Ava peamenüü
Jordaens, Jacob 1625–1630. "Neli evangelisti" (õlimaal, Louvre). Maalil on kujutatud nelja evangelisti õppimas ja vestlemas

Sünoptilisteks evangeeliumideks nimetatakse Uue Testamendi kolme esimest evangeeliumitMatteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumit –, kuna nende sisud langevad paljuski kokku. Evangeeliumide sarnasus tuleb hästi esile, kui nimetatud tekste kõrvuti lugeda. Sõna ”sünoptiline” põhineb kreeka keele sõnal σύνοψ, synopsis, mis tõlkes tähendab “koos vaatlemist”.

Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumides räägitakse sageli samadest sündmustest ühesuguses järjekorras, kasutades selleks kattuvaid sõnu, üsna sageli aga lausa identseid lauseid. Nii võib evangeeliume võrreldes näha, et Markuse evangeeliumi 666 salmist on üle 600 leitavad ka Matteuse evangeeliumis. Luuka evangeeliumis on sarnaseid või sõna-sõnalt Markuse evangeeliumiga kokkulangevaid salme ligi 350. Lisaks võib leida ühesuguseid kirjakohti ka Matteuse ja Luuka evangeeliumide vahel (pea 200 ühist salmi), mis Markuse evangeeliumis puuduvad.

Perikoopide kokkulangevust seletatakse kirjanduslike sõltuvussuhete teooriate kaudu. Tänapäeval on kõige rohkem tunnustust leidnud kahe allika teooria, mille järgi on Markuse evangeelium vanim. Nii Luuka kui ka Matteuse evangeeliumi aluseks on selle teooria kohaselt võetud Markuse evangeelium ja veel lisaks kaduma läinud Jeesuse ütluste allikas ehk Q-allikas. Samuti on mõlemal evangelistil olnud kasutada veel oma eriallikas.

Sisukord

StruktuurRedigeeri

 
Rohkem kui kolmveerand Markuse evangeeliumi sisust on leitav Matteuse evangeeliumist, sama võib täheldada ka Luuka evangeeliumi kohta. Lisaks on Matteuse ja Luuka evangeeliumides ühist materjali, mida ei leia aga Markuse evangeeliumist

Ühised omadusedRedigeeri

Sünoptilised evangeeliumid on laias laastus ühepikkused. Need on kirjutatud 1. sajandi jooksul antiikaja kreeka ühiskeeles koinees. Kuna sünoptilised evangeeliumid esindavad antiikbiograafia žanrit, siis erinevad nad oluliselt mittekanoonilistest allikatest, näiteks Tooma ja Maarja evangeeliumist[1][2]. Kolme evangeeliumi sarnasust nimetatakse kolmiktraditsiooniks.

Neljas evangeelium, Johannese evangeelium, erineb sünoptilistest evangeeliumidest suurel määral, seda nii sisult kui ka perikoopide järjestuselt.

Kolmik- ja kaksiktraditsioonRedigeeri

Perikoopide võrdlemisel kolme evangeeliumi vahel tuleb esile salmide suur sarnasus, seda nii sisu kui ka järjestuse osas. Paljud kirjakohad on olemas kõigis sünoptilistes evangeeliumides, kuid üsna sage on ka olukord, kus ühest sündmusest räägib mitte kolm, vaid kaks evangeeliumi (nt: Matteuse ja Luuka evangeeliumid). Samuti on mitmeid tegevusliine, mida on kirjeldanud ainult üks evangelist. Kolmiktraditsiooniks nimetatakse kõigi kolme sünoptilise evangeeliumi kirjakohtade kokkulangemist, kaksiktraditsiooniks siis vastavalt kahe evangeeliumi.

Lisaks sõnasõnalisele kattuvusele on kolmiktraditsiooni teooria teiseks lähtekohaks kolmes evangeeliumis ülestähendatud sündmuste samasugune järjestust, seda isegi siis, kui selleks ei näi olevat selget kronoloogilist või ajaloolist põhjust. [3]. Eelkõige on see jälgitav sündmuste juures, mis on ära toodud kõigis kolmes evangeeliumis. Sündmused, millest räägivad vaid kaks evangeeliumi, on omavahel lõdvemalt seotud ja perikoopide järjekord võib evangeeliumide sees erinev olla[4].

