Junius Bassuse sarkofaag

Junius Bassuse sarkofaag on varakristlik marmorist sarkofaag, millesse maeti Junius Bassus, kes suri 359. aastal. Sarkofaag on kunstiajaloos olulise tähtsusega, kuna see on kuulsaim näide varakristlikust reljeefsest skulptuurist ja vanim säilinud kõrge staatusega isiku sarkofaag, mis kujutab kristlikke süžeesid Vana ja Uut testamenti hõlmava keeruka pildiprogrammina.

Junius Bassus

Junius Bassus oli hilisantiikses Roomas tähtis isik, senaator ja praefectus urbi, kui ta 42-aastaselt 359. aastal suri. Tema isa oli pretoriaanide prefekt, kes tegeles suure osa Lääne-Rooma administratiivasjadega. Bassus teenis Constantinus I poja Constantius II ajal, ja nagu sarkofaagilt lugeda võib, pöördus kristlaseks veidi aega enne oma surma. Tollal uskusid paljud, nagu näiteks Tertullianus, et võimatu oli olla samal ajal keiser ja kristlane ning sama arvati kõrgete ametnike kohta nagu Bassus.

Sarkofaag

Sarkofaagi mõõdud on umbes 120 x 140 x 120 cm^[1]. materjal on valge marmos. Kolm külge ja osaliselt purunenud kaas on kaunistatud reljeefidega. Sarkofaagi esiküljel on marmorist välja raiutud kümme kõrgreljeefis figuraalset stseeni, mis paiknevad kahe reana, vahel karniisitaoline eend, ja paiknevad üksteisest peente sammastega eraldatud niššides. Neli stseeni on Vanast testamendist ja kuus Uuest testamendist. Figuraalsed stseenid on ka sarkofaagi mõlemal otsaseinal.^[1]

Stseenide järjestus esiküljel vasakult paremale lugedes:

1 - Iisaki ohverdamine
2 - Peetruse kinnivõtmine
3 - Trooniv Kristus koos Peetruse ja Paulusega ehk traditio legis
4 ja 5 - Jeesuse üle kohtumõistmine Pontius Pilatuse ees
6 - Iiob sõnnikukuhjal
7 - Aadam ja Eeva
8 - Kristuse sissesõit Jeruusalemma
9 - Taaniel lõvide augus
10 - Pauluse viimine hukkamisele ^[2]

Alumise kaarterea tillukestes viklites on stseenid, mille tegelasteks on lambad: Kristuse Jeruusalemma mineku kummalgi küljel on leibade ja kalade ime ning jeesuse ristimine. Teised stseenid on arvatud olevat kolm noorukit tulises ahjus, Laatsaruse ülesäratamine, Mooses saamas seaduselaudu ja Mooses kaljust vett löömas.

Kahe otsaseina reljeefidel on stseenid, mis kujutavad nelja aastaaega. Aastaaegu sümboliseerivad aastaaegadele iseloomulikud tegevused, nagu viinamarjade noppimine, nisulõikus ja oliivikorjamine; tegutsejateks on Cupidod.^[1]

Purunenud plaadil kaane peal on luuletus, mis ülistab Bassust valdavalt ilmalikus võtmes. Sarkofaagi ülaserva raidkiri kirjeldab Bassust kui neofüüti ehk vastristitut.^[2] Kaane reljeefid on väga kahjustatud, kuid need paistavad kujutavat pidustusi ja matuserongkäiku nagu oli tavaline paganliku temaatikaga sarkofaagidel.

Algselt paiknes sarkofaag vanas Püha Peetruse basiilikas või selle basiilika põrandas. See avastati taas 1597. aastal ja seisab tänapäeval Püha Peetruse basiilika muuseumis (Museo Storico del Tesoro della Basilica di San Pietro) Vatikanis.

Kristuse kujutamine

Kolmes Jeesust kujutavas stseenis on ta välimuselt noor habemeta mees lühemapoolsete juustega, mis on küll pikemad kui teistel stseeni osalistel. Selle perioodi kristlikule kunstile oli see tüüpiline. Samasuguse välimusega ja tiibadeta on kujutatud ingel Iisaki ohverdamise stseenis. Nii traditio legis kui ka Jeruusalemma sissesõidu stseenis on laene paganlikust ikonograafiast - esimesel toetab Kristus jalad rulluvale mantlile, mis kujutab taevast ja mida hoiab Vana-Rooma ürgjumal Caelus, teisel annab Kristus Peetrusele kirjarulli, mis meenutab Vana-Rooma keisrit andmas sümboolselt võimu pärijale, ministrile või väejuhile.

Samuti kannab Kristus kirjarulli nagu filosoof, seistes vahtide vahel Pilatuse ees. Pilatus teeb käega kurja silma peletamise žesti, mida teatakse tänapäevalgi. Ta on kujutatud leebe ja passiivsena, eriti võrreldes tema taga oleva madareljeefse profiilis figuuriga, mis võib kujutada keisri portreed.

Kristuse sissesõit Jeruusalemma on kujutatud nagu oli kombeks kujutada keisri vastuvõttu linnas Rooma keisririigi kunstis.^[3] Kristuse keisri- ja võitjaseisusele viitab kaare kohal kujutatud võidu sümbol kotkas. Palmipuudepüha kui Kristuse kannatusloo algus ja selles Kristuse kujutamine võitjana saab hilisemas kristlikus kunstis võtmerolli.

Teised stseenid

Vana testamendi stseenid on antitüüpilise kujutamise varajane näide ja kujutavad sümboolselt Kristuse ohverdust Uues Testamendis.^[3] Aadama ja Eeva stseen on inimese pattulangemisest, mille tõttu Kristus end ohvriks tõi. Eeva taga on lammas ja Aadama taga viljavihk, mis viitavad Aabeli ja Kaini ohvritele. Taanieli stseen kujutab pääsemist usu läbi. Iiob on kujutatud hetkel, mil ta on kaotanud kõik, aga säilitanud oma usu. Aabrahami ohver viitab Jumalale, kes tõi ohvriks oma Poja. Kristlased lugesid neid stseene kui Kristuse ristilöömise ettekuulutusi^[3], kuna risti ennast pole kujutatud (see ilmub ikonograafiasse alles 5. sajandil).