Vikipeedia

Jusepe de Ribera

Hispaania maalikunstnik

Jusepe de Ribera (17. veebruar 1591 (ristitud) Xàtiva, Hispaania – 3. november 1652 Napoli, Itaalia) oli hispaania maalikunstnik ja graafik. Teda tuntakse ka hüüdnime Lo Spagnoletto (itaalia keeles 'väike hispaanlane') järgi.[1]

Jusepe de Ribera
Giuseppe Macpherson "Jusepe de Ribera portree"
Sünninimi Jusepe de Ribera
Sündinud 17. veebruar 1591 (ristitud)
Xàtiva, Hispaania
Surnud 3. november 1652
Napoli, Itaalia
Rahvus hispaanlane
Tegevusala maalikunst, joonistamine, graafika
Kunstivool barokk, tenebrism
Tuntud teoseid "Püha perekond Aleksandria Katariinaga" (1648), "Habemega naine" (1631), "Purjus Silenius" (1626)

Hoolimata Hispaania päritolust, elas ja töötas Ribera enamuse oma eluajast Itaalias Napoli linnas, kus temast sai üks 17. sajandi juhtivaid maalikunstnikke.

Autogramm

Elulugu muuda

Noorpõlv Hispaanias muuda

Ribera elust säilinud informatsioon on katkendlik ja spekulatiivne. Eriti vähe on teada tema noorpõlvest, algsetest õpingutest ja reisist Hispaaniast Itaaliasse.[2] Ta sündis kingsepp Simón Ribera ja tolle esimese naise Margarita Cucó teise pojana.[2] Ribera ristiti 17. veebruaril 1591 Valencia lähedal asuvas Xàtiva linnas Hispaanias.[2] Kuna ta veetis lapsepõlve Xátivas, võisid tema esimesteks kunstieeskujudeks olla kohalikes kirikutes leiduvad Jacomarti, Rodrigo de Osona, Yáñez de la Almendina ja Juan de Juanese maalid.[3]

Simón Ribera ja tema isa olid pärit Valenciast Ruzafa linnaosast, mistõttu on tõenäoline, et ka tema kunstiandega pojad Jusepe ja Juan omandasid algse kunstihariduse Valencias.[3] On spekuleeritud, et Ribera võis olla tuntud Hispaania maalikunstniku Francesco Ribalta õpilane, kuid seda kinnitavaid andmeid pole leitud.[3] Õpingute ajal elas Jusepe ilmselt koos oma venna Juaniga Valencias, sel perioodil surid nii nende pärisema kui ka kasuema.[3]

 
Füsiognoomilised visandid

Parma muuda

Kõige varajasem tunnistus Ribera tegutsemisest Itaalias pärineb 1611. aasta juunist, kui Püha Martini Vennaskond maksis talle Parma San Prospero kiriku altarimaali eest 209 liiri.[4][5] Maal kujutas püha Martinit, kes külmetava kerjusega oma mantlit jagab; teose originaal on kadunud.[4] Teost hinnati väga kõrgelt ning peeti üheks Parma linna parimaks maaliks, mistõttu tõusis ka värskelt Hispaaniast immigreerunud 20-aastase Ribera maine.[4] Lisaks tegeles Ribera Parmas ja Modenas Correggio teoste uurimisega ning tõenäoliselt maalis ka Santa Maria Bianca kirikusse freskod, mis pole säilinud.[5] Ribera tõusis Parma hertsogi Ranuccio Maria Farnese soosikuks, kuid teised õukonna kunstnikud nägid temas ohtu oma positsioonidele ning ta sunniti lahkuma.[4]

Rooma muuda

1612. aastaks elas Ribera Roomas, kus ta astus Accademia di San Lucasse ja leidis tööd töökodades.[6][5] Ta paistis andekusega silma ning tuntud kunstnik Guido Reni võrdles tema loomingut Caravaggio omaga, pidades Riberat veelgi julgemaks ja eksperimentaalsemaks.[6] Ribera töötas ka Scipione Borghese ja Giustiniani perekonna heaks, mis tagas talle ligipääsu nende suursugustele kunstikogudele.[7]