Teksti kuulumine kolmik- või kaksiktraditsiooni alla pole alati üheselt mõistetav, pigem sõltub see uurimisele seatud nõuetest ja sellest, kuivõrd oluliseks peetakse sarnasuse astet tekstide analüüsil. Näiteks Matteuse ja Markuse evangeeliumis on lugu Jeesusest ja viljatust viigipuust(Mt 21:18–22; Mk 11:12–24), mis mõlemad räägivad selgelt ühest ja samast situatsioonist, kus Jeesus neab vilju mittekandvat puud. Otsides sama sündmust Luuka evangeeliumist, leiame tähendamissõna viljatust viigipuust (Lk 13:6-9). Nii võib osa uurijaid pidada Luuka evangeeliumi perikoopi Matteuse ja Markuse evangeeliumi julgeks edasiarenduseks, teised peavad seda aga eraldisesvaks kirjakohaks, mis ei mahu kolmiktraditsiooni mõiste alla.

Allolevas tabelis on ära toodud mõned olulisemad näited kolmik- ja kaksiktraditsiooni ilmestamiseks.

Perikoop Matteus Markus Luukas
Jeesus ja Peltsebul 12:22-37 3:20-30 11:14-28]
Joona tunnustäht 12:38-45 11:29-32
Jeesuse ema ja vennad 12:46-50 3:31-35 8:19-21
Tähendamissõna külvajast 13:1-9 4:1-9 8:4-8
Tähendamissõnade põhjendamine 13:10-17 4:10-12 8:9-10
Tähendamissõna külvajast lahtiseletatult 13:18-23 4:13-20 8:11-15
Tähendamissõna raiheinast 13:24-30
Tähendamissõna lambist 4:21-25 8:16-18
Tähendamissõna isepäi kasvavast viljast 4:26-29
Tähendamissõna sinepiivast 13:31-32 4:30-34
Tähendamissõna haputaignast 13:33
Jeesus kõnelemas tähendamissõnadega 13:34-35
Tähendamissõna raiheinast lahtiseletatult 13:36-43
Tähendamissõna peitaardest 13:44
Tähendamissõna pärlist 13:45-46
Tähendamissõna noodast 13:47-50
Kirjatundja 13:51-52
Tormi vaigistamine 8:18.23-27 4:35-41 8:22-25
Gadara/Gerasa seestunu tervendamine 8:28-34 5:1-20 8:26-39
Jairuse tütre ülesäratamine surnuist 9:18-26 5:21-43 8:40-56
Kodukoht hülgab Jeesuse 13:53-58 6:1-6a 4:16-30
Kaheteistkümne läkitamine 10:1-15 6:6b-13 9:1-6
Ristija Johannese surm 14:1-12 6:14-29 (9:7-9)
Viie tuhande söötmine 14:13-21 6:30-44 9:10-17
Jeesus kõnnib vee peal 14:22-36 6:45-56

[5]

 
Doze, Jean-Marie Melchior 1864. Jeesus teeb puhtaks pidalitõbise

NäideRedigeeri

Järgnevas tabelis on illustreeritud kolmiktraditsiooni mõistet perikoobiga, kus Jeesus tervendab pidalitõbist. Rasvases kirjas on esile tõstetud kohad, mis langevad sõnasõnaliselt kokku kõigi kolme evangeeliumi vahel.

Matteuse 8:2–3 Markuse1:40–42 Luuka 5:12–13

Καὶ ἰδοὺ,
λεπρὸς
προσελθὼν
προσεκύνει
αὐτλέγων·
Κύριε, ἐὰν θέλῃς
δύνασαί με καθαρίσαι.
καὶ
ἐκτείνας τὴν χεῖρα
ἥψατο αὐτοῦ
λέγων·
Θέλω, καθαρίσθητι·
καὶ εὐθέως

ἐκαθαρίσθη
αὐτοῦ ἡ λέπρα.

