Vikipeedia

Ingerisoomlaste evakuatsioon Teise maailmasõja ajal

Ingerisoomlaste evakuatsioon Teise maailmasõja ajal oli Teise maailmasõja ajal Saksa okupatsiooni alla langenud Leningradi oblastis (ajalooline Ingerimaa) elanud soomlaste vabatahtlik ümberpaigutamine Eestisse ja Soome. Eesti kaudu viidi vabatahtlikult Soome kokku enam kui 63 000 ingerisoomlast, ligi 3000 ingerisoomlast jäi elama Eestisse, ligi 1500 hukkus Eestis Põllküla-Klooga-Paldiski sõjapõgenike laagrites ümberpaigutamist oodates.

Ingerisoomlaste olukord Teise maailmasõja ajal muuda

Ingerisoomlaste küsimust arutati esmakordselt Saksamaa ja Soome valitsuse vahel juba novembris 1941. Sakslaste ettekujutus tolleaegsest Euroopast olid kompaktsed rahvusriigid, mida osutas näiteks ka 1939. aastal "isamaa kutsel" aset leidnud baltisakslaste ümberasustamine. Soome vabariigi Berliini suursaadiku Kivimäe arvamus oli, et soomlaste sugulasrahvaid puudutab samasugune ideoloogia. Nõnda tegi ta mitmetes ringkondades mõttelisi ettevalmistusi nii karjalaste kui ingerisoomlaste ühendamiseks sama riigi territooriumile. Ka peaminister Jukka Rangell oli ingerisoome küsimust 1941. aasta Soome riigipäevadel käsitlenud ja öelnud: "Nõukogude Liidu rahvaste vanglas on mitmeid sugulasrahvaid, kelle saatus on veel mitmeid kordi julmem kui eestlaste oma."

Kui 1941. aasta sügisel alustas Saksamaa oma agressiooni Nõukogude Liidu vastu, oleksid sakslased soovinud, et rindepiirkonnast evakueeritaks kohe 50 tuhat ingerisoomlast. Nad pidid minema jalgsi üle jäätunud Soome lahe Soome. Soome valitsus mõistis, et see oleks põhjustanud humanitaarkatastroofi. Viletsas olukorras rahvas poleks seda "jääretke" üle elanud. Jäädi ootama soodsamat aega.

21.–30. jaanuarini 1943 viibis esmakordselt Ingerimaal evakuatsioone ettevalmistav initsiatiivrühm, mille eesotsas oli koolinõunik Lauri Pelkonen ning kuhu kuulus veel kapten Juho Tirranen[1] koos Valpo (riigipolitsei) esindaja Kaarlo Stendali ja sõjaväe välipastori Juhani Jääskeläisega.[2] Enamikul neist oli ingerisoome taust.[3] Ülesandeks oli selgitada, kuidas saaks kohaliku tsiviilelanikkonna olukorda leevendada ning võimaluse korral evakuatsiooni käivitada. Esmaseks eesmärgiks oli püstitatud sõjaorbude äratoomine. Tegu oli u 500 lapsega, kellest suurem osa olidki juba toimetatud Eestisse.[4]

Mõni kuu hiljem saadeti Ingerimaale uus delegatsioon, kuhu kuulus jälle välipastor Jääskeläinen koos edasiste evakueerimiste peakorraldaja Pentti Kaitera ja Vilho Helasega.[5] Eesmärgiks oli teha juba praktilisi ettevalmistusi. Kolmandas komisjonis, mis käis olukorda inspekteerimas 25. veebruaril 1943, olid jälle Pentti Kaitera, kapten Juho Tirranen, ingerisoome päritolu fotograaf ja rahvakoolide inspektor Antti Hämäläinen ning arst Niilo Nathanael Pesonen.[4][6] Ülesandeks oli rahva valmistamine evakuatsioonideks. Ingeris oli selleks kahtlemata tõhusaim paik kirik, kus jutluste käigus häälestati mh eelseisvateks operatsioonideks.