1612.–1613. aastal elas Ribera Roomas San Lorenzos Lucina koguduse rajoonis järjest mitmes majas.[7] Ühe katusekorteri lakke oli Ribera lasknud paigutada akna, mis aitas kaasa maalidel dramaatilise valguse kujutamisega.[7] Lisaks suhtles Ribera selliste Rooma saabunud karavadžistide nagu Hendrick ter Bruggheni, Gerard van Honthorsti, Dirck van Babureni ja Simon Vouet'ga.[6] 1615. aastaks oli ta kolinud Via Margutta tänavale, kus ta elas vähemalt nelja inimesega koos, sealhulgas oma kunstnikust venna Juaniga, kes võis olla tema assistent.[6][7] Roomas kujunes lõplikult välja Riberale omane kompositsioonilt meisterlik ja dramaatiline, naturalistlik käekiri.[6] Hiljemalt 1616. aastaks valmis hispaania päritolu tellija Pedro Cosida soovil Riberal portreede seeria "Viis meelt", milles iga maal sümboliseerib üht viiest inimesele omasest tajumeelest.[6][8] See seeria jõudis tagasi Hispaaniasse, kus võis seda näha ja sellest eeskuju võtta Diego Velázquez.[6]

 
"Maitsmismeel" (1613–1616), Wadsworth Atheneum, Hartford, Connecticut, USA

Hoolimata edust ja stabiilsest sissetulekust elas Ribera Roomas üle võimete. Liigsed kulutused ja mugavus viisid võlakoorma kasvamiseni, mistõttu ta pidi Roomast lahkuma.[6] Lisaks oli ta mitmel korral ülestõusmispühade ajal kohalike võimudega konfliktis, sest ilmselt ei olnud ta korrektselt kogudusse registreeritud.[5] 1616. aasta 7. mail tasus Ribera Accademia di San Lucale oma võlad ning valmistus Roomast Napolisse minema.[6]

 
"Püha Peetrus ja püha Paulus" (u 1616), Musée des Beaux-Arts, Strasbourg, Prantsusmaa

Napoli muuda

1616. aasta suveks, kui Ribera sinna jõudis, oli Napoli kujunenud üheks Euroopa suuremaks ja rikkamaks kultuurikeskuseks ning see allus asevalitsejate võimu kaudu Hispaania kuningriigile.[9] Vahetult pärast Napolisse jõudmist abiellus Ribera Sitsiilia päritolu kunstniku Giovann Bernardino Azzolino tütre Caterina Azzolinoga.[10] Tänu Azzolino kontaktidele Napolis tekkis Ribera teostele kiiresti tellijaskond, sealhulgas kujunes tema pikaajaliseks patrooniks prints Marcantonio Doria.[11] 1620. aastatel rahastas Doria ka Santissima Trinità delle Monache kiriku sisustamist, mille freskod valmistas Azzolino ja altarimaalid Ribera.[11]

Tänu Hispaania päritolule sai Ribera tellimusi peamiselt oma kodumaa jõukalt aadelkonnalt, kuid tema populaarsus kasvas ka itaalia kaupmeeste ja kunstikogujate seas.[11] Ribera oli oma päritolu üle uhke, rõhutades seda isegi oma teoste signatuurides, kuid ta ei naasnud kunagi Hispaaniasse, sest leidis, et teda hinnatakse kaasmaalaste seas vaid siis, kui ta töötab välismaal.[12] Üks Ribera klientidest, Napoli asevalitseja Osuna hertsog olevat kunstniku avastanud, kui nägi õue kuivama asetatud "Püha Bartolomeuse martüüriumi".[12]

1626. aastal autasustas paavst Urbanus VIII Roomas Püha Peetruse basiilikas Riberat Kristuse ordu ristiga.[13] 1630. aastatel jätkas Ribera tellimuste täitmist ning tema peamisteks patroonideks olid Sitsiilia asevalitseja Alcalá hertsog ja Napoli asevalitseja Monterrey krahv.[14]

Selleks, et oma ülemvõimu Napoli kunstimaastikul kinnistada, moodustas Ribera koos Belizario Corenzio ja Battistello Caracciologa salajase kuritegeliku liidu, mille peamiseks eesmärgiks oli rivaalide saboteerimine ja hirmutamine.[15] Napolisse freskot maalima saabunud Domenichinot ähvardati, tema valminud teosed rikuti ja ta värvidesse segati liiva.[15] Domenichino suri Napolis ning arvatakse, et Ribera rühmitus võis ta mürgitada.[15] Lisaks saatsid nad Guido Renit tapma palgamõrvari, kes eksikombel tappis küll vaid ühe tema assistendi, kuid sellest piisas, et Reni Napolist põgeneks.[15]