Καὶ ἔρχεται πρὸς αὐτὸν
λεπρὸς
παρακαλῶν αὐτὸν
καὶ γονυπετῶν
καὶ λέγων αὐτῷ ὅτι,
Ἐὰν θέλῃς
δύνασαί με καθαρίσαι.
καὶ σπλαγχνισθεὶς
ἐκτείνας τὴν χεῖρα
αὐτοῦ ἥψατο
καὶ λέγει αὐτῷ·
Θέλω, καθαρίσθητι·
καὶ εὐθὺς
ἀπῆλθεν ἀπ᾿
αὐτοῦ ἡ λέπρα,
καὶ ἐκαθαρίσθη.

Καὶ ἰδοὺ,
ἀνὴρ πλήρης λέπρας·
ἰδὼν δὲ τὸν Ἰησοῦν
πεσὼν ἐπὶ πρόσωπον
ἐδεήθη αὐτοῦ λέγων·
Κύριε, ἐὰν θέλῃς
δύνασαί με καθαρίσαι.
καὶ
ἐκτείνας τὴν χεῖρα
ἥψατο αὐτοῦ
λέγων·
Θέλω, καθαρίσθητι·
καὶ εὐθέως

ἡ λέπρα ἀπῆλθεν ἀπ᾿
αὐτοῦ.

Ja vaata,
tema juurde astus


pidalitõbine
kummardas teda ja
ütles

"Issand, kui sa tahad,
siis sa võid mu
puhtaks teha!
Ja Jeesus
sirutas
käe välja
puudutas teda ja
ütles: "Ma tahan, saa
puhtaks!"
Ja ta sai otsekohe
oma pidalitõvest
puhtaks.

Ja Jeesuse juurde tuli



pidalitõbine
palus teda ja
põlvili heites ütles talle:

"Kui sa tahad,
siis sa võid mu
puhtaks teha!
Ja Jeesusel hakkas
temast hale, tasirutas
oma käe välja
puudutas teda ja
ütles: "Ma tahan, saa
puhtaks!"
Ja otsekohe lahkus
pidalitõbi temast ja ta
sai puhtaks.

Ja see sündis, kui
Jeesus ühes linnas
viibis, vaata, seal oli
mees üleni täis
pidalitõbe. Ja kui ta
nägi Jeesust, langes ta
silmini maha ja anus
teda:
"Issand, "kui sa tahad,
siis sa võid mu
puhtaks teha!
Ja Jeesus
sirutas
käe välja
puudutas teda ja
ütles: "Ma tahan, saa
puhtaks!"
Ja kohe lahkus
pidalitõbi temast.

Analüüs näitab, et perikoopide sisust langeb erinevate evangeeliumide puhul kokku rohkem kui pool. Samas on iga evangelist lisanud omalt poolt midagi juurde, mistõttu pole tekstid lõpuni identsed.

Sünoptiline probleemRedigeeri

Sünoptiline probleem tegeleb kirjanduslike sõltuvussuhete uurimisega kolme esimese evangeeliumi vahel, s.t missugune allikas või allikad on evangeeliumide alusmaterjaliks ning missugune võis olla evangeeliumide kirjutamise järjekord.

Sünoptilise probleemi uurimise lähtekohaks on Markuse, Matteuse ja Luuka evangeeliumide sarnasus. Seda viimast mitte ainult tekstide sisu raames, vaid ka perikoopide järjestuse ja täpse kreekakeelse sõnastuse osas. Suur osa Uue Testamendi teadlastest on veendunud, et evangeeliumide vahel võib leida kas otseseid või kaudseid sõltuvussuhteid, mille põhjusena nähakse lähtumist ühest allikast. Seega püütakse leida vastust küsimusele, missugune võiks olla sünoptiliste evangeeliumide ühine allikas või allikad, mille põhjal moodustub evangeeliumide suur ühisosa.

