Pontius Pilatus

Pontius Pilatus (Piiblis Pontius Pilaatus; ladina keeles Pontius Pīlātus; kreeka keeles Πόντιος Πιλάτος Póntios Pilátos) oli Rooma provintsi Juudamaa prefekt aastatel 26/27–36/37 pKr. Pilaatus on eelkõige tuntud kui ametnik, kes mõistis Jeesuse ristilöömise läbi surma.

Pontius Pilatus
Pontius Pilatus
Gian Giacomo Manecchiale omistatav maal "Pontius Pilaatus käsi pesemas", 17. sajand
Juudamaa 5. prefekt
Ametiaeg
u 26 – 36 pKr
Eelnev Valerius Gratus
Järgnev Marcellus

TaustRedigeeri

Pilaatuse elust enne Juudamaa prefektiks saamist on vähe teada. Ta kuulus ratsanikuseisusesse ja jäi Rooma keiser Tiberiusele silma ilmselt oma väljapaistva sõjaväeteenistuse tõttu. Ta võis võlgneda oma ametissemääramise pretoriaanide prefektile Lucius Aelius Seianusele, kes oli Tiberiuse usaldusisik.[1] Nimi Pontius viitab päritolule samniidide hõimu Pontia perekonnast, millest olid pärit mitmed isikud, kes mängisid tähtsat rolli Rooma hilise vabariigi ja varase keisririigi perioodidel.[2]

Juudamaa prefektRedigeeri

 
Pontius Pilaatuse vermitud pronksmündid. Mündi tagaküljel on simpulum (rituaalne kulp), mida ümbritsevad kreeka tähed ΤΙΒΕΡΙΟΥ ΚΑΙΣΑΡΟΣ ja aastaarv LIS (aasta 16 = 29/30 pKr). Mündi esiküljel on kreeka tähed ΙΟΥΛΙΑ ΚΑΙΣΑΡΟΣ ja kolm odrapead

Juudamaa viienda prefektina oli Pilaatuse ülesandeks tagada seaduste täitmine, kord ja julgeolek Juudamaal, Rooma provintsis, mis oli rajatud aastal 6 pKr. Provintsi asevalitsejana oli Pilaatuse käsutuses viis jalaväekohorti (igaühes 600 meest) ja üks ratsaväerügement,[3] ent vajadusel võis ta abivägesid paluda ka võimsama naaberprovintsi Süüria legaadilt. Prefektina oli tema ülesandeks ka provintsi rahaasjade korraldamine: ta kontrollis maksukogumist ning lasi kolmel korral pronksmünte vermida: 29./30., 30./31. ja 31./32. aastal pKr.[4] Provintsi asevalitsejana resideeris ta provintsi pealinnas Kaisareas (ka Caesarea Maritima), piirkonna tähtsaimat linna Jeruusalemma külastas ta vaid olulisemate juudi pühade ajal. Kuigi piirkonna prefektina oli tal õigus ametisse määrata ka ülempreestreid, pole andmeid, et ta oleks seda teinud. Ülempreester Kaifas oli Pilaatuse prefektiks saades juba ametis ning jäi sellele positsioonile kogu Pilaatuse ametiaja jooksul.[5]

Pilaatuse ametiaega iseloomustasid püsivad pinged juutidega, sellest hoolimata oli tema ametiaeg üks Juudamaa pikimaid. Pilaatuse ametiaeg lõppes keiser Caligula valitsusajal aastal 37 pKr ning pole teada, mis tast edasi sai.[6]

Pilaatus juudi allikatesRedigeeri

Kõige põhjalikumateks allikateks Pontius Pilaatuse kohta on juudi õpetlase ja ajaloolase Flavius Josephuse (37/38 – u 100 pKr) teosed “Juudi sõda” (kirjutatud u 75 pKr) ja “Juudi muinsused” (u 95 pKr). Ka Aleksandria juutkonna poliitik ja filosoof Philon Aleksandriast on oma teoses “Läkitus Gaiosele” (u 41 pKr) kirjeldanud üht Pilaatusega seotud sündmust. Autorid on Pilaatuse suhtes pigem negatiivselt meelestatud ning keskenduvad oma kirjeldustes prefekti ja juutide vahelistele pingetele ja konfliktidele.[7]

