Kaarma kirik
Kaarma Peeter-Pauli kirik on kirik Saaremaal Kaarma külas. Kirikut kasutab EELK Kaarma Peeter-Pauli kogudus.
.jpg)
Gooti stiilis Peeter-Pauli kirik ehitati arvatavasti 1261. aastal, olles Lääne-Eesti üks suurimaid. Kirik ehitati muistsesse asustuskeskusse, saarlaste maalinna vahetusse lähedusse. Algne kirik koosnes ühelöövilisest kolme võlviga pikihoonest, veidi kitsamast kooriruumist ja käärkambrist koori põhjaküljel. 13. sajandil varisesid nõrga vundamendi tõttu algsed pikihoone võlvid kokku. Alles 15. sajandi teisel veerandil asendati Tallinna meistrite juhtimisel ajutine puulagi taas võlvidega ja pikihoone muudeti kahelööviliseks. Esimest korda Saaremaa ajaloos võeti kasutusele tugipiilarid. Kõrge kellatorn, mille idakülg toetub lääneviilule, sai valmis 15. sajandil. Kooriruumi idaseina ilmestab Eestis haruldane kolmikaken.[1]
Kaarma kiriku lääneseinal on arhailise kirjaga kivitahvel, mis teatab: SEL-AAS-TAL-ON-SEKIRK-WALMIS-SA-NUD-PET-RI-PAEWAL-AN1407. Teadlased on kahtleval seisukohal, kas tegemist võib tõesti olla ühe varajasima eestikeelse tekstiga, või on see tahvel raiutud hoopis hiljem. Ilmselt tähistab aasta 1407 mingit ehitusetappi, kuid kirik ise oli ammu enne seda olemas.[2]
1835. aastal kiriku pastori asutatud Kaarma kihelkonna laulukoor oli Saaremaal esimene.
Asukoht ja vundamendid muuda
Kaarma küla asub meretasandikul, millest kirikualune pind ulatub 2–4 meetrit kõrgemale. Ehitusgeoloogilised tingimused selles piirkonnas on halvad, sest mereliste liivade all asuvad nõrkade geotehniliste omadustega savi- ja turbakihid. Geoloogide poolt 1980. aastal tehtud uuringutest selgub, et kirik rajati looduslikule liivakünkale, mille hari asus käärkambri all. Küngas ahenes lääne suunas ja lõppes torni ees järsakuga. Nõlvale on rajatud ka pikihoone lõunasein. Kuna ehitajad lähtusid hoone paigutamisel pinnareljeefist, kaldub Kaarma kiriku pikitelg idalääne suunast kõrvale.
Kiriku vundamentide paiknemise loogikast on raske aru saada, nimelt on hoone alusmüürid ehitatud erinevate kõrgustega ja eri meetodil. Vundamentide rajamisel oli ehitusmeistri esmaseks ülesandeks teha kindlaks pinnase kandvus, et seejärel otsustada kaevatavate šahtide sügavuse üle – seda otsustas ta tunde järgi, mingeid väljakujunenud sellekohaseid reegleid keskajal ei olnud.
Müürialuste pinnasekihtide järgi otsustades võis Kaarmal pilt olla järgmine: koor ja käärkambri idaseina vundamentide jaoks kaevati sügav kraav, koori lõunaseina vundament rajati aga maapinnale. Ka pikihoone külgseinte vundament on paigaldatud otse maapinnale ja järgib rajamisaegset pinnaseprofiili. Lääneseina vundament asub aga täitepinnasel. Samal ajal kivide paigaldamisega on kiriku ümber veetud paks täitekiht, milleks on ehitusprahisegune peenliiv. Kuna selle liiva struktuur on samasugune nagu looduslikus kihis, siis pärineb täitepinnas lähikonnast ja vähesel määral ka vundamendiaukudest. Sama liiva on kasutatud mördi valmistamisel.[3]
Kirikuaed ja pastoraat muuda
Kaarma kirikuaed oma kõrgete põlispuude, vanade kivimüüride ja künka otsa jääva katedraalisuuruse pühakojaga mõjub suursuguselt. Värava juurest avaneb vaade Eesti ühele suuremale ja omanäolisemale pastoraadiansamblile, mis külgneb vahetult kirikuaiaga.