VaidlusedRedigeeri

Sünoptilise probleemi arutelu on toonud kaasa palju vaidlusi:

  • Milline evangeelium on esimesena kirjutatud ja seega teistele allikaks?
  • Kas kõik kolm sünoptilist evangeeliumi lähtusid varem kirjapandust? Või on ses erisusi?
  • Kas mõni osa evangeeliumeist või suisa terve evangeelium on pärit mõnest varasemast dokumendist, mis pole aga säilinud?
  • Kas ja kuidas kasutavad evangeeliumid suulistest allikatest pärit materjali, s.h pealtnägijate ütlusi, liturgiaid jmt.
  • Kui Jeesus ja tema kaasaegsed rääkisid aramea keeles, siis kes ja millal tegi tõlke koinee keelde, mis on vanimate säilinud ürikute keeleks?
  • Kuidas ja miks on evangeeliumide lõplikud variandid just sellised, s.t miks on algtekste laiendatud, vähendatud, muudetud või allikaid vahetatud?

Lisaks on olemas hulk teooriaid, mis püüavad näha sünoptiliste evangeeliumide seoseid näiteks Johannese evangeeliumi, mittekanooniliste evangeeliumide, apostlite õpetuste, Papiase kirjutiste, rabiinlike materjalidega jmt.

AjaluguRedigeeri

 
Griesbach'i Synopsis Evangeliorum – näide, kuidas Griesbach kõrvutas sünoptiliste evangeeliumide tekste.

Üks esimesi, kes hakkas sünoptilise probleemiga tegelema, oli Augustinus. Nii reastab ta 5. sajandi alguses evangeeliumid kanoonilisse järjekorda, vastavalt siis esimene Matteuse, teine Markuse, kolmas Luuka ja neljas Johannese evangeelium. Augustinus lähtus evangeeliumide reastamisel mõttest, et esimene kirjapandud evangeelium oli Matteuse evangeelium ja teised järgnesid talle. Muuhulgas postuleeris ta, et iga järgnev evangelist ehitab oma töö üles eelkäijate tööle, lisades sinna omapoolseid täiendusi. Nõnda oli sündinud esimene sünoptilise probleemi teooria ehk Augustinuse teooria[6].

Augustinuse mõttekäik, mis nägi Matteuse evangeeliumit esimesena, püsis puutumatuna kuni 18. sajandi lõpuni, mil Jakob Griesbach avaldas uurimuse, kus kõrvutas sünoptilisi evangeeliume ning jõudis järelduseni, et hoopis Markuse evangeelium on olnud Matteusele ja Luukale lähtekohaks. Griesbachi kolmiktraditsiooni teooria sai evangeeliumide omavaheliste suhete uurimisel revolutsiooniliseks, s.t evangeeliumid olid Griesbachi uurimuses trükitud paralleelsetes tulpades kriitilise väljaandena nõnda, et uurijad võisid neid kõiki analüüsida koos ja üheaegselt[7].

19. sajandil, mil teadlased hakkasid rakendama kirjanduskriitika meetodeid sünoptilise probleemi lahendamiseks, jõuti tõdemuseini, et kolme evangeeliumi aluseks oli arvatavasti hüpoteetiline arameakeelne proto-evangeelium. Samas jäädi üksmeelselt toetama mõtet, et Markuse evangeelium on oluliselt mõjutanud Matteuse ja Luuka evangeeliumide sisu ja ülesehitust.

1838. aastal avaldas saksa teoloog Weisse oma teooria, kus kaksiktraditsiooni põhjusena oli toodud Matteuse ja Luuka evangeeliumide eraldiseisva toetumise kahele allikale – Markusele ning Jeesuse ütlusi sisaldavale Q-allikale. Siinkohal tuleb aga rõhutada, et esiti peeti lisaallikaks Papiase ütlusi, mida tähistati märgiga ”Λ", kuid hiljem võeti kasutuse “Q”, mis tuleb saksakeelses sõnast “Quelle”, mis tähendab allikat[8]. Kahe allika teooriat peeti kuni 20. sajandi lõpuni peamiseks sünoptilise probleemi selgituseks, küsimusi tekitas ainult allika sisu, mitte teooria paikapidavus[9].