Allikate kohaselt saatis Pilaatus vahetult pärast oma ametisseastumist Jeruusalemma väeosa, kes kandis keisri pildiga lahingulippu. See kutsus juutide seas esile suure meelepaha ning nad saatsid Pilaatuse residentsi Kaisareasse saadikud, kes nõudsid lahingulipu eemaldamist. Viimane saavutati suurte raskustega.[8] Mõni aeg hiljem soovis Pilaatus laiendada Jeruusalemma akvedukti, milleks kasutas templitest saadud raha. See tekitas Jeruusalemma juutides vastumeelsust ning kui Pilaatus Jeruusalemma külastas, võeti ta vastu rahutustega. Mässu ette näinuna oli Pilaatus rahva hulka paigutanud maskeerunud sõjaväelased, kes märguande peale hakkasid mässajaid peksma, millega kaasnes ohtralt hukkunuid ja haavatuid.[9] “Juudi muinsuste” 18. raamatu 3. peatükis on juttu Kristuse surmamõistmisest.[10]

Philon Aleksandriast kirjutab, et Pilaatus lasi Rooma pretooriumisse Jeruusalemmas paigaldada kullatud kilbid keiser Tiberiuse auks. See põhjustas taas juutide pahameele. Kuna Pilaatus keeldus järele andmast, pöördusid juudid otse keisri poole, kes käskis kilbid Kaisareasse Augustuse templisse viia.[11]

Josephuse viimased kirjed Pilaatusest on tema ametiaja lõpust. Suur hulk mehi kogunes Garizimi mäele, kus end prohvetiks nimetav samaarlane lubas näidata kohta, kuhu Mooses oli kullast anumad peitnud. Ülestõusu kartev Pilaatus saatis meeste vastu oma ratsaväelased, kes surmasid inimesi ja võtsid vange, kes hiljem Pilaatuse käsul hukati. Samaarlased esitasid seepeale Pilaatuse vastase kaebuse Süüria prelaadile Lucius Vitelliusele, kes saatis Pilaatuse Rooma keisrile aru andma. Kui Pilaatus aastal 37 pKr Rooma jõudis, oli keiser Tiberius äsja surnud.[12]

Pilaatus Uues TestamendisRedigeeri

Juudi allikate kõrval on tähtsaimaks Pilaatust käsitlevaks allikaks Uus Testament. Suur hulk Uue Testamendi viiteid Pilaatusele on napid ja piirduvad tema mainimisega, nt Lk 3:1, Ap 4:27 ja 1Tm 6:13. Kõige põhjalikumad on neljas kanoonilises evengeeliumis esitatud Jeesuse kohtupidamise kirjeldused, kus Pilaatus esindab prefekti ja kohtunikuna Rooma keisririiki.[13]

 
Mihály Munkácsy "Kristus Pilaatuse ees", 1881

Markuse evangeeliumis on kohtumõistmisel kaks stseeni. Esimeses (Mt 15:2–5) küsib Pilaatus Jeesuselt: “Kas sina oled juutide kuningas?” ning paneb Jeesuse vaikimist imeks. Teises stseenis (Mt 15:6–15) nõuab rahvas ülempreestrite ässitusel Barabase vabastamist ja Jeesuse ristilöömist. Markuse evengeeliumi Pilaatus näib olevat erapooletu kohtumõistja, kel pole Jeesuse osas erilist teadmist ega huvi.[14] Markuse evangeelium ei vabasta küll Pilaatust Jeesuse surma süüst, ent suurem süükoorem jääb juudi liidritele.[15][16] Leidub kommentaatoreid, kes on näinud Markuse evangeeliumi Pilaatuses allaheitlikku nõrkust, ent Samuel Sandmeli järgi on Markuse Pilaatus pigem ükskõikne kui nõrk.[17]

