Vikipeedia

James J. Gibson

James Jerome Gibson (27. jaanuar 1904 – 11. detsember 1979) oli Ameerika psühholoog, ökoloogilise tajuteooria (nn ökoloogilise optika) looja. Oli üks olulisemaid teadlasi nägemistaju uurimise valdkonnas ning on tugevasti mõjutanud tajupsühholoogia uurimist ja arengut.

Gibson vastandus ideele, et närvisüsteem koostab aktiivselt teadlikku nägemistaju, ning edendas ökolooglist psühholoogiat, mille kohaselt mõistus tajub keskkondlikke stiimuleid otseselt, ilma lisatud kognitiivsete konstruktsioonide või töötlusteta.[1]

2002. aastal ajakirja Review of General Psychology tehtud uuringu andmetel on Gibsoni töödele viidatud palju ning 20. sajandi psühholoogide seas paikneb ta 88. kohal, jagades seda veel John Garcia, David Rumelharti, Louis Leon Thurstone'i, Margaret Floy Washburni ja Robert S. Woodworthiga.

Elukäik muuda

Lapsepõlv muuda

James Jerome Gibson sündis 27. jaanuaril 1904 USA Ohio osariigis McConnelsville’is. Tema vanemad olid Thomas ja Gertrude Gibson[2] ning tal olid nooremad vennad Thomas ja William.[3] Gibsoni ema oli kooliõpetaja[4] ning isa töötas raudtee-ettevõttes Wisconsin Central Railroad. Isa liikuva ameti tõttu pidi Gibson perega tihti reisima ja kolima, liiguti läbi Lõuna-Dakota, Põhja-Dakota, Wisconsini, lõpuks seati end sisse Chicago äärelinnas Wilmette'is.[3]

Gibsoni isa võttis teda lapsepõlves tihti rongisõitudele kaasa. Gibson meenutas, kui väga teda juba lapsena huvitas see, kuidas visuaalne maailm liikumise ajal paistis. Sõidusuunas vaadates paistis visuaalne maailm rongiga kaasa liikuvat ning laienevat. Kui Gibson vaatas rongi taha, tundus visuaalne maailm justkui kokku tõmbuvat. Need kogemused sütitasid Gibsonis huvi optilise voolu ja eri transpordiviiside genereeritud visuaalse informatsiooni vastu. Hilisemas elus kasutas Gibson seda huvi lendavate ja maanduvate lennukite visuaalse taju uuringutes.[4]

Haridus ja karjäär muuda

Gibson alustas kõrgharidusteed Northwesterni Ülikoolis, kuid pärast esimest aastat jätkas õpinguid Princetoni Ülikoolis filosoofia erialal. Princetonis õpetasid teda mitmed mõjuvõimsad professorid, kelle hulka kuulusid Edwin B. Holt, kes oli uue realismi toetaja, ning Herbert S. Langfeld, kes õpetas Gibsonile eksperimentaalpsühholoogiat. Pärast Langfeldi kursust otsustas Gibson Princetoni Ülikoolis jätkata ning omandas seal 1928. aastal doktorikraadi psühholoogia erialal. Tema doktoritöö juhendajaks oli Langfeld[4] ning doktoritöö teema keskendus visuaalsete vormide mälule.[3]

E. B. Holt, keda õpetas William James, inspireeris Gibsonit olema radikaalne empiritsist.[5] Holt oli Gibsoni mentor. Kuigi Gibson ei pruukinud otseselt William Jamesi töid lugeda, oli E. B. Holt teda ja Jamesi ühendavaks faktoriks. Holti molaarse biheiviorismi teooria tõi psühholoogiasse Jamesi radikaalse empiritsismi filosoofia. Heft on väitnud, et Gibsoni töö oli vaid William Jamesi radikaalse empiritismi filosoofia kohendus.[5] Gibson uskus, et taju on otsene ja tähendusrikas. Ta arutles oma "sobimuste teoorias"(theory of affordances) taju mõtte üle. Samuti mõjutas Gibsonit Jamesi neutraalne monism, mille alusel pole miski pelgalt vaid vaimne või füüsiline.