Kahe allika teoorial on mitmeid modifikatsioone. Näiteks lisas Streeter 1924. aastal veel kaks allikat, M- ja L-allika, ning lõi nelja allika teooria. Streeteri idee põhines kanooniliste evangeeliumide hilisemas väljakujunemises ning võimalike evangeeliumide kokkukirjutamise tehnikate sissetoomises (n-ö ”lõikan-kleebin” tehnika, muude kirjalike allikate kasutamine, suuliste traditsioonide arvestamine, kohaliku folkloori sissetoomine jmt)[10].

Viimased aastakümned on kaasa toonud palju vaidlusi sünoptiliste evangeeliumide allikate ja nende kasutamise ümber. Nii kirjutab Wenham: “Ma leidsin ennast Uue Testamendi Uuringute Ühingu sünoptilise probleemi seminaris, mille liikmed vaidlesid iga viimase kui aspekti üle. Kui see rahvusvaheline rühm 1982. aastal laiali läks, pidid nad aga tunnistama, et nad ei jõudnud isegi pärast kahtteist aastat kestnud tööd mitte ühelegi kokkuleppele.”[11]

TeooriadRedigeeri

Sünoptilise probleemi lahenduseks on välja pakutud mitmeid teooriaid. Stephen C. Carlson nimetab üle 20 peamise teooria, millest olulisemad on järgmised[12]:

Peamised sünoptilised teooriad
Oluline allikas Teooria Joonis Märkused
Markus Kahe allika teooria   Tunnustatuim teooria, mille keskmes on Markuse evangeelium kui vanim evangeelium, millest Matteus ja Luukas on oma evangeeliumide narratiivi kokkukirjutamisel tõukunud. Teiseks allikaks, kust Matteus ja Luukas materjali ammutasid, on selle teooria kohaselt Q-allikas, mis sisaldas peamiselt Jeesuse õpetust ja ütlusi, kuid mis pole säilinud. Samas sisaldab kumbki evangeelium lisaks eelnevale veel oma spetsiifilist materjali.

Q-allika hüpoteesi teeb usutavaks asjaolu, et Matteus kasutab ära pea kogu Markuse materjali, Luukas aga umbes poole, kusjuures nii Matteus kui Luukas kasutavad üsna sageli Markuse sõnastust pisimate detailideni[13]

Farreri Markuse-Matteuse teooria   Farreri hüpoteesist lähtuvalt toetub Luuka evangeelium lisaks Markuse evangeeliumile ka Matteuse tekstidele. Teooria väidab, et Matteus kasutas oma evangeeliumi kirjutamisel Markuse evangeeliumi narratiivi, kuid lisas sinna omalt poolt õpetussõnu ja muutis sündmuste järjekorda oma eesmärgist lähtuvalt. Neist hilisem Luuka evangeelium kasutas aga mõlema eeskuju, lisades materjali ning tehes ümberkorraldusi[12].
Kolme allika teooria   Kolme allika teooria kombineerib omavahel kahe allika teooriat ja Farreri teooriaid ning ütleb, et Matteuse ja Luuka evangeeliumid kasutasid Markuse evangeeliumit ja Q-allikat kui lähtematerjali, kusjuures Luuka evangeelium põimis omakorda oma lugudesse sisse Matteuse poolt kirjapandut[14].
Q+/Papiase teooria (Markus-Matteus)   Kahe allika teooriaga sarnaselt vaatleb Q+/ Papiase teooria sünoptilisuse probleemi võimalike lisaallikate sissetoomisega. Nii leiab teooria, et Markuse evangeeliumi üheks allikaks on Q-allikas, kuid nendib, et sama allikat on kasutanud eraldiseisvalt ka Matteus ja Luukas. Farreri teooriast on juurde lisatud mõte, et Matteus kasutas oma tekstide baasina Markuse evangeeliumi ning Luukas nii Markust kui ka Matteust. Lisaks eelnevale on peetakse tõenäoliseks, et Luukas on lähtunud ka Hierapolise Papiase tekstidest[15].

Teooriat peetakse peamiste uurijate poolt küsitavaks, kuna Q-allikas on enamasti konstrueeritud kui Matteuse ja Luuka evangeeliumide ühisosa, millest on maha arvatud lõigud, mida Matteus ja Luukas jagavad Markuse evangeeliumiga.

