John Garcia

John Garcia (12. juuni 1917 Santa Rosa, California – 12. oktoober 2012 Skagiti maakond, Washingtoni osariik) oli USA psühholoog.

John Garcia õppis California-Berkeley ülikoolis, sai bakalaureusekraadi 1948., magistrikraadi 1949. ja doktorikraadi 1965. aastal.

Ta töötas USA Radioloogia kaitselaboris, õpetas Oaklandi ja California osariigi koolides, New Yorgi Stony Brooki ülikoolis ja Utah' ülikoolis. Naasis Berkeleysse psühholoogia-psühhiaatriaprofessorina ja oli elu lõpuni seal emeriitprofessor.

Klassikaline tingimine

1950. aastatel uuriti aktiivselt üle kogu maakera Pavlovi klassikalist tingimist. Klassikalises tingimises stiimulid, mis ei kutsu esile vastust, pandi kokku stiimulitega, mis kutsuvad esile vastuse ja tekkis järkjärguline uue refleksi areng, kus tingimatu stiimul põhjustab reaktsiooni seal, kus ta seda varem ei teinud.

Klassikalises tingimisel olid olulised kolm printsiipi:

1. Oluline ei ole milliseid stiimuleid ja millist liiki loomi kasutati.

2. Tingimine on aeglane järkjärguline protsess. Isegi inimeste puhul on vaja palju tingimatu ja tingitud stiimuli sidumisi, enne kui tulemus tekib.

3. Intervall tingimatu ja tingitud stiimuli vahel on kriitilise tähtsusega – see peab olema võimalikult lühike. Paljudes katsetes on leitud, et protseduur töötab kõige paremini poole sekundilise intervalli puhul tingitud ja tingimatu stiimuli vahel.

Garcia eksperimendid: maitse vastumeelsuse tingimine

1960ndatel tulid John Garcia ja tema kolleegide eksperimendid, mis näitasid, et tingimine võib toimuda vaid pärast ühte tingitud ja tingimatu stiimuli sidumist (tingitud maitse-eelistus). Sealjuures oli võimalik stiimulite vahelist intervalli mõõta mitte sekundite vaid tundidega.

Garcia töötas radioloogia kaitse laboris ja märkas, et radiatsioon tekitas inimestel iiveldust ja rottidel käitumuslikke iivelduse märke. Kui rotid haigestusid, hakkasid nad oma toitu tõrjuma. Isegi siis, kui nad ennast juba paremini tundsid toitusid nad siiski vastumeelselt. Sellest tähelepanekust said alguse maitse vastumeelsuse uuringud.

Ühes uuringus lasti rottidel juua vee ja sahhariini lahust, mis maitseb rottidele hästi. Rotid jõid seda suure entusiasmiga. Pool tundi hiljem kiiritas Garcia rotte gammakiirgusega, rotid haigestusid. Lisaks kiiritati ka kontrollgrupi rotte, kellele sahhariinilahust ei antud. Seda tehti mõlemal juhul vaid ühe korra. Kolm päeva hiljem pakuti mõlema grupi rottidele juua sahhariinilahust. Kontrollgrupi rotid, kelle haigust sahhariiniga ei seotud, jõid lahust suurtes kogustes. Katsegrupi rotid, kes tehti haigeks pärast sahhariini lahuse joomist, keeldusid seda joomast või jõid väga vähe. Põhimõtteliselt on selline eksperiment analoogne Pavlovi katsega. Tingitud stiimul on magus sahhariini lahus ja tingimatu stiimul on haigust põhjustav agent. Kui loom hiljem keeldub magusat lahust joomast, siis võib öelda, et loomal on tingitud vastumeelsus magusa maitse suhtes. Antud juhul sahhariini lahust saanud rottidel vastumeelsus tekkis, kuid kontrollgrupi rottidel mitte.

See leid põhjustas suure protesti, kuna läks vastuollu toonaste teadmistega tingimise kohta. Oletagem, et Pavlov helistas koerale kella ja tuleks mõne tunni pärast tagasi, et anda koerale süüa. Kas pärast ühte katset oleks võimalik, et tekib tingitud süljevool? Kindlasti mitte. Kuid Garcia näitas, et midagi väga sarnast võib siiski toimuda, kui valida õige tingitud ja tingimatu stiimuli kombinatsioon. Tingitud vastumeelsus tekkis ühest ainsast sahhariini maitse sidumisest haigusega, vaatamata sellele, et neid kahte stiimulit eraldas pool tundi. Hilisemates katsetes oli näha, et neid on võimalik eraldada päris mitmeks tunniks, kuid tingimine leiab siiski aset vaid ühe ainsa katsega. Kuna saadud leid ei ühtinud tolleaegse teadmisega, siis teised teadlased ei suutnud sellega leppida ning Garcial ja tema kolleegidel tekkisid raskused tulemuste avaldamisel. Uurijad sellel alal lihtsalt ei uskunud neid. Garcia oli järjekindel, katseid korrati ja tulemused pidasid paika.

