Pentti Kaitera

Pentti Veikko Kaitera (19. november 1905 Rantasalmi – 8. juuni 1985 Helsingi) oli soome hüdroloog ja ingerisoomlaste evakuatsiooni peakorraldaja.

Pentti Kaitera 1959. aastal

Pentti Kaitera sündis 19. novembril 1905 Rantasalmi kihelkonnas Pyyviläs Juho Heikki ja Saara Maria (sünd Weissell) Kaitera kolmanda lapsena. Rantasalmist koliti 1908. aastal Helsingisse ning sealt Turu linna. 1917. aastal vallandunud rahutuste ajajärgul kolis pere Kaiterate suguvõsa põliskoju Limingale. Usklik ema soovis, et Penttist saaks kirikuõpetaja, pragmaatikust isa meelest pidi poisist saama agronoom.

Kaitera lõpetas Oulu Lütseumi 1924. aastal ja astus Helsingi Tehnikakõrgkooli. Ta spetsialiseerus põllumajandustehnika ja maaparanduse erialale (rahvasuus "kraavikonnad"), sooritades 1929 inseneri lõpueksami kõrgeimale hindele (laudatur). Seejärel teenis ta Reservohvitseride koolis Haminas, ilmutades sealgi tähelepanuväärseid õpitulemusi. Ta oli esimene selles õppeasutuses, kes on sooritanud kõikide õppeainete eksamid vaid parimatele hinnetele.

Uurimistöö

1932. aastal kutsus peainsener Gustaf von Essen Kaitera Põllumajandusvalitsuse hüdroloogiaosakonna juhatajaks. Noormees oli siis vaid 26-aastane. Ta asus kavandama Taasiajõe puhastustöid, organiseeris Rovaniemi ja Oulu vahele Põhja-Soome vesistute seirevõrgustiku, mis oli esimene väikeste hüdroloogiliste vaatlusjaamade süsteem kogu maailmas. Sellega oli ta 30 aasta jagu ajast ees.

Ühtlasi rajas ta Helsingi Ülikooli taimekaitsejaama Vihtisse ja Maasojasse katsepõllud, kus mõõdeti vee ja niiskuse mõjutegureid kultuurtaimesaakidele.

Pentti Kaitera on saavutanud märkimisväärseid teadustulemusi hüdroloogia alal. Enim on pälvinud tähelepanu ja rakendust nn Kaitera nomogramm, mille abil saab ennustada tulvade keskmisi ulatusi.

Mannerheimi liini Viipurinlahti–Vuoksi lõigu kindlustaja ja Soome talgute korraldaja Talvesõjas

1939. aastal kutsus Pentti Kaitera kokku rühma põllumajandusinsenere ja gümnaasiumiõpilasi (350), kes aitasid juba enne Talvesõja puhkemist kaardistada 5 km laiuse lõigu Viipurinlahtilt (Vironlahti, Luumäki) Vuoksile. Kaitera teenis ka sõja ajal Vironlahti pioneeripataljonis, mis tegeles nimetatud lõigul veetõkete ja tammide süsteemi kavandamisega. Sealset vesikonda paisutati nii, et jäässe tekkisid ületamatud lõhed. Talvesõja lõpus Kaitera ülendati pataljoniülemaks. Pataljon osales ka Vironlahti tõrjelahinguis.

Juunis 1940 nimetati Kaitera Tõrjesüsteemide toimkonna sekretäriks kindralleitnant E. F. Hanelli alluvuses SALPA-liinil. Sealgi oli põhiülesandeks vesiehituslike tõkete ja takistuste kavandamine ja teostamine.

Tema leiutatud meetod rajaneb põhimõttel, et kui veekogu põhjas olevat 4-kraadist vett suruõhu abil kergitada, sulatab see oma soojusega jää sisse lõhed. Sellest piisab, et veekogu muutub sõjatehnika ja vastaste võitlejate jaoks ületamatuks. Marski ehk marssal Mannerheim käis 1941. aastal selle menetlusega isiklikult Kirkkonummis tutvumas. Kui prao tekkimine oli leidnud tõendust, küsinud ta talle omase võllahuumoriga juuresolevatelt ohvitseridelt: "Kes siis härrastest läheb mahalaskmisele?" Pidanud siis pika pausi ja küsinud: "Niisiis, te ei reedagi oma kaasvõitlejat?" 