Keskaegne kirikuaed nägi välja teistsugune: puudusid suured puud, kiriku ümbruses mitmed hauamonumendid ja mälestusmärgid. Keskaegne kirikuaed ei olnud ainult surnute matmispaik, seal toimusid eri tähtpäevadega seotud nii rahvuslikud kui ka religioossed pidustused, kus kohalik aadel pidas koosolekuid ning kohalik rahvas turgu.
Kirikust lääne pool laiub põlispuude all pastoraadiansambel, kuhu kuuluvad peahoone, ait, laut, saun/külalistemaja ja jääkelder. Hooned on dolomiidist. Kompleksi piirab kiviaed.[3]
Sisutus muuda
Algsest, 13. sajandi kirikust pärinevad maalingud kooriruumi põhjaseinal, kus lisaks illusoorsele ümaraknale oli kujutatud ka stseen püha Kristoforusega. Hiiglasest, kes Kristuse üle jõe kandis, on säilinud ainult jalad, samuti võib näha eremiiti, kes laterna valgel toimunut jälgib.
Saaremaa kirikutest on just Kaarma kirikus säilinud kõige enam väärtuslikke kunstiteoseid: keskaegne ristimiskivi (13. sajandist) ja Küreene Siimoni puuskulptuur (15. sajandi keskpaik). Kiriku ehteks on aga 1547. aastal annetatud altarisein, millest praeguseks on koha peal ainult riismed. Praegusel uusgooti vormides altariseinal on O. von Moelleri maal "Kristus ristil". Omal ajal kaunistasid seda ka vanalt altarilt pärinevad apostliskulptuurid. Tähelepanuväärne on ka 1645. aastast pärinev kantsel.[4]
Tähelepanuväärne on raiddekoor. Keskmise piilari baasil on kujutatud maist olelusvõitlust sümboliseerivat nn metsikut jahti. Suur mõõgaga mees puhub sarve, dualistliku maailma positiivset külge sümboliseerivad koerad ja lõvi, pahupoolt kehastavad aga siga ja hunt. Antipoodina sellele on läänepiilari baasil paradiisile osutav viinapuuväät tuvidega, kes hoiavad noka vahel päästetud inimsüdant. Need kaks kompositsiooni moodustavad keskaegset dualistlikku maailmapilti väljendades ühe terviku.
Pikihoone keskmise piilari tüvesel on kaks ülirustikaalsetes vormides mehefiguuri. Need on kiriku nimipühakud Peetrus ja Paulus. Peetrus hoiab käes võtit, Paulus aga mõõka. Lisaks on piilaritel kaks vappi, mis ilmselt kuulusid kiriku patroonidele.
1547. aastal kingiti kirikule kahe tiivapaariga altarikapp, mille säilinud osi on võimalik näha Kuressaare linnuses.[2]
Pea- ja kõrvalaltarid muuda
Kirikus on kolm keskaegset altarit.
Peaaltari mensa on 224 cm pikk ja 155 cm lai. Selles on kaks suurt ja üks väiksem nišš, kuhu paigutati tõenäoliselt reliikviad. Katteplaadi ja baasi profiil koosneb mõikast ja rihvast, mis meenutab koori ja pikihoone esimeste võlvide talumite kujundust. Seega võib järeldada, et peaaltar on ehitatud koos esimese kirikuga 1250. aastatel.
Põhjapoolne külgaltar on hiljem paigaldatud, sest kooripoolne eendtugi on lühemaks tehtud ja konsooliga lõpetatud. Vastasel korral poleks mensa nurka ära mahtunud. Esiküljel on reliikviaauk ja kolm ornamentaalset kaunistust.
Lõunapoolne külgaltar on väiksem ja seetõttu polnud vaja mensa paigaldamisel nurga eendtuge lühemaks teha. Plaat on lihtsa kujundusega, ainsaks kaunistuseks faasitud serv.[3]
Orel muuda
Praegusel, vendade Kriisade ehitatud orelil on pedaal, 12 registrit ja kaks manuaali.[3]
Kaarma kiriku ristimiskivi muuda
Kaarma ristimiskivi vaagen on valmistatud Gotlandi paekivist, jalg Kaarma dolomiidist. Läbimõõdult on vaagen üks Eesti suurimaid (läbimõõt 105 cm, sisediameeter 85 cm ja sügavus 31 cm), jäädes alla vaid Valjala kiriku ristimiskivile.