Uuringud inimestega

Üsna palju uuringuid on tänaseks läbi viidud eri liikidega, sh ka inimesega. Inimese puhul on olemas elegantne seeria katseid, mille on teinud Ilene Bernstein 1978. aastal. Teismelised lapsed, kellel oli vähk, said kemoteraapiat, mis tekitas iiveldust. Bernstein organiseeris lastele meeleheaks uue ja täiesti tundmatu jäätise. Pakkus seda lastele mõned tunnid enne kemoteraapiat, pärast ühte katset taolise sidumisega, tõrjusid lapsed seda uut jäätist kui seda neile hiljem pakuti. Kontrollgrupp, kes sai jäätise ilma haiguseta või haiguse ilma jäätiseta ei näidanud sellist tõrjumist üles. Nende leidude puhul oli kõige rabavam see, et lapsed teadsid suurepäraselt, et tegelikult tegi neid haigeks kemoteraapia, mitte jäätis, kuid see ei omanud tähtsust, sest selle konkreetse jäätise maitse neile enam ei meeldinud. Kokkuvõttes võib öelda, et teatud liigid, sh rotid ja inimesed on eriti andekad õppimaks ära seose maitse ja haiguse vahel.

Miks on see nii? Kui maitse ja haiguse vaheline seos on kiiresti õpitav, siis peaksime olema suutelised õppima, et see siin käib kokku sellega seal ja teha seda võrdselt ükskõik milliste paaridega. Kuid päris nii see siiski ei ole. Teatud stiimul "käib kokku" teatud kindlate teistega, nii nagu üks kirjutaja on selle kokku võtnud (Seligman, 1970), oleme "valmistunud" ühendama ühte teisega. Niiviisi oleme valmistunud siduma maitse iiveldusega. Ja tulemusena õpime vägagi kiiresti ära selle maitse-iivelduse ühenduse. Aga me pole ette valmistatud siduma omavahel maitse ja valu – või siis kellahelina toidusuutäiega. Need ühendused on "mitte ette valmistatud" ja õpime neid väga aeglaselt, kui üldse.

Toona oli populaarne teha vahet "sünnipärasel" ja "omandatud" reaktsioonidel stiimulile või siis "instinktiivsetel" ja "äraõpitutel". Eksperimendid näitavad, et taoline jaotus tuleks ümber mõelda, sest võimekus õppida teatud asju võib juba iseenesest olla instinktiivne. See, mida maitse vastumeelsuse õppimisel näeme, on instinktiivne valmidus õppida teatud tüüpi asju. Kui rotid ja inimesed on "valmistunud" seostama maitset haigusega, siis selleks peab olema mingi põhjus. Kõige tõenäolisemalt on põhjuseks see, et nii rotid kui inimesed on omnivoorid, võimelised sööma peaaegu kõike ja nii oleme probleemi ees, kuidas tuvastada seda, mis on söödav ja mis on ohtlik. Mehhanism, mis seostab maitset haigusega, oleks vaja ära õppida kiiresti – ühe kogemusega, et edaspidi vältida mürgiseid aineid. Ja näib nii, et meie oleme välja arendanud just sellise mehhanismi. Aga kaugeltki mitte kõik liigid pole sellega hakkama saanud. Kui see nii on, siis peaksid loomad, kes ei tuvasta toitu maitse järgi, vaid mingil muul moel, olema eriti head seostama erinevaid tajusid iiveldusega. Paljud linnud, näiteks põldvutt, valivad toitu tuginedes nägemisele, mitte maitsele. Ja täitsa kindlasti suudab põldvutt kiiresti õppida hoiduma toitudest mida iseloomustab värv, kui see toit neil südame pahaks ajas. Samas pole nad üldsegi nii head hoiduma toitudest, kui nad valivad seda maitse järgi.