1643. aastal ilmnesid Riberal esimesed haigusnähud. Hüpertensioon ja võimalikud tüsistused ei lasknud tal kuigi palju töötada, kuid sellest hoolimata täitis ta oma töökojaga veel mitu suurt tellimust.[14] Järgmisel aastal abiellus Ribera 14-aastane tütar kohtunik Giovanni Leonardo Sersalega, kellest viimane suri 1651. aasta augustis.[14]

1647. aastal leidis Napolis aset Hispaania võimu vastane ülestõus, mille käigus varjus Ribera oma perega kohalikku kuninglikku paleesse.[14] Pärast ülestõusu lõppu naasis Ribera ühiskonna sekka, kuid 1652. aasta 3. novembril kanti ta Santa Maria della Neve koguduse surmaregistrisse.[14] Ta maeti Mergellina rajoonis asuvasse Santa Maria del Parto kirikusse.[14]

Looming muuda

Jusepe de Ribera on tuntud peamiselt maalide poolest, kuid ta oli ka hea joonistaja ja graafik. Ta hindas väga kõrgelt Raffaeli ja Michelangelot, leides, et kunstnikud, kes nende teostest ei õpi, teevad endale sellega kahju.[1] Tema suurim eeskuju oli tõenäoliselt Caravaggio, kuid lisaks vaatas ta ka Veneetsia koolkonna, eelkõige Tiziani teoste poole. Karavadžistile ebatüüpiliselt pani ta suurt rõhku joonistamisele ja eeltööle. Ribera maalikunst on unikaalne oma tugeva akadeemilise vundamendi ja realistliku natuuri kombinatsiooni poolest. Talle meeldis kujutada ülimalt dramaatilisi stsenaariume ja žeste, mis säilitavad tänu realistlikule kujutamisviisile terava ja värske mõju. Tema maalide teatraalne valgus ja pastoosne värvikasutus võimendab ja süvendab tihti kujutatud kortsus nahka või riidevolte, muutes need eriti realistlikuks ja võikaks. Tema teoste keskseks emotsiooniks on religioosne pinge ja kannatus.

 
"Saalomoni otsus" (1609–1610), Galería Borghese, Rooma, Itaalia

Läbivateks narratiivideks on martüüriumid, pühakute legendid, aga ka raskemeelsed, psühholoogilised portreed ja antiikmütoloogia. Lisaks huvitasid teda füsiognoomilised ekstreemsused, grotesksus ja vägivald, mistõttu esineb tema teostes tihti deformeerunud ja väänlevaid kehasid ning piinlevaid näoilmeid. Alates 1630. aastate algusest muutub Ribera maalide käekiri veidi erksamaks ja valgustatumaks.[11] Sellest hoolimata ei hüljanud ta kunagi oma väljakujunenud dramaatilist stiili, vaid pigem täiendas seda, kasutades värvilisemaid kangaid ning valgustades maalitavat ühtlasemalt ja pehmemalt.

"Saalomoni otsus" muuda

"Saalomoni otsus" on maal, mida omistati kaua aega tundmatule kunstnikule, keda kutsuti maali järgi "Saalomoni otsuse meistriks". 2002. aastal avastas itaalia kunstiajaloolane Gianni Papi, et tegu on Jusepe de Ribera teosega, ning ka teised varem "Saalomoni otsuse meistri" omaks peetud maalid omistati talle.[16] Maalil on kujutatud legendi iidsest Iisraeli kuningast Saalomonist ja tema otsusest kahe naise vaidluse lahendamisel, kes mõlemad väitsid, et nad on ühe vastsündinud lapse õige ema. Mõlemad naised olid hiljuti sünnitanud, kuid üks imikutest hukkus, mistõttu vaidlesid nad ellujäänu üle. Saalomon selgitas välja naiste suhtumise lapsesse, käskides imiku kaheks tükiks lõigata ning ta naiste vahel ära jagada. Üks naistest nõustus otsusega, samas kui lapse pärisema oli valmis imikust loobuma, pidades kõige tähtsamaks tema ohutust.

