Irbe tuletorn (läti keeles Irbes bāka) on tuletorn tulejaamas Läti rannikust 20 km kaugusel ning Kuramaa poolsaarest loodes, Kura kurgust läänes ja Sõrve poolsaarest edelas.

Mihhailovi madala (sügavus merepinnast ainult 10–12 m) tähistamine ohutu laevasõidu jaoks on olnud vana probleem. 1963. aastal paigutas Nõukogude Liit sinna 1962. aastal Soomes valminud tulelaeva Irbenski.

1979. aastal hakati Tallinnas Lennusadama staaplil ehitama suurt raudbetoonist kessooni, millest pidi saama uue tuletorni alus. Aastatel 1980–1983 paigaldati madalale kivipuiste, et sängitada torni kessoone. Suvel 1984 pukseeriti kessoonid Mihhailovi madalale ja uputati seal ettevalmistatud kivipuistele. Aastatel 1984–1985 paigaldati tuletorni ülejäänud osad ja aparatuur. Tulelaev viidi 1985. aastal madalalt ära Ventspilsi sadamasse ning tööle pandi uus torn.

Torn on ehitatud raudbetoonelementidest, tüvel on malmist tüübingutega kate. Torni pjedestaal on musta värvi. Valget värvi tüvel on punaseid elemente (triibud, rõdud jms). Tornil on 14 korrust, lael on helikopteri maandumisväljak ning kokku on kõrgus merepinnast 38,5 m.

Tuli on valge ja plingib iga kümne sekundi järel. See paikneb merepinnast 35 meetri kõrgusel, olles nähtav kuni 10 meremiili kaugusele.

Tuletorni varustas algselt energiaga tuumageneraator, tänapäeval tegutseb see päikesepatareidel.

Tuletorni haldab Riia sadam.[1]

Viited muuda

Kirjandus muuda

  • Igor Aleksejev. "Irben". // Eesti tuletornid. Estonian lighthouses. 2. trükk, Tallinn 2003. Lk 101–103
  • Robert Treufeldt. "Unustusest taasavastamiseni. Lennusadam 1940–1990". // Vesilennukite angaar. Lennukuurist muuseumiks. Eesti Meremuuseum. Tallinn 2014. Lk 62, 65

Välislingid muuda