Irène Joliot-Curie

Irène Joliot-Curie (neiupõlvenimi Curie; 12. september 1897 Pariis17. märts 1956 Pariis) oli prantsuse teadlane, Marie ja Pierre Curie tütar ja Frédéric Joliot-Curie abikaasa. Oma abikaasa Frédériciga pälvis ta 1935. aastal Nobeli auhinna keemias ja seda tehisradioaktiivsuse avastamise eest.

Irène Joliot-Curie
Irène Joliot-Curie Harcourt.jpg
Sündinud 12. september 1897
Pariis, Prantsusmaa
Surnud 17. märts 1956 (58-aastaselt)
Pariis, Prantsusmaa
Haridus Pariisi Ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusala(d) Keemia
Tuntumad tööd Tehisradioaktiivsus
Tunnustus Nobeli keemiaauhind

BiograafiaRedigeeri

6-aastaselt alustas Irène kooliteed. Varakult tõdesid vanemad, et tütrel on annet matemaatikas, ning otsustasid Irène'ile luua parema õppimiskeskkonna. Selleks ühines Irène'i ema Marie nimekate prantsuse õpetlastega, kelle seas oli ka füüsik Paul Langevin, et moodustada nn kooperatiiv. Teadlased õpetasid kodudes vastastikku oma kolleegide lapsi. Õppetunnid ei koosnenud mitte ainult teaduslikest distsipliinidest, vaid ka näiteks hiina keelest, skulptuurist; suurt rõhku pandi eneseväljendusele ja mängudele.

Säärane huvitav õpe kestis kaks aastat ja pärast seda astus Irène Pariisi Sévigné'i kolledžisse, kus õppis aastatel 19121914. Bakalaureusekraadi sai ta Sorbonne'i ülikoolis.

Tema õpingud katkesid sealsamas esimese maailmasõja algusega.

Kui Irène hakkas lõpetama doktoriõpet 1924. aastal, palus ta noorel keemikul Frédéric Joliot'l õpetada talle laboritehnikaid, mida oli vajalik teada radioaktiivsuse uurimiseks. Aastal 1926 nad abiellusid (mõlemad säilitasid oma perekonnanime, mille tulemusena moodustus Joliot-Curie). 11 kuud hiljem sündis neil tütar Hélène, kellest hiljem sai samuti füüsik, ja 1932. aastal poeg Pierre.

Aastal 1928 hakkasid Irène ja Frédéric huvituma aatomituumast. Kuigi nende eksperimendid tõestasid nii positronide kui ka neutronite olemasolu, ei suutnud nad selle avastuse tähtsust tõestada; hiljem saavutasid sellega kuulsuse C. D. Anderson ja James Chadwick.

Aastal 1934 tegid nad aga erakordse avastuse. Toetudes oma vanemate Marie ja Pierre'i töödele looduslike radioaktiivsete elementide alal, avastasid nad tehisradioaktiivsuse ja positronaktiivsuse, mille tagajärjel suutsid sünteesida radioaktiivseid tehisisotoope. See aitas kiiremini, odavamalt ja rohkem toota radioaktiivset materjali, mida kasutati eelkõige meditsiinis. Aastal 1935 said Irène ja Frédéric avastuse eest Nobeli auhinna, samuti sai Irène sellega Pariisi Ülikoolis professoriks.

17. märtsil 1956 suri ta 58-aastaselt leukeemiasse.