, vaadatud 18. juunil 2025
  11. ↑ Pfaff, C. Anthony (2024), Pfaff, C. Anthony (toim), "A Brief History of Proxy Warfare Part I: Ancient to Modern", Proxy War Ethics: The Norms of Partnering in Great Power Competition (inglise), Cham: Springer Nature Switzerland, lk 45–75, DOI:10.1007/978-3-031-50458-7_2, ISBN 978-3-031-50458-7, vaadatud 18. juunil 2025
  12. ↑ Pfaff, C. Anthony (2024), "A Brief History of Proxy War Part II: The Cold War", Palgrave Studies in International Relations, Cham: Springer Nature Switzerland, lk 77–116, ISBN 978-3-031-50457-0, vaadatud 18. juunil 2025
  13. ↑ Pfaff, C. Anthony (2024), Pfaff, C. Anthony (toim), "A Brief History of Proxy War Part II: The Cold War", Proxy War Ethics: The Norms of Partnering in Great Power Competition (inglise), Cham: Springer Nature Switzerland, lk 77–116, DOI:10.1007/978-3-031-50458-7_3, ISBN 978-3-031-50458-7, vaadatud 18. juunil 2025
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Varisõda&oldid=6906554"