Kasside diabeet

Kasside diabeet (suhkurtõbi; ladina keeles diabetes melliteus) on krooniline kasside haigus, mis on põhjustatud ebapiisavast insuliinireaktsiooni vastusest või insuliiniresistentsusest, mis viib püsivalt kõrgele glükoosi kontsentratsiooni veres. Kasside diabeet sarnaneb inimeste teist tüüpi diabeediga.[1] Kasside diabeedi päritolu ei ole põhjalikult uuritud, aga arvatakse, et seda võivad põhjustada nii geneetilised eeldused kui ka keskkonnategurid.

Sümptomid muuda

Üldiselt diabeedi sümptomid ei ole nähtavad ja haigus võib jääda märkamatuks. Esimesed nähtavad sümptomid on äkiline kaalukaotus (või äkiline kehakaalu suurenemine), mis kaasneb liigse joomisega ja kusemisega. Kass võib näiteks hakata lakkuma vett kausi ümbert.[2] Isu on äkiliselt kas väga suur (kolm korda suurem kui tavaliselt) või puudub. Sellised sümptomid on märkus, et organism ei suuda kasutada glükoosi kui energiaallikat. Diabeedi diagnoosimiseks kodus võib kasutada glükomeetrit, sobib ka see, mida kasutatakse inimeste puhul.

Hädaolukorrad muuda

Liiga väike insuliinisisaldus veres kutsub esile koe nälgimise (kuna glükoosi tase ajus ja kehas ei ole normis). Koos kehastressiga (dehüdraatimine, nälgimine) viitab looma tegevusetus diabeetilisele ketoatsidoosile (väga raske haiguslik seisund, mida ei saa ravida kodus). Sellises seisundis saabuvad tihti haiglasse just diagnoosimata diabeediga kassid. Esmaabi seisneb insuliinisüstis, sümptomite ravimises ja haiglas viibimises ööpaeva jooksul.[3]

Põhjused muuda

Enamasti põevad suhkurtõbe keskealised kodukassid, eriti need kassid, kellel esineb rasvumus ja väheaktiivne eluviis. Diabeeti põdevatel kassidel on tihti patofüsioloogilisi leide, seal hulgas amüloidi ladestumist rakkudes. Teised riskid, mis on seotud kasside suhkurtõvega, on isaste kastratsioon, halvad sisetingimused ja ravimine spetsiifiliste ravimitega. Rasvumine on globaalne probleem nii inimeste kui ka kasside puhul. Kodukassid veedavad tihti terve oma elu lemmikloomana, keda toidetakse kaubanduslike söötadega ning mõnikord rohkem kui vaja.[4]

Ravimine muuda

Suhkurtõbe ei ole võimalik ravida, aga saab toetada kassi vere suhkrusisaldust normaalses piiris. Ravimata suhkurtõbi on eluohtlik. Väga olulised on regulaarne vere suhkrusisalduse kontroll ja dieet, milles süsivesikute sisaldus oleks väike.

Toitumine muuda

Õige dieet on ülioluline ja see saab ka olla ainukene ravimisviis. Tänapäeval soovitavad loomaarstid väikese süsivesikusisaldusega kassitoitu. Süsivesikute sisaldus on suurem kuivtoidus ja on parem kasutada kassikonserve, kuna need sisaldavad rohkem valke ja lipiide.[1] Omanik peab ka jälgima, et 10% kassi toidust sisaldaks süsivesikuid.

Insuliin muuda

Insuliini kasutamine seisneb vere suhkrusisaldust normis hoidva aeglaselt toimiva ravimi süstimises. Insuliini kasutamisel peab vältima kassi ülesöötmist ja arvestama sellega, et söötmise ajal on vere insuliinisisaldus tavalisest suurem. Kassil peaks olema oma toitumis- ja süstimisplaan, mis aitab omanikul manustada ravimit õigel ajal.

Hüpoglükeemia muuda

Hüpoglükeemia on väga väike vere suhkrusisaldus. Kassi insuliinisisaldus võib muutuda väga kiiresti. Hüpoglükeemia sümptomiteks on rahutus, pearinglus, kusepidamatus, oksendamine ja teadvuse kaotamine. Hüpoglükeemia puhul peab hõõruma igemetele mett või puuviljasiirupit isegi siis, kui kass ei ole teadvusel. Krampide esinemisel ei tohi seda teha. Hüpoglükeemia puhul peab viima kassi loomaarsti juurde nii kiiresti kui võimalik ja jätkama mee või puuviljasiirupi hõõrumist kuni loomaarsti saabumiseni. Loomaomanik peab võimalikult kiiresti kassi toitma, kui glükomeeter näitab <2,2 mmol/l või 40 mg/dl (kui muid sümptomeid ei esine). Hüpoglükeemiaga kass ei pruugi süüa, siis peab hõõruma igemetele mett või puuviljasiirupit. Kerged hüpoglükeemia nähud võivad jääda märkmata (mõnikord kass võib urineerida liivakasti lähedale).[2]Mõni tund pärast kerget hüpoglükeemiat võib kassi vere suhkrusisaldus olla väga suur, sest ta organism reageerib ja stimuleerib maksas glükogeeni lagundamist.

Viited muuda

[5][6]

  1. 1,0 1,1 Niessen, Forcada, Mantis, Lamb, Harrington, Fowkes, Korbonits, Smith, Church (29. may 2015). "Studying Cat (Felis catus) Diabetes: Beware of the Acromegalic Imposter". PLoS One. Vaadatud 09.11.2019. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. 2,0 2,1 "Diabetes in cats". Wikipedia. Vaadatud 09.11.2019.
  3. McCann, Simpson, Shaw, Butt, Gunn-Moore (1. august 2007). "Feline diabetes mellitus in the UK: The prevalence within an insured cat population and a questionnaire-based putative risk factor analysis". Journal of Feline Medicine and Surgery. Vaadatud 09.11.2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. Öhlund, Fall, Ström Holst, Hansson‐Hamlin, Bonnett, Egenvall (september–oktoober 2015). "Incidence of Diabetes Mellitus in Insured Swedish Cats in Relation to Age, Breed and Sex". Journal of Veterinary Internal Medicine. Vaadatud 09.11.2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. Frank, Anderson, Pazak, Hodgkings, Ballam, Lafllamme (suvi 2001). "Use of a high-protein diet in the management of feline diabetes mellitus". Journal of Veterinary Pharmacology and Therapeutics. Vaadatud 09.11.2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. Öhlund, Egenvall, Fall,Hansson‐Hamlin, Röcklinsberg,Holst (jaanuar–veebruar 2017). "Environmental Risk Factors for Diabetes Mellitus in Cats". Journal of Veterinary Internal Medicine. Vaadatud 09.11.2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)