Jaan Junkur

Jaan Junkur (1887-1942), 12.03.1936, Tallinn.jpg

Jaan Junkur VR I/3 (24. veebruar 1887 Holdre vald, Viljandimaa27. jaanuar 1942 Sevurallag, Sosva, Sverdlovski oblast) oli Eesti sõjaväelane (kolonel).

Sündis talupidaja Jaan Junkru peres. Teenis tsaariarmees ning lõpetas Vilno sõjakooli. Teenis ohvitserina Tartus aastail 1912–1914.[1]

Osalus maailmasõjasRedigeeri

Osales Maailmasõjas 271. Krasnoselski polgu koosseisus. 1915. aasta jaanuaris sai haavata, sama aasta kevadel langes sakslaste kätte vangi.

Teenistus Eesti sõjaväesRedigeeri

Eesti sõjaväes teenis Junkur aastail 19181940. Võitles Vabadussõjas. Astus Eesti sõjaväkke 1918. aasta detsembri alguses. Oli 6. jalaväepolgus algul roodu- hiljem pataljoniülem. 10. mail 1919 määrati ta kindralstaabi vanemaks käskudetäitjaks ohvitseriks. Juunis 1919 määrati sideohvitseriks Leedusse, sama aasta novembris Poolasse. 15. jaanuaril 1924 sai Eesti sõjaväeatašeeks Pariisis.

1929. aastal määrati kaitsevägede staabi käskudetäitjaks ohvitseriks ja 1931. aasta oktoobrist 10. jalaväepataljoni ülemaks. 7. septembrist 1934 määrati Tallinna komandandiks ja Vahipataljoni ülemaks. Aastail 1939–1940 oli Junkur Harju Sõjaväeringkonna ülem.[1]

Represseerimine ja surmRedigeeri

Sõjaväest saadeti Junkur erru 17. augustil 1940, mille järel asus tööle Eesti NSV Töö Rahvakomissariaadis tõlgina. Küüditati 14. juunil 1941 Nõmmelt koos abikaasa Lindaga. Viidi Sevurallagi Sosva laagrijaoskonda, kus toodi 25. novembril 1941 raskesti haigena laagrihaiglasse. Suri kaks päeva hiljem. Pärast surma, 28. veebruaril 1942, määras erinõupidamine Junkrule kõrgeima karistusmäära.[1]

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Jaak Pihlau. Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele. Tallinn: Umara 2007, lk 103.