Arutelu

Kokkuvõtteks võib öelda, et kindlad õpimehhanismid või "ettevalmistatus" on ise juba evolutsiooni produktid. Me ei saa tõmmata joont vahele ja öelda, et "Taoline käitumine on instinktiivne ja et käitumine on selgeks õpitud" Selle asemele näib meil olema instinktiivne kalduvus mingeid asju õppida, aga teisi mitte. Kord juba aimu saanud "ettevalmistatuse" tähtsusest, hakkasid uurijad vaatama seda ka teistes kontekstides ja leidsid nii mõndagi. Võtame näiteks instrumentaalse tingimise ja tugevdamise printsiibi (reinforcement principle). Kui abstraktselt väljenduda siis: kui reaktsioonile (ükskõik milline) järgneb tugevdamine (ükskõik milline) siis selle reaktsiooni sagedus suureneb. Seepärast peaks siis ükskõik milline tugevdaja tugevdama ükskõik millist reaktsiooni. Aga nii see ometi pole. Mõningad tugevdavad sündmused töötavad ühtede reaktsioonide puhul väga hästi, aga teiste puhul mitte. Mõned reaktsioonid on kergesti tugevdatavad ühe tugevdaja poolt, teise poolt mitte. Nii on ka maitse vastumeelsuse puhul, mõned kombinatsioonid töötavad hästi, teised mitte nii hästi või hoopis nõrgalt.

Üks näide veel – midagi milleks inimolendid on kindlasti valmistunud, on keeleõpe (Rozin, 1976). Vaatame seda ilmset paradoksi: Laps kuuleb, kuidas kõnekeelt tavakeskkonnas kasutatakse ja omab õppimiseks vägagi viletsaid tingimusi. Täiskasvanud räägivad nii nagu heaks peavad, kasutades sõnade ja lausete vahel eee- ja ahh-häälitsusi. Katkestavad lauseid, mingid lause osad on hädavaevu kuuldavad tänu ümbritseva keskkonna helidele. Kuid sellegipoolest õpivad kõik lapsed rääkima ja teevad seda enamjaolt kiiresti, pingutuseta ja rõõmuga. Kuid lugema õppimine ei toimu sugugi niisama valutult. Loogiliselt võttes peaks see olema eelmisest oluliselt kergem ülesanne. Tähtis on mällu talletada tähtede kõla ja nad võiksidki olla soravad lugejad. Kuid nii see pole. Mis tegelikult aset leiab? Taolise "ettevalmistamatu" ülesande õppimine on aeganõudev ja hulgale lastest põhjustab see suuri raskusi.

Peale konkreetsete juhtumite suunavad taolised leiud ja ideed meid ümber mõtlema mõningaid fundamentaalseid küsimusi – milline on mõistus. See idee eeldab, et kogemusel on vaba voli salvestada seda "mis parasjagu juhtub". Aga see võib ka mitte nii olla. Et mitte mõelda mõistusest kui puhtast tahvlist, võime selle asemel mõelda mõistusest kui šveitsi armeenoast. See võib olla kui tööriistade kogumik, kus iga riist on spetsialiseerunud tegelema mingi konkreetse probleemiga – nagu näiteks millised sündmused põhjustavad valu ühel juhul ja milline sündmus lõpeb iiveldusega. Need probleemid võisid olla ka meie kaugetel esivanematel, nii oleme praeguseks arendanud välja spetsiifilised kognitiivsed tööriistad, mis sobivad lahendama taolisi konkreetseid probleeme.

Siinkohal võib tunduda, et oleme liikunud kaugele edasi rottidest ja sahhariinilahusest. Olemegi. Aga tihipeale on lugu nii, et väikesed leiud võivad kanda endas suuri probleeme. Garcia katsed ei ole mitte "ainult" rottidest ja sahhariinilahusest. Need on pigem sellest, et "mis on õppimine" ja kas need printsiibid, mida me mingi aeg tagasi omasime on nii kindlad nagu me mõtlesime. Ja samuti on need katsed sellest milline on mõistus, milline on see ka nii madalal olevusel kui seda on rott. Kas siis Locke'i puhas leht või šveitsi armeenuga (meenutab meile Kanti masinapoodi? Pendel liigub ikkagi viimase poole. Ja Garcia katsed on andnud selleks päris erksa tõuke, et kõik selles suunas liiguks.

Kirjandus

• Mook, D. (2004) "Classic Experiments in Psychology" Greenwood Press (lk 147-152)
• Bernstein, I.L. (1978) Learned taste aversions in children receiving chemotherapy. Science, 200, 1302-1303.
• Seligman, M.E.P. (1970). On the generality of the laws of learning. Psychological Review, 77, 406-418
• Rozin, P. (1976). The evolution of intelligence and access to the cognitive unconscious. Progress in Psychology and Physiological Psychology, 6, 245-289.