Ingerisoomlaste asualad muutusid sügisest 1942 poolenisti lahingute tallermaaks. Ingerisoomlastest emigrandid ja hõimuaktivistid hakkasid Soome valitsust taas survestama, et see midagi ette võtaks.[7] Loodi Ingeri toimkond (Inkerin Asiain Hoitokunta)[8], mille etteotsa pandi jälle ingeri juurtega Juhana A. Savolainen[9], asejuhataja oli ingerisoome aktivist õpetaja Kaapre Tynni. 6. oktoobril 1942 algasid pikaldased läbirääkimised Soome sõjapagulaste evakueerimise ametkonna ja Saksa armeejuhatuse esindajate vahel tsiviilelanike ära toimetamiseks "totaalse sõja" jalust.[7] Eesmärgiks oli tagada tsiviilelanike kaitse Reichskomissariat Ostland’is, evakueerides "soomesoost" rahvastik Soome terviklike perekondadena. Suurem osa evakueeritavaist olidki naised, lapsed ja vanurid, kuna Nõukogude armee oli mobiliseerinud 1941. aastal kõik nooremad ja keskealised mehed. Vaid iga viies sõjapagulane oli mees ja üle 70% olid nooremad kui 15 või vanemad kui 65. Vaatamata sellele, et tööjõulist kontingenti oli pagulaste seas võrdlemisi vähe, on millegipärast levinud arvamus, et Soome valitsus tegi oma otsuse pelgalt karjuva tööjõuvajaduse tõttu nn "kotirintamalla" (e.k "riigisisene rinne" e "tsiviifront"). Sellega püütakse ühtlasi pisendada hõimuaate tähtsust, mille ajel päästeoperatsioonid üleüldse käivitusid.

Sakslased nõustusid 1942. aasta lõpus soome elanikkonna tööjõuna kasutamise lõpetama ja ülejäänud peredega ühendama.[7][10][11] Evakuatsioon pidi toimuma rangelt rahvastiku registreerimise käigus loodud nimekirjade alusel. Algusest saati rõhutati evakueerumise vabatahtlikkust.[3] Saksa ametnikud pidid vastutama ingerisoomlaste transpordi ja ülalpidamise eest kuni Eesti piirini. Eesti piirist alates pidi vastutuse üle võtma, samuti laevatamiskulud kandma, Soome valitsus.

Rindetegevuse tsoonis Leningradi blokaadirõngast lääne pool oli selle operatsiooni alguseks surnud nälga, haigustesse ja pommitustes ligi 6000 ingerisoomlast[12]. Teist sama palju vaakusid ilma toiduvarude ja eluasemeta elu ja surma piiril. Toidupuudus oli ränk seetõttu, et Nõukogude väed olid viinud taganedes kaasa kogu toidutagavara ja loomakarjad. Pealetungivad sakslased asusid omakorda rekvireerima viimast, mis talupoegadel alles. Sakslased mõistagi ei võtnud lisakohustust tsiviilelanike eest hoolitsemisel. 1942. aasta suvel viisid nad hoopis üle 2000 ingerisoomlase Saksamaale tööle. Ligi 18 000 ingerisoomlast viibis juba Eesti laagrites. Neist tuhatkond oli juba enne ülesõitude algust eri põhjustel surnud.

1. detsembrist 1942 määras president Risto Ryti [13] kogu päästeoperatsiooni ülemaks hüdroloogiaprofessor Pentti Kaitera. Selleks otstarbeks loodi Transpordiministeeriumi juurde Evakuatsiooni Keskbüroo (Väestösiirtoasiain Keskustoimisto) . Ülesanne polnud kergete killast, sest seda tuli asuda lahendama ilma igasuguse eelneva kogemuseta täiesti tühjalt kohalt. Kaitera oli tõestanud oma korraldajavõimeid juba Talvesõja ajal, luues ühenduse Suomen Talkoot ning korraldades mh Karjala sõjapõgenike ja leskede elu-olu. Kõigepealt koostas ta põhjaliku kavandi evakuatsioonide kulutuste ja pagulaste paigutamise kohta. Ta hindas küllalt realistlikult evakuatsioonide kestust ja muidki asjaolusid.