Wilke teooria (Markus-Luukas) Wilke teooria on kahe allika teooria edasiarendus, mis sedastab, et Markuse evangeelium on Luuka evangeeliumi aluseks ja Matteus on kasutanud mõlemat eelnevat oma evangeeliumi allikana. Teooria nurgakiviks on lähtumine evangeeliumide keele ja struktuuri keerukuse võrdlemisest, s.t Matteuse evangeelium on kõige keerulisema struktuuriga, järelikult on selle aluseks lihtsamad Markus ja Luukas[16].
Nelja allika teooria   Nelja allika teooria peab kõige tõenäolisemaks, et Matteuse ja Luuka evangeeliumide aluseks on neli allikat: Markuse evangeelium ning Q-, M- ja L-allikad, mis pole tänase päevani säilinud[17]
Matteus Kahe evangeeliumi teooria (Matteus-Luukas)   Kahe evangeeliumi teooria ehk Griesbach teooria peab varaseimaks evangeeliumiks Matteuse evangeeliumi, millest esimesena on tõukunud Luukas. Viimasena kirjutatud Markuse evangeelium on kasutanud mõlemat varasemat evangeeliumi oma allikana (kuid vaid seal, kus tema eelkäijad on omavahel nõus olnud)[18]. Kahe evangeeliumi teooria on kahe allika teooria kõrval kõige enam levinud mudel selgitamaks sünoptilist probleemi[19].

Teooria peamiseks tugevuseks kahe allika teooria ees on välise Q-allika välistamine – Luuka ja Markuse evangeeliumide algallikaks peetakse ainult Matteuse evangeeliumi. Seda seisukohta on toetamas ka varakristlikud materjalid.

Augustinuse teooria (Matteus-Markus)   Augustinuse teooria on vanim sünoptilist probleemi seletav teooria, mille autoriks on 5. sajandil elanud Aurelius Augustinus ehk Augustinus Hippost. Teooria kohaselt on vanim evangeelium Matteuse evangeelium, mida hiljem kasutab Markus oma evangeeliumi allikana. Lisaks sellele peab ta tõenäoliseks, et Markus on oma evangeeliumisse sisse põiminud mõtteid ka Peetruse jutlustest. Luukas kirjutab oma evangeeliumi, toetudes mõlemale eelkäijale.

Teooria peab sünoptilise probleemi keskseks tõendusmaterjaliks pigem ajaloolisi tunnistusi kui tekstikriitikat, s.t teooria aluseks on kirikuisade kirjutised, ajaloolised allikad, mis pärinevad juba 2. sajandi esimesest poolest. Augustinuse teooria toetajad näevad seda kui lihtsat ja ühtset lahendust sünoptilisele probleemile[20].

Luukas Jeruusalemma koolkonna teooria   Jeruusalemma koolkonna teooria peab sünoptiliste evangeeliumide aluseks Kreeka antoloogiat (ld: Anthologia Graeca) (skeemil tähistatud A-ga), lisaks on Luukas selle teooria kohaselt saanud sisendi R-allikast, mis pole tänaseni säilinud. Matteuse evangeelium ei kasuta Luuka evangeeliumit otsese allikana, pigem jõuvad Luuka mõjud Matteuseni läbi Markuse evangeeliumi [21].

Selle koolkonna esindajad peavad sünoptilise probleemi lahkamisel võrdväärselt oluliseks heebrea keelt kreeka ja aramea keele kõrval.Samuti toovad nad eraldi välja rabiinliku kirjanduse, juudi kultuuripärandi ja Surnumere rullid, mis kõik on Jeruusalemma koolkonna teooria kohaselt evangeeliumide sünnilukku oma jälje jätnud.