Kivi kõrgus koos jalaga on 107 cm. 16-tahuline vaagen on kaetud ümarkaarsete orvanditega, ülaserva ääristab horisontaalriba. Allosas on ühe orvandi siseküljel näha terrakotapunast värvi. Ristimiskivi sambakujuline jalg toetub nelinurksele baasile. Jalg asetseb baasil asümmeetriliselt.[3]
Ohvripakk muuda
Koori põhjaseina ääres seisab raidkivist ohvripakk, kuhu koguti kiriku jaoks raha. Kõrge ja saleda "kivipaku" rahakast on profileeritud mõika ja kolmnurkse ristlõikega plaadiga. See profiil on Kaarma kirikut kahelööviliseks ehitanud meisterkonna tunnusjooneks ning seega pärineb ohvripakk 15. sajandi algusest.[3]
Fromholt Bergi mälestustahvel muuda
Jumalaga lepituse otsimise eesmärgiga tehtud annetused mõjusid hästi annetaja prestiiži kindlustamisele nii olevikus kui ka tulevikus. Parim viis selleks oli oma nime ja teo jäädvustamine materiaalsel kujul. Kaarma kiriku pikihoone keskmise travee põhjaseina on müüritud raidkiri, mis sisaldab elavat mälestust Loona mõisa omanikust Fromholt Bergist, kes omal kulul lasi kividega katta kiriku uue kooriosa sarikkatuse.[3]
Küreene Siimon muuda
Kantsli juures seisab kepiga vana meest kujutav skulptuur, mida kirjanduses kutsutakse enamasti Peetruseks või Joosepiks. Ainult Kaur Alttoa on osutanud võimalusele, et tegemist võib olla hoopis Küreene Siimoniga.
Üle meetri kõrgune tammeskulptuur kannab hiliskeskajale iseloomulikke rahvalikke rõivaid: põlvini ulatuv mantel on vööga kokku tõmmatud ning eest suurte dekoratiivsete nööpidega kaunistatud. Kapuutsi hoiab paigal lai krae, mis kukub üle õlgade. Jalas on tal madalad ilma nöörideta saapad ning vööl kandiline klapiga nahast kott. Paremas käes on ta hoidnud midagi, mis tõenäoliselt ei olnud kepp, sest praegune kepi vars pärineb 1990. aastatest, kõver käepide on vanem, kuid ei ole valmistatud ühes tükis peopessa jääva osaga. Tegemist võis olla raamatukotiga, sest säilinud osa jätab mulje pehmest materjalist: nimetissõrme ja pöidla vahel on see tugevalt kokku pigistatud, allpool aga laieneb. Kaenla alla tehtud suured sisselõiked ning puusajoone robustne õõnestamine pidi toimuma enne 1778. aasta värvimisaktsiooni. Mehe ühele küljele kaldu hoiak ning sõrmejäljed mantliküljel näitavad, et algselt on ta puusal midagi kandnud – tõenäoliselt risti.
Kuju praegune värvkate pärineb 1778. aastast.[3]
Tänapäev muuda
EELK Kaarma Peeter-Pauli kogudus on luterlik kogudus Kaarmal, kuuludes Saarte praostkonda.
Koguduse hooldajaõpetaja on Hannes Nelis, organist Tiiu Tõhk. Juhatuse esimees on Eve Mägi.
Jumalateenistused on igal pühapäeval algusega kell 15.00 Kaarma Peeter-Pauli kirikus.[5]
Pildid muuda
-
Altar -
Kantsel, puuskulptuur, seinamaaling -
Pastoraat -
Kaarma kiriku sisevaade 2005. aastal -
Puuskultuur Kaarma kirikus -
Altarikompositsioon. 1547–1791 asus Kaarma kirikus. Praegu paikneb Kuressaare linnuse muuseumis
Viited muuda
- ↑ Aivo Aia (2015). Eesti kirikud läbi sajandite. TAMMERRAAMAT.
- ↑ 2,0 2,1 Kaur Alttoa (2015). 101 Eesti pühakoda. Varrak. Lk 160.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Kersti Markus, Tiina-Mall Kreem, Anu mänd (2003). Eesti kirikud I. Kaarma kirik. Tallinn: Muinsuskaitseamet.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Kaur Alttoa (2003). Saaremaa kirikud The Churches on the Island of Saaremaa, Estonia. Kunst.
- ↑ "Kaarma Peeter-Pauli kirik". Saaremaa.info. Originaali arhiivikoopia seisuga 16.12.2019. Vaadatud 16.12.2019.
Välislingid muuda
- Kaarma kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
- Kaarma kiriku koduleht
- Kaarma Peeter-Pauli kirik kirikud.muinas.ee