Must belladonna
Must belladonna ehk karumustikas (Atropa belladonna) on mitmeaastane taim maavitsaliste sugukonnast.
| Must belladonna | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Maavitsalaadsed Solanales |
| Sugukond |
Maavitsalised Solanaceae |
| Perekond |
Belladonna Atropa |
| Liik |
Must belladonna |
| Binaarne nimetus | |
|
Atropa belladonna L. | |
LevikRedigeeri
Must belladonna kasvab varjulistes mägimetsades, karjäärides, varemetes, kallastel, teeäärtel või muu taimeprahi vahel [1]. Levinud on Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Ameerikas, Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias.[2]
KirjeldusRedigeeri
Taim kasvab kuni 1,5 meetri kõrguseks ning selle ülemine osa on kaetud kleepuvate karvadega. Lehed on munajaselliptilised, õied pruunikasvioletsed, kellukjad. Must belladonna õitseb juunis ja juulis. Taime vili on must läikiv mari. [2] Marja alusküljele jääb viietine tupp. [1]
Mürgisus/koostisosadRedigeeri
Must belladonna kuulub mürktaimede hulka. Kõik taime osad on väga toksilised ning sisaldavad surmavalt mürgiseid alkaloide atropiini, skopolamiini ja hüostsüamiini, mis kutsuvad esile deliiriumi ja hallutsinatsioone. [3] Peamiselt sisaldab karumustikas alkaloidi hüostsuamiin. Hüostsüamiini kuivatamisel ja töötlemisel saadakse atropiin. [4] Neid alkaloide peetakse karumustika toksilisuse aluseks. Veel sisaldub taime lehtedes apotropiini, tropiini, skopolamiini, aposkopolamiini, 3-α-fenüülatsetoksütropiini ja tropinooni. Lisaks tropaanalkaloididele on leitud taimest veel flavanoide, tanniine ja kumariine. [5]
Saksakeelne nimetus Tollkirsche vihjab sellele, et karumustika marju süües võib hulluks minna. Täiskasvanutele on surmavaks annuseks 10–20 marja ja lastele 3–4 marja. Lehtede puhul algab ohtlik annus 5 grammist ja juurtel 10 grammist droogist.[3]
Isegi karumustika mahla hõõrumine nahale kutsub esile hallutsinatsioone ja meeltesegadust, mistõttu kasutati seda keskaegsetel nõiaprotsessidel. Süüalusele anti karumustika mahla, et temalt oleks lihtsam süütõendeid välja pressida.[2]
Mürgistusnähud ja esmaabiRedigeeri
Mürgistusnähud ilmnevad kiiresti. Nendeks on suukuivus, janu, nahapunetus, oksendamine, peapööritus ja pupillide laienemine. Rasketel juhtudel lisanduvad meeltesegadus, erootilise alatooniga hallutsinatsioonid, joobesarnane kõrgendatud meeleolu, tung tantsida ja liikuda, kõnehäired, märatsemishood ja epilepsiasarnased krambid. Surm saabub hingamise seiskumise tagajärjel. Esmaabiks võib anda umbes 0,5 grammi söepulbrit (segatuna klaasi leige veega) 1 kilogrammi kehakaalu kohta. Tingimata on vajalik arstiabi.[2]
Saadused ja kasutusaladRedigeeri
Droogina kasutatakse:
- lehti, ürti (Belladonnae folium et herba)
- juuri (Belladonnae radix).
Lehti ja juuri võrreldes on leitud, et juurtes sisaldub rohkem tropaanalkaloide, seega võivad osutuda toksilisemaks. [5] Belladonnat kasutatakse bronhide spasmide lõõgastava ja m-kolinoblokeeriva toime tõttu. Samuti on tal mao- ja soolespasme lõõgastav toime. Taimes sisalduvast skopolamiinist toodetud ravimpreparaate kasutatakse merehaiguse vastu. See aine mõjub rohkem isegi kesknärvisüsteemile, seetõttu leiab ta kasutust psühhiaatrias. Atropiin on toimeainetest kõige suurema kasutuslaiusega. Atropiini pupille laiendava toime tõttu kasutatakse seda silmapõhjade uuringutes ja operatsioonides. [6] Atropiin on ka kasutusel kärbseseene mürgistusel vastumürgina. Lisaks on veel kasutusel südame juhteteede juhtimishäirete raviks. [7]
NB! Ise droogina mitte kasutada, väga mürgine!
AjaluguRedigeeri
Must belladonna on mänginud ajaloos tähtsat rolli. Šoti kuningas Duncan, kes 1048. aastal kuningas Sveni juhitud taani viikingitelt lüüa sai, taganes oma sõjaväega Perthi linna, mis sattus taanlaste piiramisrõngasse. Ta alustas läbirääkimisi linna loovutamise üle. Hea tahte märgiks saatis ta taanlastele suurel hulgal leiba ja veini, mis olid mürgitatud karumustika mahlaga. Paljud taanlased surid, ülejäänud jooksid meeltesegaduses ringi või magasid nii raskelt, et neid oli kerge surmata. Mõnel, sealhulgas kuningas Svenil, õnnestus vaarudes laevale jõuda ja pääseda.[2][8]
Ajaloos on belladonnat kasutatud iluprotseduurides. Naiste iluideaal oli laienenud pupillid, mida saavutati belladonna tilkade silma tilgutamisega. Tänapäeval on see vastunäidustatud seetõttu, et mürk tekitas erinevaid nägemishäireid; silma fokuseerimishäiretest pimeduseni. Belladonna lehtedest ja marjadest tinktuuri kasutati veel põskedele pune tekitamiseks. Taolised iluprotseduurid olid eriti levinud itaallannade seas. Selle järgi sai taim endale ka nimetuse. Itaalia keeles tähendab bella donna ilusat naist. [9]
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 Fletcher, N. & Kindersley, D. (2004). Pocket Nature. Wild Flowers. London: Dorling Kindersley Limited. Lk 176.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Nielsen, H. (1990). Mürktaimed. Tallinn: Valgus. Lk 129–130.
- ↑ 3,0 3,1 Raal, A. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 118–119.
- ↑ Raal, A. (2010). Farmakognoosia. Tartu: OÜ Greif. Lk 400–401.
- ↑ 5,0 5,1 "Atropa Belladonna. Summary report" (PDF). EMEA. Detsember 1998. Vaadatud 01.03.2021.
- ↑ Raal, A. (2016). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 573–575.
- ↑ "Atropiin" (PDF). Kliinikum. Vaadatud 01.03.2021.
- ↑ Irvine, A., Pamplin, W. (1859). The Phytologist: A Botanical Journal. Kd 3. Lk 318–319.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Sterkenberg, Zack (28. oktoober 2015). "Botany Gone Bad: The History of the Deadly Nightshade Plant". Ambius.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.04.2021. Vaadatud 01.03.2021.
VälislingidRedigeeri
- Must belladonna andmebaasis eElurikkus