Matteuse evangeeliumi kohtumõistmislugu (Mt 27:1–2,11-26) järgib Markuse evangeeliumis kirjutatut, ent sisaldab lisandusi, mis rõhutavad juudi vanemate ja ülempreestrite vastutust ning vähendavad Pilaatuse süüd: Pilaatuse naise uni (Mt 27:19), Pilaatuse sümboolne kätepesemine enda süüst vabastamiseks (Mt 27:24) ja rahvahulga vastus Pilaatusele: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” (Mt 27:25).[18] Matteuse evangeelium on ainus, mille kohtumõistmisloo lõpus tuleb Pilaatuse juurde juutide delegatsioon, mis nõuab Pilaatuselt Jeesuse haua valvamist ja saab prefektilt selle tarvis valvesalga (Mt 27:62–65).[19]

Luuka evangeeliumi kohtumõistmisloos (Lk 23:1–25) tuuakse Jeesus Pilaatuse ette kolme konkreetse süüdistusega: ta ässitavat rahvast, keelavat keisrile pearaha maksta ja väitvat end olevat kuningas Messias (Lk 23:2). Pilaatus ei leia Jeesusel süüd olevat ning saades teada, et Jeesus on galilealane, saadab ta Jeesuse parasjagu Jeruusalemmas viibiva Galilea valitseja Herodes Antipase juurde, et see otsuse teeks (Lk 23:6–7). Kui Jeesus naaseb, annab Pilaatus teada, et Jeesus on süütu nii tema kui Herodes Antipase arvates ja soovib Jeesuse vabaks lasta (Lk 23:14–16). Kui rahvahulk nõuab pühade puhul ühe vangi, mässaja ja mõrtsuka Barabase vabastamist, kordab Pilaatus veel kolmandatki korda, et Jeesus on süütu ning kuulub vabastamisele (Lk 23:17–22), ent annab ta viimaks siiski rahva meelevalda (Lk 23:23–25). Luuka evangeeliumi Pilaatust on nähtud nõrga, kõhkleva ja otsustusvõimetu mehena, kes hoolimata sellest, et leiab Jeesuse süütu olevat, ei suuda oma veendumusele kindlaks jääda ning Jeesust vabastavat kohtuotsust teha, vaid annab rahva tahtele järele.[20]

Johannese evangeeliumis on kohtumõistmine kõige pikemalt ja komplekssemalt kirja pandud (Jh 18:28–19:16). Evangeeliumi seitsmes kohtumõistmisstseenis liigub Pilaatus pretooriumis oleva Jeesuse ning väljas ootavate juudi ülempreestrite ja vanemate vahel. Pilaatus ei soovi vastutust endale võtta ja püüab mitmel korral kohtumõistmist juutidele delegeerida (Jh 18:31;19:6), samuti kordab ta neile kolmel korral, et ei näe Jeesusel süüd (Jh 18:38;19:4;19:6). Pilaatuse dialoogides Jeesusega on kõne all nii taevariik kui tõde (Jh 18:36–37) ning keskseks võib pidada Jeesuse vastust Pilaatusele: "Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte.” (Jh 19:11). Samuel Sandmel argumenteerib, et Johannese evangeeliumis vabastatakse Pilaatust enam süüst kui sünoptlilistes evangeeliumites.[21] Helen K. Bondi sõnul võib aga loo arenedes näha, et mitte Jeesus, vaid just Pilaatus on see, kelle üle siin kohut mõistetakse ning peagi selgub, et Pilaatuse jaoks on tõest ja õiglusest olulisem lojaalsus keisrile (Jh 19:12–13).[22]

Muud allikadRedigeeri

 
Pilaatuse kivi teisel real on loetav TIVS PILATVS.

Pilaatus on lühidalt Jeesuse hukkajana mainitud ka Rooma ajaloolase Tacituse peateoses “Annaalid” (2. sajandi algus).[23] Antiookia piiskop Ignatios Antiookiast mainib Pilaatust oma kirjades Magnesia, Smyrna ja Tralleisi kogudustele (kirjutatud vahemikus 105–110 pKr).[24]

Pilaatusest on säilinud ka raidkivi, nö Pilaatuse kivi, mis leiti 1961. aastal Kaisarea varemetest. Samuti on säilinud tema vermitud münte.[25]

PärandRedigeeri

Pontius Pilaatuse elu ja surm on populaarseteks teemadeks nii apokrüüfides kui kristlikes legendides.[26]