Päästeoperatsioonide algus muuda

Läbirääkimiste kulule avaldasid lisaks asjaolule, et Saksamaa ja Soome olid sel ajal liitlased, mõju ka inimlikud tegurid. Mõlemad läbirääkimiste pooled olid teadlikud, mida tähendab totaalne sõda ja et tsiviilelanikkond on selles vaid "põrm". Saksa poole kohta kirjutab ka Erkki Tuuli, et algatus ingerisoomlaste ümberasustamiseks tuli enamasti Saksa 18. diviisi juhatuse poolt juba 1941/1942. aasta talvel. Empaatiline suhtumine võis johtuda relvavendlusest soomlastega. Teisalt oli selles ka inimlikku kaastunnet. Võib-olla oli oma osa ka taktikalisel kaalultlemisel, sest oli ju Saksamaa huvides, et Ingerimaa tühjeneks. Ent samas näitab head tahet ingerisoomlaste suhtes seik, et kohtunik Harry Brotheruse [14] eestvedamisel peetud läbirääkimiste tulemusel nõustus Saksa pool Soome saatma ka Saksamaale toimetatud ingerisoomlased. 1942. aasta jooksul oli toimetatud Saksamaale odavtööjõuks kokku u 2500 vallalist ingerisoome naist.[4] 1943. aasta 1. jaanuaril andis Heinrich Himmler neile isiklikult loa Saksamaalt lahkuda.[15]

Kuigi Soome riiginõukogu oli saavutanud Saksa idarinde juhatusega evakueerimise osas kokkuleppe, probleemid jätkusid. Lähitagalas oli sakslastel tarvis jätkuvalt palju tööjõudu, kes teeksid puid, roogiksid lund, parandaksid teid, peseksid pesu jm.[4] Soome soov oli tuua ingerisoomlased ära in corpore. Ent Saksa välisministeerium nõustus oma määrusega loovutama vaevalt 12 000 ingerisoomlast (u 20%), kes toimetati Eestisse 1943. aasta jaanuaris.[4][16] Tööjõulist noorsugu taheti ikka veel kasutada abitöödel. Tööjõuks sobimatud naised-lapsed-vanurid paigutati aga Gattšina raudteejaama lähistele tsaariaegsetesse kroonubarakkidesse ja hobusetallidesse. Seal asuti ootama järjekorda evakuatsioonirongile. Gattšina kogumislaagri ülemaks kutsus Pentti Kaitera oma venna Kaarlo Kaitera, kes oli just hiljaaegu vabanenud väeteenistusest Valge mere Karjalas.

Esimene ametlik evakuatsioon toimus 1942. aasta veebruaris, kui esimeste soomlastena toodi raudteed pidi Eestisse 160 sõjapõgenikku, peamiselt naised ja lapsed[17].

Põllküla-Klooga-Paldiski sõjapõgenike laagrid muuda

 Pikemalt artiklis Põllküla-Klooga-Paldiski sõjapõgenike laagrid

1942. aasta mais saavutas Saksa Julgeolekupolitsei Armee Ülemjuhatusega ja Eesti Tsiviilvalitsusega kokkuleppe töövõimetute ja puudustkannatavate soomlaste ning eestlaste ümberasustamiseks Eestisse. Eestis paigutati põgenikud Põllküla-Klooga-Paldiski karantiini- ja kogumislaagritesse. Ümberasumine Eestisse oli vabatahtlik ning üheks selle peatingimuseks oli, et ümber saavad asuda vaid töövõimetud ja abivajajad.[10]

Kogumislaagrite ülemaks määrati ingerisoomlane kapten Juho Tirranen. Ülevedude logistika korraldaja oli kohtunik Erkki Tuuli, kes vastutas ka kõigi finantsasjade eest.[16] Nii tsiviilvastutuse, logistika kui finantseerimise poolest oli tegu läbi aegade kõige keerukama Eesti ja ka Soome humanitaaroperatsiooniga.

Esimese aasta jooksul (1942) jõudis Eestisse ligikaudu 18 000 soomlast, muuhulgas 500 orbu. Tippajal, 1943. aasta sügisel saabus laagrisse kuni kuus rongitäit ehk 300–1300 pagulast ööpäevas, mistõttu muutusid laagrid kiiresti ülerahvastatuks. Keeruliste olude ja haiguste tõttu suri laagrites ligi 1500 põgenikku, kes maeti laagrite ümbrusse ühishaudadesse.[18]

Kokkuvõttes võib öelda, et ingerisoomlasi õnnestus küll aktiivsetest kui ka tulevastest rindepiirkondadest välja tuua, kuid küllaltki suurte ohvrite hinnaga. Suuri puudusi esines kogumislaagrite korralduses ja hooldamises. Samas võimaldati ingerisoomlastel enne vedude alustamist okupeeritud alal (Ingerimaal) kehtinud rubla eest oma loomad ja vara maha müüa, mis mõnevõrra kindlustas nende positsiooni Soomes. Ingerisoomlased ise olid kõige suhtes võtnud juba fatalistliku hoiaku, sest üldjoontes tajuti, et käimasolev operatsioon ei saanud asja hullemaks teha.