Suurtalgute peakorraldaja Jätkusõjas

Jätkusõjas tegutses Pentti Kaitera Suurtalkoot ry (MTÜ Suurtalgud) tegevjuhina. Jaanuaris 1941 asutasid Akadeemiline Karjala-Selts (AKS), põllumajandusseltside katusorganisatsioon Pellervo-selts, Soome Relvavendade Liit (SAL) ja Soome ametiühingute keskliit (SAK) ühenduse Suurtalkoot, mis koordineeris vabatahtlike panust sõjaolukorras kogu ühiskonna ulatuses. Talgute peaeesmärgiks oli piisav toiduainete ja küttepuude varumine sõjaaja tingimustes. Talgutel osales kuni 700 000 inimest, töötunde kogunes üle 30 miljoni. See kõik oli tohutult oluline, pidades silmas sõjaaegset moraali ja nõrgemate ühiskonnakihtide toimetulekut.

Põhja-Soome ja Oulu linna edendaja

Pentti Kaitera tegutses 1950–1964 Üleriikliku Arengunõukogu 1956–1963 liikmena. 1957–1963 oli ta Pohjanmaa jõestute (nn Jokimaa – prof. Granö loodud piirkondlik kohanimi) arenguorganisatsiooni esimees. Tema kavandatud Kalajoki kanal ning Kiiminkijoki tehisjärved jäid siiski rajamata.[1]

Kaitera märkimisväärseimaks elutööks oli Oulu Ülikooli asutamine. Mõte rajada sinna ülikool oli tegelikult juba vana. Ka Pentti Kaitera isä Juho oli olnud 1917. aastast Oulu Kõrgkooli Seltsi asutajaliige. Pentti arendas mõtet edasi pärast seda, kui oli 1948. aastal külastanud Tennesseed, kus käis ka mitmes kõrgkoolis. Ta vaimustus Tennessee vesistu territooriumi arendamiseks tehtavast tööst. Kõigepealt oli seal moodustatud rahastu, mille abil kaardistati kõik võimalikud piirkondlikud probleemid. Selle alusel käivitunud tegevuskava lõpetas rahvastiku väljavoolu ja pani aluse majanduskasvule. Kaitera täheldas mitmeid sarnasusi Põhja-Soomega. 1949. aastal rajas Kaitera Pohjois-Suomen Tutkimussäätiö (Põhja-Soome uurimisinstituut). Tema juhtimisel tegutsenud komitee pikaajalise töö tulemusel asutati 1957. aasta lõpuks Oulusse matemaatika-loodusteaduste, inseneriteaduse, arstiteaduse ja pedagoogika osakonnad.[2] Kaitera nimetati esimeseks rektoriks (1959–1962). Samal ajal pidas ta professori ametit ka Helsingi Tehnikakõrgkoolis.

Aafrika abiprojektid

Pentti Kaitera oli Soome Kristliku Üliõpilasliidu esimees 1953–1966. Alates 1961. aastast panustas see organisatsioon aktiivselt rahvusvahelisse arenguabisse. 1963. aastal kutsus Tansaania põllumajandusminister Kaitera kaardistama ja lahendama veeprobleeme. Kaitera tegeles ka põlluniisutussüsteemide rajamisega Namiibiasse. Ta nõustas hüdroloogiaküsimustes Liibüat. 1960. aastate lõpus integreeris ta arengumaade veeprobleemid ka ülikoolide hüdroloogia õppekavva. Tehnikakõrgkool alustas 1970. aastatel tema eestvedamisel kümmekonna aafriklasest hüdroloogiainseneri koolitamist.

Ingerisoomlaste evakuatsiooni peakorraldajana Teises maailmasõjas

 Pikemalt artiklis Ingerisoomlaste evakuatsioon Teise maailmasõja ajal

Venemaa ründamine ja Leningradi blokaad Saksa vägede poolt 1941. aasta sügisel pani raskesse olukorda kogu Leningradi oblastis elanud tsiviilelanikkonna. Muude rahvusvähemuste seas jäi Saksa vägede poolt okupeeritud Leningradi oblasti aladele ligikaudu 65 000 ingerisoomlast. Paljud neist olid sõjategevuse käigus kaotanud kodud, elanikkonnas valitses toidupuudus, mis ähvardas üleüldise näljahädaga. Raske olukorra leevendamiseks tekkis plaan ingerisoomlastest tsiviilelanikkonna evakuatsiooniks Soome. Soome poolt moodustati evakuatsiooni ettevalmistav initsiatiivrühm, kuhu teiste seas kuulus ka Pentti Kaitera.

