Ava peamenüü

AjaluguRedigeeri

Mõisa varasem ajaluguRedigeeri

Kärkna kloostrimõis (Abtei-Gut) rajati XIII sajandi lõpul. See asutati ilmselt samaaegselt kloostriga, mida on mainitud 1304. aastal.[1] Pärast Liivi sõda sai Vanamõisa nime all tuntud mõisast Raadi riigimõisa osa; viimase koosseisus on mõisa nimetatud 1586. aastal.[2] 1592. aastal oli Raadi folvarki (folwark Zaieszierze) valitsejaks poolakas Jan Łesczyński; Vanamõisas elas siis üheksa talupoega.[3]

Gertenid ja Kärkna mõis XVII sajandilRedigeeri

1602. aastal läänistas Södermanlandi hertsog Karl Vanamõisa Tartu bürgermeister Berend von Gertenile (maeti 1627), kelle valdusõigust kinnitas 1626. aastal Rootsi kuningas Gustav II Adolf.[4] Talle läänistati lisaks sellele mitmeid ümberkaudseid külasid.[5] 1638. aastal oli mõis tema lese Margaretha von Gerteni (sündinud Rees) ja pärijate valduses.[6] Järgmine mõisnik oli Berendi poeg ooberst Conrad von Gerten (suri 1670). Rootsi-Vene sõja ajal doneeris Venemaa tsaar Aleksei Mihhailovitš mõisa 1658. aastal Tartu Jaani kirikule. Gertenid sai mõisa siiski tagasi ja 1668. aastal kuulus see Conradi vennapojale ooberst Berend Johann von Gertenile (suri 1677). Ta pantis mõisa 1675. aastal Tartu õuekohtu viitsepresidendile Johan Stiernstrålele (1607−1686), kes oli pandivaldaja veel 1682. aastal.[4] 1688. aastal olid pandivaldajateks tema pärijad.[7] 1687. aastal reduktseeriti mõis pärusvaldajatelt Gertenitelt.[8]

 
Sternstrahli suguvõsa aadlivapp

Kärkna riigimõis 1687−1712Redigeeri

Gerteni pärijad said mõisa soodsatel tingimustel rendile: nendega sõlmiti alaline (Perpetuelle) leping. Mõisa valdasid nad 1688. aastal.[8] 1699. aastal esineb mõis tertsiaalmõisate loetelus.[9] 1712. aastal jäeti pandimõis tsaar Peeter I resolutsiooniga Sternstrahledele kasutada.[10]

Kärkna mõis XVIII sajandi algulRedigeeri

1712. aastal oli viitsepresident Stiernstråle poegadest elus veel vaid ooberst Magnus Stiernstråle (suri 1734), kes aga viibis Venemaal sõjavangis.[11] Kohapeal viibis tema vennanaine Anna Sophie von Sternstrahl (sündinud von Löwenwolde).[10] Magnuse tütar Sophie Elisabeth oli abielus ooberst Gotthard Johann von Plateriga, kelle valduses oli mõis 1721. aastal.[12] 1738. ja 1744. aasta vahel võeti mõis aga tagasi riigile.[13] Edaspidi oli Kärkna kroonumõis.

Maramaa karjamõisRedigeeri

Maramaa karjamõisa on mainitud 1758. aastal.[14] 1783. aastal eraldati see Kärknast ja sellest sai iseseisev rüütlimõis.[15]

Mõisa suurusRedigeeri

1909. aastal oli mõis 1810 tiinu (1977 hekatrit),[16] millega see liigitus keskmiste mõisate hulka.

Mõisa nimestRedigeeri

1277. aastal on Kärkna kohta kasutatud nime Valkana,[17] 1417. aastal sarnast nimekuju Valkena.[18] Mõisa tunti ka Vanamõisa (Wanna-moisa) nime all.[4] Praegune eestikeelne nimi Kärkna tuleneb mõisa XVII sajandi omanike Gertenite järgi.[19]

MõisaansambelRedigeeri

Häärber on jäljetult kadunud; 1960. aastate lõpul rajati mõisasüdame kohale karjäär. Peahoone oli ilmselt tagasihoidlik hoone, millest 1960. aastatel oli säilinud veel keldriosa. Kõrvalhooneid oli vähe. Ka park on tänaseks hävinud.[20]

ViitedRedigeeri

  1. Ligi, Herbert. Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul 1558−1561. Tallinn: 1961, lk 364.
  2. Poln. Akt. II, lk 341.
  3. Poln. Akt. II, lk 395.
  4. 4,0 4,1 4,2 Stryk 1877, lk 64
  5. Rev. 1601, lk 43.
  6. Rev. 1638. Nr 121.
  7. LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55, L 19.
  8. 8,0 8,1 SRA, f. 1, n. 1, s. 4, L 279.
  9. EAA, f. 278, n. 2, s. 252, L 3.
  10. 10,0 10,1 EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 42p.
  11. Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. VII kd Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1932, lk 692 [1]
  12. RGADA, f. 274, n. 1, s. 171/2, L 590.
  13. RGADA, f. 274, n. 1, s. 211/3, L 253.
  14. RGADA, f. 274, n. 1, s. 239/3, L 329.
  15. Stryk 1877, lk 55 [2].
  16. Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Band I. Livland. Riga, 1909, veerg 576.
  17. UB I, 450.
  18. Bfl. I, 122.
  19. Baltisches historisches Ortslexikon. 1985, lk 75
  20. ERA.T, f. 76, n. 1, s. 10431, L 132.

KirjandusRedigeeri

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil 1. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Lk 75 [3].
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877. Lk 64 [4].

VälislingidRedigeeri