Evakuatsioon Soome muuda

Põgenike toimetamiseks Soome valiti laevatee Paldiski-Hanko vahel, sest Tallinna ei peetud sõjategevuse tõttu piisavalt turvaliseks. Ülevedu oli ohtlik, arvestada tuli nii miinidega kui ka torpeedo ohuga, mistõttu turvas ülevedu miinitõrjelaev Louhi.[19]

1943. aasta alguseks oli Soome toimetatud ligikaudu 400 soomlast, peamiselt orvud. 1943. aasta kevadel Soome evakuatsioon hoogustus, kuid eelistati siiski vaid töövõimelisi inimesi, keda sooviti kasutada Soomes tööjõuna. Nendele lisandusid nende perekonnaliikmed, keda ei saanud lahku ajada. 29. märtsil 1943 jõudis Hankosse esimene laev, mereuurimislaev Aranda, viies Klooga laagrist Soome 302 Ingerimaalt saabunud orbu koos saatjatega. Laev hakkas Paldiski ja Hanko vahel sõitma iga 2–3 päeva tagant. Ligi 70-kilomeetrine reis kestis 4,5–7 tundi. Aprilli algul tuli teiseks laevaks Suomi, mis mahutas 450 inimest.[19]

18. oktoobril 1943 algas juba massilisem inimeste ülevedu. Endiselt peeti kinni vabatahtlikkusest, perekonnapead pidid kinnitama oma soovi Soome viimisest kirjaliku ankeediga.[19]

Evakuatsioon Soome lõppes 1944. aasta 5. juulil. Kuni selle ajani siirdus Paldiski kaudu Soome kokku 61 163 soomlast ja Saksamaalt veel 2042 ingerisoomlast; Soome siirdunute koguarv ulatus 63 205 inimeseni[19]. Nad asusid elama peamiselt Häme, Turu ja Pori, Uusimaa, Vaasa, Kuopio ja Mikkeli läänidesse. Eestisse jäi elama ligikaudu 3000 ingerisoomlast.

Ingerisoomlaste tagasinõudmine ja tagastamine Nõukogude Liitu muuda

1944. aasta 19. septembril sõlmitud Soome ja Nõukogude Liidu vahelise rahulepingu kohaselt pidi Soome Nõukogude Liidule tagastama kõik Nõukogude Liidu kodanikud, sealhulgas kõik evakueeritud ingerlased. 5. detsembrist 1944 kuni 13. jaanuarini 1945 saadetigi Nõukogude Liitu tagasi 55 773 ingerisoome sõjapõgenikku.[20] Soome jäi edasi ligikaudu 8000 põgenikku, kellest pooled põgenesid Nõukogude Liidule väljaandmise kartuses edasi Rootsi.

Ametlikul tasandil oli teada, et Nõukogude pool ei nõudnudki "vabatahtlikult" Soome siirdunuid (vähemalt esialgu) tagasi, vaid jutt käis eeskätt sõjavangidest ja laagritesse interneeritutest (vt Soome vabariigi presidendi Paasikivi läbirääkimiste protokollid).[4] Soome vabariik, sattudes sõjajärgsesse kitsikusse aga tagastas ka inimesed, kes olid saabunud riiki vaba tahte alusel ega soovinud mingil juhul tagasi pöörduda. See sai võimalikuks mitmel põhjusel. Esiteks kasutati ära üldsuse vähest huvi selle küsimuse vastu. Teiseks polnud Nõukogude osapool tagastamisnõudmisi meelega selgelt sõnastanud, jättes vastamata ka kõikidele täpsustavatele järelepärimistele. Selle "hägusa tühiku" täitis eri ametkondade ja üksikisikute suvaline tõlgendus tsiviilelanike suhtes. Edaspidi vajaks veel ka täpsustamist, kas Nõukogude poolel viibinud tuhandete soome sõjavangide õigeaegne ja sujuv tagastamine Soomele võidi mingis läbirääkimiste faasis siduda ingerisoomlaste väljasaatmise kui eeltingimusega?

