Kaarli Aluoja
Kaarli Aluoja (enne eestistamist 4. augustil 1936 Karl Otto; 20. juuni 1899 Toila – 4. veebruar 1975 Viljandi) oli eesti näitleja ja lavastaja.
Ta õppis 1916–1918 Tallinna Kunsttööstuskoolis, läks 1918 Vabadussõtta ja oli kuni 1921. aastani sõjaväes. Aastal 1924 lõpetas Draamastuudio teatrikooli I lennu ja oli üks Draamastuudio Teatri asutajaid (teater avati 1925. aastal).
Kaarli Aluoja oli kogu eesti teatri tarvis olulise A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" romaani lavainterpretatsioonidele alusepanija. Andres Särevi dramatiseeringutega viis Kaarli Aluoja lavastajana orbiiti näitlejaloomingu, kus teatrilukku jäid Draamastuudio Teatris 1932. aasta "Vargamäest" Pearuna Johannes Kaljola, aga ka 1934. aasta "Abielu ja armastuse", hiljem "Karini ja Indreku" lavastustega Lisl Lindau Karin ja tema enda napp, kuid sügav Indrek Paas ja Arno Suuroru Köögertal.[1] Draamastuudio Teatris töötas Kaarli Aluoja kuni 1934. aastani.
Kui 1935. aastal sai Vanemuise teatri juhiks Otto Alev, siirdus Kaarli Aluoja Vanemuisesse draamajuhiks. Tema võttis Vanemuisesse tööle ka sellised legendaarsed mehed nagu Kaarel Irdi ja Helend Peebu. Lisaks kujunes just sel perioodil Vanemuisest mitmežanriline teater. Aastal 1941 oli ta sunnitud näitejuhi kohalt taanduma, sest oli võidelnud Vabadussõjas ja olnud Kaitseliidu liige. Aastatel 1941–1944 ja 1945–1948 töötas Eesti Draamateatris ja 1944–1945 oli taas Vanemuises lavastaja. Nõukogude ajal töötas peamiselt teatripedagoogina.[2]
Mälestuse jäädvustamine muuda
2009. aastal avati Virumaal Toila Altkülas tema mälestuskivi.
Isiklikku muuda
Karl Otto sündis Toilas Aluoja talus Juuli ja Nigulas Otto pojana.
Ta oli Kaljo Kiisa ema tädipoeg.
Viited muuda
- ↑ Haan, Kalju, Mälestuseks. Eesti Päevaleht, 18. juuni 1999.
- ↑ Kaarli Aluoja. Eesti Entsüklopeedia.