Oluline allikas puudub Mitme allika teooria   Markuse, Matteuse ja Luuka evangeeliumid ei ole omavahel otseses sõltuvussuhtes, vaid igaüks neist on saanud mõjutatud hoopis varasematest dokumentidest. Teooria kohaselt tuleneb kolme sünoptilise evangeeliumi ühine materjal protoevangeeliumist, mis sarnaneb kõige enam Markuse evangeeliumiga. Teooria paneb ette, et proto-evangeeliumit on allikana kasutanud hilisemad A- ja B-allikad, mis omakorda on sünoptiliste evangeeliumide allikaiks. Markuse evangeelium ongi A- ja B-allika sümbioos, Matteus lähtub A-allikast, Luukas B-allikast. Matteus ja Luukas on lisaks kasutanud Q-allikat ning võimalik, et veel mingeid lisaallikaid[22].
Heebrea evangeeliumi teooria ehk proto-evangeeliumi teooria   Heebrea evangeeliumi teooria on seisukohal, et kanoonilised evangeeliumid toetuvad tänaseks kadunud heebrea- või arameakeelsele evangeeliumile. Teooria põhineb varakristlikul traditsioonil ja 2. sajandi Hierapolise Papiase ideel, et apostel Matteus koostas proto-evangeeliumi[23], mis ongi kõigi kolme sünoptilise evangeeliumi aluseks.
Sõltumatu teooria   Enamasti peetakse sünoptiliste evangeeliumide sarnasuse allikaks lähtumist samadest kirjalikest materjalidest, kuid hüpoteeside rohkus näitab, et üht ja lõpuni vettpidavat teooriat pole suudetud leida. Sõltumatuse teooria pooldajad väidavad, et iga evangelist on kirjutanud oma evangeeliumi eraldiseisvalt ja toetudes pealtnägijate suulistele tunnistustele. Samuti peetakse võimalikuks evangeeliumide lähtumist liturgiast ja teistest suulistest traditsioonidest.

ViitedRedigeeri

  1. Bauckham, Richard 2006. Jesus and the Eyewitnesses: The Gospels as Eyewitness Testimony. Michigan: Eerdman. Lk 220.
  2. Perkins, Pheme 2009. Introduction to the Synoptic Gospels. Michigan: Eerdman. Lk 2-11.
  3. Riistan, Ain 2010. Uue Testamenendi sissejuhatus. Tartu Ülikool: e-õppe materjal. Lk 4.
  4. Goodacre, Mark 2001. The Synoptic Problem: A Way Through the Maze. Edinburgh: Bloomsbury T&T Clark. Lk. 16
  5. Sanders, E.P; Davies, Margaret 1992. Studing the Synoptic Gospels. 3. trükk. London: SCM Press; Philadelphia: Trinity Press International. Lk 88
  6. Dungan, David L. 1999. A history of the synoptic problem: the canon, the text, the composition and the interpretation of the Gospels. New York: Yale University Press. Lk 112–44.}
  7. Owen, Henry 1764. Observations on the Four Gospels, tending chiefly to ascertain the time of their Publication, and to illustrate the form and manner of their Composition. London: T. Payne
  8. Lührmann, Dieter 1995. The Gospel Behind the Gospels: Current Studies on Q: Q: Sayings of Jesus or Logia. London: Brill Academic Pub. Lk 97–102.
  9. Montserrat, Joan 2005. Two-Source Hypothesis.
  10. Goodacre, Mark 2001. The Synoptic Problem: A Way Through the Maze. Edinburgh: Bloomsbury T&T Clark. Lk 81
  11. Wenham, John 1992. Redating Matthew, Mark, & Luke. Westmont: Intervarsity Press. Lk xxi.
  12. 12,0 12,1 Carlson C., Stephen 2004. Overview of Proposed Solutions.
  13. Montserrat, Joan 2005. Two-Source Hypothesis.
  14. Holtzmann, Heinrich Julius 1878. Zur synoptischen Frage. Jahrbücher für protestantische Theologie. Vol 4, lk 553-554.
  15. MacDonald, Dennis Ronald 2012. Two Shipwrecked Gospels: The "Logoi of Jesus" and Papias's "Exposition of the Logia about the Lord.". Atlanta: Early Christianity and Its Literature 8
  16. Wilke, Christian Gottlob 1838. Der Urevangelist oder exegetisch kritische Untersuchung über das Verwandtschaftsverhältniß der drei ersten Evangelien. Dresden.
  17. Thomas, Robert L. 2003. Three Views on the Origins of the Synoptic Gospels. Grand Rapids: Kregel Academic & Professional. Lk 64.
  18. Farmer, William 1964. 'The Synoptic Problem: A Critical Analysis. New York: Macmillan
  19. Beck, David 2001. Rethinking the Synoptic Problem. Baker Academic
  20. Thomas, Robert L. 2002. Three views on the origins of the Synoptic Gospels 2002.
  21. Lindsey, Robert 1963. A Modified Two-Document Theory of the Synoptic Dependence and Interdependence. Novum Testamentum 6, lk 239-263
  22. Rolland, Philippe (1984). Les Premiers Évangiles, un nouveau regard sur le problème synoptique (in French). Les Éditions du Cerf
  23. Turner, David L. 2008. Matthew. Baker Exegetical Commentary on The New Testament. Grand Rapids: Baker Publishing Group. Lk 15-16