Pontius Pilaatust mainitakse nii Nikaia usutunnistuses kui ka apostellikus usutunnistuses, mida deklameerivad iganädalaselt miljonid kristlased.[27]

Nagu paljudes teistes keeltes, on ka eestikeelne fraseologism “oma käsi puhtaks pesema” tähenduses “ennast vastutusest vabastama” pärit Uuest Testamendist: "Kui siis Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid lärm läks aina suuremaks, siis ta võttis vett ja pesi rahvahulga ees oma käsi, öeldes: „Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!”" (Mt 27:24)[28]

Pontius Pilaatust on rohkelt kujutatud kunstis: kujutavas kunstis, draamas (eelkõige keskaegsetes kannatusmängudes ehk passioonides), kirjanduses ja filmikunstis. Eelkõige on teda kunstis kujutatud tegelasena Jeesuse kohtupidamisel.

Pontius Pilaatus on kuulutatud pühakuks Etioopia kirikus (mälestuspäev 19. juunil) ja kopti kirikus (mälestuspäev 25. juunil).[29]

ViitedRedigeeri

  1. Bond 2009, lk. 525.
  2. Bond 1998, lk. 9.
  3. Niswonger 1992, lk. 132
  4. Bond 2009, lk. 526.
  5. Bond 2009, lk. 526.
  6. Bond 2009, lk. 527.
  7. Bond 2009, lk. 526.
  8. Flavius Josephus. Antiquities of the Jews, XVIII, iii, 1.
  9. Flavius Josephus. Antiquities of the Jews, XVIII, iii, 2.
  10. Flavius Josephus. Antiquities of the Jews, XVIII, iii, 3.
  11. Bond 2009, lk. 526.
  12. Flavius Josephus. Antiquities of the Jews, XVIII, iv, 1–2.
  13. Bond 2009, lk. 527.
  14. Sandmel 1962, lk. 811.
  15. Bond 2009, lk. 527.
  16. Sandmel 1962, lk. 811.
  17. Sandmel 1962, lk. 811.
  18. Bond 2009, lk. 527
  19. Souter 1927, lk. 365.
  20. Bond 2009, lk. 527
  21. Sandmel 1962, lk 812.
  22. Bond 2009, lk. 527.
  23. Carter 2003, lk. 9.
  24. Bayes 2010, lk. 79.
  25. Schwartz 1992, lk. 395.
  26. Bond 2009, lk. 527.
  27. Carter 2003, lk. 1.
  28. Nero 2015. Lendsõnastik.
  29. Bond 2009, lk. 527.

KirjandusRedigeeri

  • Bayes, Jonathan F. 2010. The Apostles' Creed: Truth with Passion. Eugene, Or.: Wipf and Stock Publishers.
  • Bond, Helen K. 1998. Pontius Pilate in History and Interpretation. Cambridge: Cambridge University Press.
  • Bond, Helen K. 2009. Pontius Pilate – The New Interpreter's Dictionary of the Bible. (Volume 4. Me-R).Ed. By K. D. Sakenfeld. Nashville, USA: Abingdon Press. Lk. 527-527.
  • Carter, Warren. 2003. Pontius Pilate: Portraits of a Roman Governor. Collegeville: Liturgical Press.
  • Flavius Josephus. The Antiquities of the Jews. Project Gutenberg. http://www.gutenberg.org/files/2848/2848-h/2848-h.htm (05.11.2020).
  • Nero, Georg. 2015. Oma käed puhtaks pesema. Lendsõnastik. (05.11.2020)
  • Niswonger, Richard L. 1992. New Testament History. Grand Rapids: Zondervan Publishing House.
  • Sandmel, Samuel. 1962. Pilate, Pontius. – The Interpreter's Dictionary of the Bible. (Volume 3. K-Q). Ed. By G. A. Buttrick. New York: Abingdon Press. Lk 811–813.
  • Schwartz, Daniel R. 1992. Pontius Pilate – The Anchor Bible Dictionary, (Volume 5. O-Sh). Ed. By D. N. Freedman. New York: Doubleday. Lk 395–401.
  • Souter, Alexander. 1927. Pilate – A Dictionary of Crist and the Gospels (Volume II Labour-Zion). Ed. By J. Hastings. Edinburgh: T. & T. Clark. Lk 363–366.