Gibson alustas palgatööd Smithi kolledžis psühholoogia õpetamisega. Smithis kohtus Gibson kahe isikuga, kes talle elu jooksul rohkesti mõju avaldasid. Üks neist oli geštaltpsühholoog Kurt Koffka. Kuigi Gibson ei nõustunud geštaltpsühholoogia põhimõtetega, oli ta nõus Koffka uskumusega, et peamised uurimused psühholoogia alal peaksid olema seotud taju uurimisega.[6] Teine Gibsonit mõjutanud isik, kellega ta Smithis kohtus, oli tema tulevane naine Eleanor Jack, kellest sai prominentne psühholoog tänu imikute ja väikelaste taju uurimisele. Ta on tuntuks saanud "visuaalse kuristiku" (visual cliff) eksperimendiga.[3][7] Gibson abiellus Eleanoriga 17. septembril 1932 ning nad said aastatel 1940 ja 1943 kaks poega, James Jerome Jr ja Jean Grier.[3]

1941. aastal astus Gibson USA sõjaväkke, kus temast sai teise maailmasõja ajal õhujõudude üksuse alla kuuluva lennunduse psühholoogia programmi direktor. Eriti huvitas teda see, kuidas mõjutavad lendamine ja õhusõidukid nägemistaju.[4] Ta töötas välja visuaalsete võimete testi, mida kasutati piloodiks pürgijate hindamiseks.

Pärast sõja lõppu naasis ta lühikeseks perioodiks Smithi kolledžisse, kus hakkas kirjutama oma esimest raamatut "Visuaalse maailma tajumine" ("The Perception of the Visual World", 1950).[3] Enne kui raamat välja anti, suundus Gibson õppejõuks Cornelli Ülikooli, kuhu ta jäi õpetama ja teadust tegema elu lõpuni.

Tuntumad tööd muuda

Gibsoni lähenemine nägemistajule muuda

Gibsoni uurimistöö põhines küsimusel "Kuidas me näeme maailma nii, nagu me seda näeme?". Tema jaoks on taju kompilatsioon indiviidi ümbritsevast keskkonnast ja sellest, kuidas inimene sellega suhtleb.[8] Suur osa Gibsoni tööst tajuga tuleneb aegadest, mil ta töötas USA õhuväes. Tema tööd võivad olla esimesed, mis näitavad, et tajutüüpide vahel esinevad selged erinevused. Vormitaju on ühelt poolt kahe staatilise ilmingu väljendus, samas kui objekti tajumine hõlmab ühte neist ilmingutest liikumises.[9] Gibson rajas aluse, millel tugineb kogu edasine empiiriline taju uurimine. Ta vaidles vastu arusaamale, et taju iseenesest on ebaoluline ning väitis, et keskkond otsustab taju üle ning selle tähendus on see, mille keskkond tajule võimaldab.

Oma klassikalises kirjutises "Visuaalse maailma tajumine" ("The Perception of the Visual World", 1950) lükkas ta tagasi tolleaegse moodsa biheiviorismi teooria, asendades selle enda ideedega, mille omandas läbi eksperimentaalse uurimistöö. Gibsoni poolt väljakäidud sobimuse teooria on olnud väga mõjukas disaini ja ergonoomika valdkondades.

Oma hilisemates töödes, näiteks "Ökoloogiline lähenemine nägemistajule" ("The Ecological Approach to Visual Perception", 1979), filosofeeris Gibson rohkem ning kritiseeris kognitivismi samamoodi, nagu oli varem kritiseerinud biheiviorismi. Gibson on üha mõjukam mitmes kaasaegses psühholoogia liikumises, eriti nendes, mida peetakse postkognitivistlikeks.[8]

Gibson uuris taju ka koostöös abikaasa Eleanor J. Gibsoniga. Koos pakkusid nad välja tajulise õppimise protsessi, mille käigus indiviid märkab end ümbritsevas tajuväljas erinevusi. Selle heaks näiteks on Eleanor J. Gibsoni ja Richard D. Walki klassikaline uurimistöö, "visuaalse kuristiku" (visual cliff) eksperiment. Selles eksperimendis leiti, et väikelaps, kes oli alles õppinud roomama, oli tundlik järskude servadega sügavikele ehk kuristikele ning vältis neid.[9]