Maal pärineb 1609.–1610. aastast ning Ribera tõlgendus selle narratiivist on temale omaselt dramaatiline, kuid mitte suurejooneline ega vaatemänguline, vaid pigem kompaktne ja intiimne. Tegu on ühe Ribera varajasima teose leiuga, tema tehnika ja stiil on juba küpsed. Meisterlikult kujutatud riidevoldid ja vasakult langev valgus tekitavad rütmi, mis paneb maali teatraalselt mõjuma, justkui toimuks tegevus laval. Mõlemad naised on kujutatud väga sarnastena nii välimuse kui ka žestide poolest, mistõttu on võimatu teha kindlaks, kumb on lapse ema. Paremal seisvate pealtvaatajate figuure on Ribera kasutanud ka oma teistes maalides.

Tähtsus muuda

Jusepe de Riberat peetakse üheks 17. sajandi suurimaks meistriks ning karavadžistliku maalikunsti üheks tähtsamaks arendajaks ja eestvedajaks. Hoolimata tõsiasjast, et Ribera ei naasnud kodumaale Hispaaniasse, jõudsid sinna koopiate ja jõuka tellijaskonna kaudu paljud tema teosed. Seetõttu on tema loomingu mõju eriti näha selliste Hispaania maalikunstnike nagu Diego Velázqueze ja Bartolomé Esteban Murillo teostes. Lisaks õppisid ja töötasid Ribera Napoli töökojas kunstnikud Hendrick de Somer, Luca Giordiano ja Bartolome Passante.[17]

Ribera looming on säilitanud aja möödudes oma otsekohesuse ja mõju. Maalidel kujutatud piinlevad figuurid ja julge naturalism on viimastel kümnenditel äratanud uut huvi tema loomingu vastu ning üha rohkem uuritakse tema teoseid ja elukäiku. Kahjuks on paljud Ribera teosed jäänud signeerimata, kahjustada saanud või täielikult hävinud.

Galerii muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Alfonso E. Pérez Sánchez, Gabriele Finaldi, Jonathan Brown, José Milicua, Manuela Mena, Nicola Spinosa. (1992). Jusepe de Ribera, 1591–1652. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk VIII–XIII.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Alfonso E. Pérez Sánchez 1992, lk 9-10.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Alfonso E. Pérez Sánchez 1992, lk 11.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Alfonso E. Pérez Sánchez 1992, lk 12.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Felton, Craig (veebruar 1991). "Ribera's Early Years in Italy: The 'Martyrdom of St Lawrence' and the 'Five Senses'". The Burlington Magazine, vol. 133, no. 1055, lk 71–81. Burlington Magazine Publications Ltd. Vaadatud 02.11.2020.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 Alfonso E. Pérez Sánchez 1992, lk 13-14.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Danesi, Silvia Squarzina (aprill 2006). "New Documents on Ribera, 'Pictor in Urbe', 1612-16". The Burlington Magazine, vol. 148, no. 1237, lk 244–251. Burlington Magazine Publications Ltd. Vaadatud 02.11.2020.
  8. ↑ Vergara, Lisa (sügis 2012). "Il Gusto: José de Ribera's Personification of Taste". Gastronomica, vol. 12, no. 3, lk 8–10. University of California Press. Vaadatud 04.11.2020.
  9. ↑ Alfonso E. Pérez Sánchez 1992, lk 19.
  10. ↑ Chenault, Jeanne (mai 1976). "Jusepe de Ribera and the Order of Christ: New Documents". The Burlington Magazine, vol. 118, no. 878, lk 304–307. Burlington Magazine Publications Ltd. Vaadatud 02.11.2020.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Alfonso E. Pérez Sánchez 1992, lk 21–24.
  12. ↑ 12,0 12,1 Alfonso E. Pérez Sánchez 1992, lk 35-36.
  13. ↑ Alfonso E. Pérez Sánchez 1992, lk 52.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 14,5 Alfonso E. Pérez Sánchez 1992, lk 53–55.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 Januszczak, Waldemar (2009). "Baroque! - From St. Peter's to St. Paul's, Episode 1". BBC. Vaadatud 04.11.2020.
  16. ↑ Javier Portús, José Milicua (7. aprill 2011). "Exposición: El joven Ribera (5 de abril-28 de agosto, 2011)". Museo Nacional del Prado. Vaadatud 18.11.2020.
  17. ↑ "Jusepe de Ribera". Netherlands Institute for Art History. 28. september 2020. Vaadatud 18.11.2020.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jusepe_de_Ribera&oldid=6544327"