Johannes Hiiemets
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Johannes Hiiemets (3. detsember 1904 Narva – 24. aprill 1942 Venemaa Gorki oblasti Semjonovi rajoon) oli Eesti haridustegelane, kirikuõpetaja ja kirjamees.[viide?]
Ta sündis Narvas raamatukaupmehe ja vennastekoguduse jutlustaja Jakob Hiiemetsa pojana. Õppinud Mustvee alg- ja täienduskoolis, läks ta 16-aastaselt pärast vanemate vaesumist Tallinna ja sai Lutheri vabrikusse lihttööliseks. Edasi töötas ta eri kontorites ja sõjaministeeriumi arhiivis ametnikuna ning lõpetas töö kõrvalt õppides 1924. aastal õhtukooli, kuid haigestus siis. [viide?]
1925. aasta sügisel astus Hiiemets Tartu Ülikooli usuteaduskonda ja oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Alates teisest kursusest oli ta ametis EELK Avinurme koguduses jutlustaja ja asjaajajana. 1927 laulatati ta Marta Suurega, neil sündis neli last.[viide?]
Lõpetanud 1929 ülikooli, sooritas ta sügisel vajalikud õpetajaameti eksamid ja määrati prooviaastaks Palamusele. Elama asus ta Väike-Maarjasse, kus hakkas kohalikus gümnaasiumis tööle usu- ja ajalooõpetajana.[viide?]
Jaanuaris 1930 valiti Johannes Hiiemets EELK Väike-Maarja koguduse õpetajaks, ajutiselt 1. juulist 1936 31. detsembrini 1937 oli ta Rõuge koguduse pastor.[viide?]
1932. aastal omandas õpetaja Hiiemets uurimuse «Torma kihelkonna ajalugu» eest magistrikraadi ning jaanuaris 1937 kinnitati ta edasiõppijaks usuteaduskonna kirikuloo õppetooli juurde.[viide?]
Sel ajal avaldas ta mitu raamatut pühakutest, märtritest ja kirikuisadest: «Aurelius Augustinus» (1935), «Assissi Franciscus», «Thascius Caecilus Cyprianus» (mõlemad 1937), «Martin Luther» (1939), «Taeva Jaan. Lugu vana-Roosa prohvetist» (1937) ja kirikuloost «Õpetaja Quandti rasked päevad».[viide?]
1. jaanuaril 1941 vabastati Hiiemets omal soovil Väike-Maarja õpetaja kohalt.[viide?]
Ta kolis perega Tartusse, kus töötas sanitaar-epidemioloogiajaamas instruktorina, kuni vangistati kommunistlike võimude poolt 27. juunil. Doktoritöö jäi samal sügisel kaitsmata.[viide?]
Tartu vanglast saadeti Johannes Hiiemets asumisele Kirovisse, kus talle tema 37. sünnipäeval 3. detsembril 1941 määrati karistus ning ta saadeti edasi lõuna suunas, kus hukati raske reumahaigena 24. aprillil 1942.[viide?]