Ökoloogia ja taju muuda

Gibson uskus, et keskkond ja loomad ei ole eraldatavad osad.[10] Ta väitis, et ilma keskkonnata ei saaks loomad ellu jääda ning ilma loomadeta ei oleks keskkonda. Keskkond on see, mida me mingil ajahetkel tajume ja kõik loomad on võimelised tajuma. Inimesed tajuvad keskkonda otseselt[5][11], seetõttu me ei ole võimelised tajuma keskkonnas asju, mis on nägemiseks liiga väikesed, näiteks aatomid.

Sobimus ehk võimaldus muuda

Gibson võttis kasutusele mõiste affordance – eesti keeles sobimus ehk võimaldus.[12] Gibsoni jaoks tähendab see võimalust objektile või keskkonnale midagi teha. Sobimus nõuab suhet, milles keskkond ja loom saavad koostööd teha. Hea näide selle kohta oleks, et inimkond on muutnud keskkonda nii, et see sobituks paremini meie vajadustega (nt. ehitanud trepid sinna, kus on järsud kallakud). Lisaks võimaldavad ka keskkonnas paiknevad objektid mitmesuguseid käitumisviise, nagu näiteks tõstmine või haaramine.

Gibson väitis, et objekti tajudes ei märka me selle üksikasjalikke omadusi, vaid objekti sobimust. Ta uskus, et objekti sobimuse tajumine on lihtsam kui objekti kõikvõimalike omaduste tajumine. Sobimus võib olla seotud ka elupaiga eri piirkondadega – mõned piirkonnad lubavad peitu pugeda, samas kui mõned lubavad toitu hankida.

Sotsiaalne sobimus muuda

Gibsoni sobimuse teooria sisaldas ka sotsiaalset sobimust.[12] Ta uskus, et sotsiaalse käitumise mõistmiseks on oluline mõista sobimusi. Meie käitumine sõltub sellest, kuidas me tajume teise inimese kavatsusi. See ei sõltu ainult teise inimese käitumisest, vaid sellest, kuidas me tema käitumist tajume. Nii on väärarusaamad lihtsad tulema, me tõlgendame teise indiviidi käitumist valesti. Gibson väitis, et käitumine võimaldab käitumist. Järelikult, kui keegi on sinu suhtes meeldiv, võimaldab ta sellega ka meeldivat reaktsiooni. See teooria selgitab ka lahti, miks inimesed abielluvad või sõprussuhteid loovad.

Pärand muuda

James. J. Gibsoni eesmärk oli avaldada meie teadmistele kestvat mõju. Tema töö lükkas tagasi biheivioristide eelduse, et kogu õppimine tuleneb stiimuli-reaktsiooni mudelist, ning pakkus välja uue viisi, kuidas taju vaadelda. Gibson vastandus ka geštaltpsühholoogiale, väites, et keskkond ei koosne vaid kujudest ja servadest, vaid tähenduslikest tunnustest, mida kogetakse pidevalt.[9]

Gibsoni tööd tajudega on võimalik rakendada lennundustreeningutel. Kuna Gibson kirjeldas õppimist kui aktiivset protsessi, mitte passiivset vaatlust, peaks treening olema nii realistlik ja piiranguteta kui võimalik. Lisaks pakkus Gibsoni sobimuse teooria lahenduse vaimu-keskkonna dualismi probleemile. Eelmised sensoorse tähenduse teooriad on väitnud, et tajud on üksteisest eraldiseisvad ja pole omavahel seotud.[11] See hoiak omistas kogu tajulise tähenduse indiviidile, mis tähendab, et pole võimalik leida ühist alust indiviidide jagatud kogemustele.

