Ida-sinivutt

Ida-sinivutt (Coturnix chinensis, vananenud nimetusega Excalfactoria chinensis) on faasanlaste sugukonda põldvuti perekonda kuuluv lind, maailma väikseim kanaline.

Ida-sinivutt
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Kanalised Galliformes
Sugukond	Faasanlased Phasianidae
Perekond	Põldvutt Coturnix
Liik	Ida-sinivutt
Binaarne nimetus
Coturnix chinensis

Ida-sinivuti tibu

Teaduslikult kirjeldas ida-sinivutti esimesena Linnaeus 1766. Ta tegi seda kõige laiema levilaga alamliigi C.c. chinensis põhjal, kes elab kõikjal Indohiinas Sri Lankalt kuni Lõuna-Hiina ja Taiwanini. Ülejäänud alamliigid elavad Filipiinidel ja Indoneesias, lääne suunas Andamanide ja Nicobarideni, ida suunas Bismarcki saarestikuni ning lõuna suunas Põhja- ja Ida-Austraaliani. Mõni alamliik on kohastunud eluga mägimetsades. Uus-Guineas kohtab teda kuni 2,2 km kõrgusel.

Ida-sinivutte on paljudes värvitoonides: siniseid, pruune, halle, valgeid ja mitut sorti kirjuid. Jalad on tal oranžid. Nokk on must. Rind on punakaspruun, kõri valge.

Ida-sinivutt on kuni 14 cm pikk ja kaalub 45–70 g.

Hea hoolitsuse korral võivad nad elada 13 aastat vanaks, aga tavaliselt elavad nad 5–7 aastat.

Pesa ehitab ja haub üksnes emaslind. Täiskurn koosneb 5–13 munast. Munade välimus sõltub alamliigist ja võib olla erinev: see on kollakas või pruun, vahel mustjaspruunide tähnidega. Emaslind hakkab hauduma alles pärast seda, kui kõik munad on munetud. Vangistuses muneb emaslind liga palju ja sellepärast tuleb osa mune talt ära võtta, sest kui muna 10 päeva jooksul hauduma ei hakata, siis ta jahtub ära ja sealt enam tibu ei tule. Kurna soovitatav suurus on 6–8 muna. Vutitibud kooruvad 19 päeva pärast ja näevad välja nagu kanatibud, ainult väiksemad. Tibud lahkuvad pesast juba esimesel päeval ja nad on kohe valmis sööma kõike seda, mida täiskasvanud linnudki, näiteks jahuusse ja putukaid. Suguküpsus saabub juba 14–18 nädala vanuselt.

Ida-sinivutt kodustati juba ammuilma Hiinas, kus teda kasvatati ilu pärast. Talvel oli kombeks neid taskus kanda ja nendega siis käsi soojendada. See tava kajastub põldvuti perekonna endisaegses ladinakeelses nimes Excalfactoria, mis tähendab 'soojendav'. Euroopasse toodi nad 1794.

Ida-sinivutti on väga kerge kodus pidada ja paljundada. Temast on aretatud mitu tõugu. Kui nad on oma elupaigaga kohanenud, siis on nad vastupidavad. Nad ei reosta oma eluruumi põrandat plekkidega. Nad on odavad ja vajavad väga vähe hooldust. Ühele linnule on vaja vähemalt 2 × 2 meetri suurust ruumi. Nad vajavad palju vähem süüa ja juua kui kanad ja on teada juhtumeid, kus neid on õpetatud peost sööma. Emaslind teeb isase ligimeelitamiseks pehmeid kraaksatusi. Nad on hüperaktiivsed paljunejad: soodsa toidu korral muneb emane iga päev muna.

Ida-sinivutt kui liik tervikuna on soodsas seisundis, aga mõnel pool on mõni alamliik looduskaitse all. Näiteks Austraalia keskvalitsus ei pea liiki ohustatuks, aga Victoria osariik võttis oma maa-alal ida-sinivuti 2007 ohustatuna kaitse alla.