KirjandusRedigeeri

  • Bauckham, Richard 2006. Jesus and the Eyewitnesses: The Gospels as Eyewitness Testimony. Michigan: Eerdman. Lk 220.
  • Beck, David 2001. Rethinking the Synoptic Problem. Baker Academic.
  • Carlson C., Stephen 2004. Overview of Proposed Solutions.
  • Dungan, David L. 1999. A history of the synoptic problem: the canon, the text, the composition and the interpretation of the Gospels. New York: Yale University Press. Lk 112–44.
  • Farmer, William 1964. 'The Synoptic Problem: A Critical Analysis. New York: Macmillan.
  • Goodacre, Mark 2001. The Synoptic Problem: A Way Through the Maze. Edinburgh: Bloomsbury T&T Clark. Lk 81.
  • Holtzmann, Heinrich Julius 1878. Zur synoptischen Frage. Jahrbücher für protestantische Theologie. Vol 4, lk 553-554.
  • Lindsey, Robert 1963. A Modified Two-Document Theory of the Synoptic Dependence and Interdependence. Novum Testamentum 6, lk 239-263.
  • Lührmann, Dieter 1995. The Gospel Behind the Gospels: Current Studies on Q: Q: Sayings of Jesus or Logia. London: Brill Academic Pub. Lk 97–102.
  • MacDonald, Dennis Ronald 2012. Two Shipwrecked Gospels: The "Logoi of Jesus" and Papias's "Exposition of the Logia about the Lord.". Atlanta: Early Christianity and Its Literature 8.
  • Montserrat, Joan 2005. Two-Source Hypothesis.
  • Owen, Henry 1764. Observations on the Four Gospels, tending chiefly to ascertain the time of their Publication, and to illustrate the form and manner of their Composition. London: T. Payne.
  • Perkins, Pheme 2009. Introduction to the Synoptic Gospels. Michigan: Eerdman. Lk 2–11.
  • Riistan, Ain 2010. Uue Testamenendi sissejuhatus. Tartu Ülikool: e-õppe materjal. Lk 4.
  • Rolland, Philippe (1984). Les Premiers Évangiles, un nouveau regard sur le problème synoptique (in French). Les Éditions du Cerf.
  • Sanders, E.P; Davies, Margaret 1992. Studing the Synoptic Gospels. 3. trükk. London: SCM Press; Philadelphia: Trinity Press International. Lk 88.
  • Thomas, Robert L. 2003. Three Views on the Origins of the Synoptic Gospels. Grand Rapids: Kregel Academic & Professional. Lk 64.
  • Turner, David L. 2008. Matthew. Baker Exegetical Commentary on The New Testament. Grand Rapids: Baker Publishing Group. Lk 15-16
  • Wenham, John 1992. Redating Matthew, Mark, & Luke. Westmont: Intervarsity Press. Lk xxi.
  • Wilke, Christian Gottlob 1838. Der Urevangelist oder exegetisch kritische Untersuchung über das Verwandtschaftsverhältniß der drei ersten Evangelien. Dresden.