Gibson oli seisukohal, et kui otsitakse stiimuli informatsiooni, tajutakse suhestatuna ka selle stiimuli tähenduslikke omadusi.[9] Näiteks pesapalli on võimalik "visata", kui vaatleja märkab, et see pall mahub hästi inimese peopessa ja et selle raskus teeb viskamise võimalikuks.[9] Gibsoni töö näitas vaatleja ja naturaalse keskkonna interaktiivsust ning selle tulemusena on kujunenud termin "ökoloogiline psühholoogia". Samuti vaidles Gibson, et tajuliste eksperimentide puhul on ekslik kontrollida stiimuli füüsilisi muutujaid, selle asemel tuleks manipuleerida stiimuli ilmingulise informatsiooniga. Sellega väitis ta, et fundamentaalselt pädevaid eksperimente on võimalik läbi viia välises maailmas, ilma et peaks looma kunstlikke laboratoorseid tingimusi.

Teoseid muuda

  • Gibson, J.J. & Gibson, E. (1955). Perceptual learning: differentiation or enrichment? Psyc. Rev., 62, 32–41.
  • Gibson, J.J. (1950). The Perception of the Visual World. Boston: Houghton Mifflin.
  • Gibson, J.J. (1960). The Concept of the Stimulus in Psychology. The American Psychologist 15/1960, 694–703.
  • Gibson, J.J. (1966). The Senses Considered as Perceptual Systems. Boston: Houghton Mifflin. ISBN 0-313-23961-4
  • Gibson, J.J. (1972). A Theory of Direct Visual Perception. In J. Royce, W. Rozenboom (eds.). The Psychology of Knowing. New York: Gordon & Breach.
  • Gibson, J.J. (1977). The Theory of Affordances (pp. 67–82). In R. Shaw & J. Bransford (eds.). Perceiving, Acting, and Knowing: Toward an Ecological Psychology. Hillsdale, NJ: Lawrence Erlbaum.
  • Gibson, J.J. (1979). The Ecological Approach to Visual Perception. Boston: Houghton Mifflin.ISBN 0898599598 (1986)
  • Gibson, J.J. (1982). Reasons for Realism: Selected essays of James J. Gibson, E. Reed & R. Jones (eds.). Hillsdale, NJ: Lawrence Erlbaum. ISBN 978-0-89859-207-8

Viited muuda

  1. ↑ Rutherford, Raymond E. Fancher, Alexandra (2012). Pioneers of psychology : a history (4th ed.). New York: W.W. Norton. p. 641. ISBN 978-0-393-93530-1.
  2. ↑ Office of the Home Secretary, National Academy of Sciences, Biographical Memoirs, Volume 63
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Hochberg, Julian. "James Jerome Gibson: 1904-1979" (PDF). National Academy of Sciences.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Kazdin, Alan E., ed. in chief (2000). Encyclopedia of Psychology, Vol. 3. London: Oxford University Press. p. 493. ISBN 1-55798-652-5.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Chemero, Anthony (February 2003). "Radical empiricism through the ages". PsycCRITIQUES. 48 (1): 18–21. doi:10.1037/000698.
  6. ↑ Neisser, Ulric (1981). "Obituary: James J. Gibson (194-1979)". American Psychologist. 36: 214–215. doi:10.1037/h0078037.
  7. ↑ Fancher, Rutherford, Raymond E., Alexandra (2012). Pioneers of Psychology. New York, NY: W.W. Norton. p. 178. ISBN 978-0-393-93530-1.
  8. ↑ 8,0 8,1 "Ecological Psychology". MIT Encyclopedia of Cognitive Science. Archived from the original on 2015-11-08.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 http://www.encyclopedia.com/topic/James_Jerome_Gibson.aspx
  10. ↑ Gibson, James. The Ecological Approach to Visual Perception. Google Scholar. Cornell University. Retrieved 1 December 2014.
  11. ↑ 11,0 11,1 Heft, Harry (June 2013). "An ecological approach to psychology" (PDF). Review of General Psychology. 17: 162–167. doi:10.1037/a0032928.
  12. ↑ 12,0 12,1 Gibson, James. The theory of Affordances. Google Scholar. Google Scholar. Retrieved 1 December 2014.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=James_J._Gibson&oldid=6484525"