1. detsembrist 1942 määras president Risto Ryti Pentti Kaitera kogu pääste-ja evakuatsioonioperatsiooni ülemaks. Selleks otstarbeks loodi Transpordiministeeriumi juurde Evakuatsiooni Keskbüroo (Väestösiirtoasiain Keskustoimisto). Ülesanne polnud kergete killast, sest seda tuli asuda lahendama ilma igasuguse eelneva kogemuseta täiesti tühjalt kohalt. Kaitera oli tõestanud oma korraldajavõimeid juba Talvesõja ajal, luues ühenduse Suomen Talkoot ning korraldades mh Karjala sõjapõgenike ja leskede elu-olu. Kõigepealt koostas ta põhjaliku kavandi evakuatsioonide kulutuste ja pagulaste paigutamise kohta. Ta hindas küllalt realistlikult evakuatsioonide kestust ja muidki asjaolusid.

Soome soov oli tuua ingerisoomlased ära in corpore. Kokku evakueeriti Eesti kaudu Soome veidi üle 63 000 soomlase.

Maailmasõja lõppedes pidi Soome rahulepingu kohaselt tagastama Nõukogude Liidule sõja ajal evakueeritud Nõukogude Liidu kodanikud, teiste seas ingerisoomlased. Pentti Kaitera oli rangelt ingerisoomlastest tsiviilelanikkonna tagastamise vastu, lahkudes oma ametikohalt Soome siseministeeriumis. Erkki Tuuli võttis enda ja Kaitera seisukoha ses osas oma mälestusteoses kokku järgmiselt:

Me ei osale ingerisoomlaste tagasisaatmises Soomest Nõukogude Liitu. Meid solvavad sügavalt väited, nagu oleksid ingerisoomlased toodud Soome vägisi! Püüdsime isiklikult jälgida, et evakuatsioon oleks kõigi jaoks vabatahtlik. Samas ei leidnud me 10. paragrahvist sellist kohta, mis oleks võimaldanud ingerisoomlaste Soome jäämist. Nõnda tegime oma ametist lahkumise teatavaks kõigepealt oma kolleegidele ning esitasime siis siseminister Emil Luukkale ka lahkumisavaldused.

Kaitera asemele astus noor siseministeeriumi osakonnaülem Johannes Virolainen. Mälestustes on Virolainen tõdenud, et ametlikul Soomel polnud sel hetkel valikut. "Kui Soome talle esitatud dokumente ei allkirjasta, siis ta okupeeritakse," oli olnud Vjatšeslav Molotovi lakooniline seisukoht 1. septembril 1944. Virolainen ütles, et läbirääkimistel oli talle kinnitatud, et ingerisoomlased lastakse tagasi oma koduküladesse, et nad võivad käsutada kogu Soomest kaasa toodud vara ja et nende suhtes ei kohaldata mingeid kättemaksuaktsioone. Ükski väide ei pidanud paika.

Oma panuse eest ingerisoomlaste päästmisel Teise maailmasõja ajal avati 2018. aasta mais tema auks mälestustahvel Põllkülas ingerisoomlastest sõjaohvrite memoriaali juures.

Kristlane Pentti Kaitera

Pentti Kaitera oli pärit sügavalt usklikust perekonnast ja järgis kogu elu ka ise kristlikke moraalireegleid. On võimalik, et ka tema suur sümpaatia keskmisest religioossemate ingerisoomlaste vastu tulenes osaliselt vaimusugulusest.

Oma sõjaaegse ülemuse kohta oli Liisa Tenkkul 2012. aastal öelda vaid head: "Ta oli meile, tüdrukuohtu naistele, tõeline isakuju. Tal oli palju inimlikke jooni. Ta oli kristliku maailmavaatega ohvrimeelne ja ennastsalgav. Nii mõneski asjas oli ta oma tollasest ühiskonnast ees, kasvõi Aafrika arenguabi osas. Ingerisoomlased võiksid tõesti mõelda tema kui sõjaaegse päästeoperatsiooni korraldaja – mälestuse jäädvustamist väärikal moel."