Soome ja Nõukogude Liidu vahelise rahulepingu kümnendat pügalat tulnuks tõlgendada ikka tsiviilide kui nõrgema poole vaatepunktist lähtuvalt. Kuna ingerisoomlased "tulid" Soome range vabatahtlikkuse alusel, siis said nad siit ka lahkuda ainult omal vabal tahtel. Ametlik Soome lähenes küsimusele küüniliselt, tõlgendades seda rahulepingu punkti tsiviilide suhtes kahjulikult, püüdmata nende huve kaitsta.

Kui allkirjastatati rahuleping ja asuti koostöös kommunistliku SuPo ja Järelevalvekomiteega korraldama ingersioomlaste tagasisaatmist, keeldus Pentti Kaitera koostööst ja naasis oma endisse töökohta Tehnikakõrgkoolis, kus oli alustanud professoritööd 2. oktoobril 1942.[1] Kaitera protestis sellega tagastamisel kasutatud survemeetodite ja selle mitteõiguspärasuse vastu. Erkki Tuuli võttis enda ja Kaitera seisukoha ses osas oma mälestusteoses [11] kokku järgmiselt:

Me ei osale ingerisoomlaste tagasisaatmises Soomest Nõukogude Liitu. Meid solvavad sügavalt väited, nagu oleksid ingerisoomlased toodud Soome vägisi! Püüdsime isiklikult jälgida, et evakuatsioon oleks kõigi jaoks vabatahtlik. Samas ei leidnud me 10. paragrahvist sellist kohta, mis oleks võimaldanud ingerisoomlaste Soome jäämist. Nõnda tegime oma ametist lahkumise teatavaks kõigepealt oma kolleegidele ning esitasime siis siseminister Emil Luukkale ka lahkumisavaldused.

Prof. Pentti Kaitera ütles oma ametikoha üles, protestides nii 1944. aastal ingerisoomlaste tagastamise vastu. Tema asemele astus noor siseministeeriumi osakonnaülem Johannes Virolainen. Mälestustes on Virolainen tõdenud, et ametlikult Soomel polnud sel hetkel valikut. "Kui Soome talle esitatud dokumente ei allkirjasta, siis ta okupeeritakse," oli olnud Vjatšeslav Molotovi lakooniline seisukoht 1. septembril 1944. Virolainen samuti Roiko-Jokela [21] jutustab, et ta käis vahetult enne läbirääkimiste järjekordset vooru välisminister Carl Enckellilt küsimas, mida peaks tegema, kui järelevalvekomisjon käsib ingerisoomlased tagastada. Ta oli teadlik, et see pole õige, sest nad olid ju tulnud Soome vabatahtlikult – iga perepea oli vastava dokumendi ka allkirjastanud. Enckell olevat öelnud, et pangu ta niikaua vastu kui saab, ja kui venelased ikka nõuavad, tuleb järele anda … Nii läkski diplomaatias küllalt kogenematu noor ametnik koos välisministeeriumi stoilise nõuniku Ernst Ossian Soravuoga 1944. aasta septembris Torni hotelli, kus toimusid sellekohased "läbirääkimised". Vestlustest ei tehtud protokolle.

Küllap olid Virolaise vastas kõige madalama taseme diplomaadid, kel polnudki mingit õigust otsustamiseks. Need "vestlused", mida isegi üles ei kirjutatud, olid lihtsalt farss ja Johannes Virolaise sellekohased "meenutused" on suure tõenäosusega vaid ingerisoomlasi rahustavad väljamõeldised. "Hästi" sujunud läbirääkimiste tagajärjel tagastati ingerisoomlased Nõukogude Liidule karmide meetoditega. Virolainen ütles, et läbirääkimistel oli talle kinnitatud, et ingerisoomlased lastakse tagasi oma koduküladesse, et nad võivad käsutada kogu Soomest kaasa toodud vara ja et nende suhtes ei kohaldata mingeid kättemaksuaktsioone. Ükski väide ei pidanud paika.[3][22]