Kaitera on seotud ühe ingerisoome kirikuloo seisukohalt keskse sündmusega. Nimelt päästis ta sõja ajal Ingerimaa Hietamäki kihelkonnas 1642. aastal trükitud esimese täis-Piibli.

Kaitera kirjutas 27. veebruaril 1943 Suomen Kirkon Seurakuntatoiminnan Keskusliitto sekretärile, pastor Aapeli Jokipiile: "Saatsin Hietamäki koguduse vana Piibli Narva. Proovi järgi uurida, kuidas selle saaks edasi Soome toimetada. Esiotsa jätan ta Narva köstri Hyrri hoole alla." 16. aprillil 1943 vastas pastor Jokipii: "Professor Kaitera helistas mulle 1642. aasta Piibli asjus ja lubas selle Helsingisse tuua. Seda hakatakse esialgu säilitama Kansallis-Osake-Pankki hoiukapis. Siit saab selle siis kätte, kui Hietamäki kogudus kunagi peaks taas loodama." Kuna aga ei olnud kuigi tõenäoline, et Hietamäki kogudus niipea uuesti taastatakse, tõi Juhani Jääskeläinen selle väärtusliku trükise Lõuna-Karjalasse Luumäki pastoraati, kus seda hoiti paksu kartongpaberi sisse keeratuna. Seda näidati seal ka piiskop Martti Simojoele.

Juhani Jääskeläinen kirjutab 1944: "Ingeri Kiriku vanimaks mälestiseks on läbi aastasadade Hietamäki altaril säilinud 1642. aasta Piibel. See on parim tõestus Soome ja Ingerimaa ühtekuuluvusest. Selle soomekeelse Piibliraamatu kinkis Ingerimaa kogudustele Rootsi kuninganna Kristiina. Ja ta püsis alles Hietamäki koguduses 1943. aastani, mil päästeoperatsioonide peakorraldaja Pentti Kaitera selle isiklikult Soome toimetas. 1642. aasta Piibleid on Ingerist leitud veel mõned. Üks neist on üha kasutuses Narva soome-rootsi Püha Miikaeli kiriku altaril."

Pentti Kaitera oli ingerisoomlaste käekäigust Soomes huvitatud hiljemgi, mh oli ta Inkeriläisten Sivistyssäätiö (Ingerisoomlaste Hariduse Sihtasutus) asutajaliige.

Kirjandus

• Flink, Toivo 2010. Kotiin karkotettavaksi. Inkeriläisen siirtoväen palautukset Suomesta Neuvostoliittoon 1944–1955. Historiallisia tutkimuksia, 251. Helsinki: Suomen Kirjallisuuden Seura – Kansallisarkisto. (Vt http://www.narc.fi/Arkistolaitos/inkerilaissiirtolaiset/siirrot.html#5)
• Kurs, Ott 1994. Ingria – the broken landbridge between Estonia and Finland. GeoJournal, 33/1, 107–113.
• Maripuu, Meelis 2010. Места заключения в Эстонии в период немецкой оккупации 1941–1944 гг. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 91–108.
• Miettinen, Helena 1989. Inkeriläiset – maaton kansa. Helsinki: Tammi.
• Mussajev, Vadim 1999 = Мусаев, В. И. Ингерманландский вопрос в ХХ веке. Санкт-Петербург: Нестор-История.
• Nevalainen, Pekka 1996. Rautaa Inkerin rajoilla. Inkerin kansalliset kamppailut ja Suomi. 1918–1920. Historiallisia tutkimuksia, 195. Helsinki: Suomen Historiallinen Seura.
• Nevalainen, Pekka 2000. Neuvostovaltio ja inkeriläiset. Inkeri: kertomus Inkerin kansoista ja kulttuureista. (Toim. Lassi Saressalo.) Tampereen Museoiden Julkaisuja, 56. Tampere.
• Nevalainen, Jukka 2010. Kohtalon vuosi 1919 Inkerissä. Inkeriläinen kulttuurikanava, 19–22.
• Raudalainen, Taisto 2014. Oma maa ubina äitsen. Ingerisoomlased 20. sajandil. Tallinn: Argo.