Viited muuda

  1. ↑ Põhja-Ingeri rügemendi sideohvitser (1919-1920), sõjaeelse Soome Ingeri Liidu esimees.
  2. ↑ Juhani Jääskeläinen (1907–1988) sündis Keltto khk Taurunkyläs, õppis 1925–1927 Käkisalmis, astus seejärel Helsingi ülikooli ja ordineeriti 1933. a Viiburis kirikuõpetajaks. Tegutses sõja ajal Ingerimaal välipastorina (kenttäpastori) pataljonis I/JR 50, ent täitis ka mitmeid Soome armee eriülesandeid, 1943. a korraldas mh Novgorodi oblastis teeninud ingerisoomlastest koosneva Ostbataillon 664 (ka Finnische Legion) äratoomist Soome, tehes samas ka ettevalmistusi tsiviilelanikkonna evakuatsiooniks. Pärast sõda (1952–1974) oli ta Soomes Luumäe koguduse õpetaja. 73-aastaselt kaitses Jääskeläinen doktoriväitekirja (1969) Ingerisoome evangeelse luterliku kiriku olukorrast aastail 1917–1927. Samal teemal oli kirjutanud oma ordineerimiseksami töö Soome kirikuis teenistuste pidamise õiguse taotlemiseks legendaarne praost Selim Jalmari Laurikkala. (vt http://www.inkeri.com/Virtuaali/Merkkihenkilöt ).
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Flink, Toivo (2012). Pois nöyrän panta. Inkerin Liitto 1922–1944. Turku: Siirtolaisinstituutti. Lk 151-155.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Nevalainen, Pekka (1991). Inkerinmaan ja inkeriläisten vaiheet 1900-luvulla. Inkeri. Historia. Kansa. Kulttuuri 1991. (Toim. P. Nevalainen ja H. Sihvo.). Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 547,: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Lk 45.
  5. ↑ Vilho Helanen (1899–1952), kirjanik, Soome Akadeemilise Karjala-Seltsi (AKS) esimees, Suur-Soome visionäär. Helanen sõitis 1943 Tallinna eesmärgiga asuda korraldama ingerisoomlaste evakuatsiooni Soome. Ta resideeris 1942–1943 Tallinnas aadressil Pärnu mnt 28. Oli 1943 tegev ka soomesugu sõjavangide värbamisega Saksa vangilaagritest nn Hõimupataljoni.
  6. ↑ Meedik Niilo Pesonen (1902–1993) töötas 1942–1954 anatoomia ja füsioloogia professorina Helsingi ülikoolis. 1941. aasta sügisel organiseeris ta Viiburisse vene sõjavangidele haiglat. See ei takistanud liitlaste järelevalvekomisjonil teda 1945. a kevadel kaheksaks kuuks vangi mõistmast.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Roiko-Jokela, Heikki (1997). Inkeriläisten väestönsiirto. Etelän tien kulkijaVilho Helanen (1899 –1952). (Toim. Heikki Roiko-Jokela; Heikki Seppänen.). Jyväskylä: Jyväskylän Yliopisto. Lk 233.
  8. ↑ See 1941. aasta juunis asutatud organisatsioon tegi välisminister J. Rangellile muuseas ettepaneku, et Ingeri tuleks liita võimaluse korral Soomega. Vastasel korral tuleks aga teha kõik soomlaste päästmiseks Ingerimaalt.
  9. ↑ Insener Juhana A. Savolainen oli nii Inkerin Liitto kui ka Heimojärjestöjen Liitto esimees, kes toetas Suomen Heimoseura ettepanekut Inkeri-päeva tähistamiseks iga aasta 4. novembril alates 1943. aastast. See päev on Inkeri-päevana püsinud tänaseni. (Vt. Flink 2012: 139–140.)
  10. ↑ 10,0 10,1 Noormets, Tiit (2001). Eestlaste ja teiste vähemusrahvuste ümberasustamine Loode-Venemaalt Saksa okupatsiooni ajal 1942–1943. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 2001. Lk 39–59.
  11. ↑ 11,0 11,1 Tuuli, Erkki (1998). Inkeriläisten vaellus: inkeriläisen väestön siirto 1941-1945. Helsinki–Porvoo: WSOY. Lk 113.
  12. ↑ Olgu täpsustatud, et ida pool rindejoont suri 1941–44. aastal nälga kokku umbes miljon inimest.
  13. ↑ Risto Ryti oli Soome vabariigi peaminister 1939–40 ja president 1940–44. Ingerisoomlased mõistsid hästi, et nende saatus oli olnud juuksekarva otsas ja hoolimata viivitamisest oli president Ryti see, kes andis korralduse nende ära toomiseks lahingutegevuse jalust.
  14. ↑ Harry Brotherus (1892–1969) sai 1943. aastal ülesande sakslastega läbirääkimisteks nii ingerisoomlaste evakueerimise kui Saksamaale sattunud ingerisoomlaste ära toomise asjus. Neist episoodidest on ta täpsemini kirjutanud elulooraamatu "Vaeltava oikeus" peatükis "Inkeriläisten asialla" (1966, Helsinki: Otava). Brotherusele on antud Soome õigussüsteemis käibel olev, "kogenud õigusemõistjat" tähistav aunimetus laamanni.
  15. ↑ Mussajev, Vadim (2004). Политическая история Ингерманландии в конце XIX-XX веке. Санкт-Петербург: Нестор-История. Lk 302.
  16. ↑ 16,0 16,1 Pesonen, Niilo (1992). Voi, voitettuja. Pitkän elämän varrella muistiin merkittyä. Helsinki: Tammi. Lk 45.
  17. ↑ Saabus ingeri ja soome sõja põgenikke. Eesti Sõna, 5 veebruar 1942;
  18. ↑ "Mälestushiis Põllkülas ja Paldiskis 1942.–1943. aastail viimsele unele vaibunud tuhatkonnale ingerisoomlasest sõjapõgenikule". Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi koduleht. Vaadatud 15.11.2018.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 Pool, Liisa (2011). "Ingerisoomlaste Eesti kaudu Soome evakueerimine Teise maailmasõja ajal". Akadeemiake. Vaadatud 19.11.2018.
  20. ↑ Tuuli, Erkki (1988). Inkeriläisten vaellus. Inkeriläisen väestön siirto 1941–1945. Porvoo. Lk 307.
  21. ↑ Roiko-Jokela, Heikki (1999). Oikeutta moraalin kustannuksella? Neuvostoliiton kansalaisten luovutukset Suomesta 1944–1955. Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto. Lk 17.
  22. ↑ Latvala, Kristiina (2008). Siirtolaisuuden kahdet kasvot. Siirtoväki ja siirtoviranomaiset inkerinsuomalaisten väestönsiirroissa Suomeen 1942–1943 ja palautuksissa Neuvostoliittoon 1944–1945. Tampere: Tamperen yliopiston yleisen historian pro gradu-tutkielma. Lk 104-105.

Kirjandus muuda

  • Flink, Toivo 2010. Kotiin karkotettavaksi. Inkeriläisen siirtoväen palautukset Suomesta Neuvostoliittoon 1944–1955. Historiallisia tutkimuksia, 251. Helsinki: Suomen Kirjallisuuden Seura – Kansallisarkisto.
  • Kurs, Ott 1994. Ingria – the broken landbridge between Estonia and Finland. GeoJournal, 33/1, 107–113.
  • Maripuu, Meelis 2010. Места заключения в Эстонии в период немецкой оккупации 1941–1944 гг. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 91–108.
  • Miettinen, Helena 1989. Inkeriläiset – maaton kansa. Helsinki: Tammi.
  • Mussajev, Vadim 1999 = Мусаев, В. И. Ингерманландский вопрос в ХХ веке. Санкт-Петербург: Нестор-История.
  • Nevalainen, Pekka 1996. Rautaa Inkerin rajoilla. Inkerin kansalliset kamppailut ja Suomi. 1918–1920. Historiallisia tutkimuksia, 195. Helsinki: Suomen Historiallinen Seura.
  • Nevalainen, Pekka 2000. Neuvostovaltio ja inkeriläiset. Inkeri: kertomus Inkerin kansoista ja kulttuureista. (Toim. Lassi Saressalo.) Tampereen Museoiden Julkaisuja, 56. Tampere.
  • Nevalainen, Jukka 2010. Kohtalon vuosi 1919 Inkerissä. Inkeriläinen kulttuurikanava, 19–22.
  • Noormets, Tiit (2001). Eestlaste ja teiste vähemusrahvuste ümberasustamine Loode-Venemaalt Saksa okupatsiooni ajal 1942–1943. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 2001. Lk 39–59.
  • Raudalainen, Taisto 2014. Oma maa ubina äitsen. Ingerisoomlased 20. sajandil. Tallinn: Argo.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ingerisoomlaste_evakuatsioon_Teise_maailmasõja_ajal&oldid=6592213"