Hoher Dachstein
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2021) |
Artiklis puuduvad viited. (Jaanuar 2021) |
Hoher Dachstein ([ˈhoːɐ ˈdaxʃtaɪn]) on tugevalt karstiline Austria mägi ja kõrguselt teine mägi Põhja-Lubjakivialpides. See asub Ülem-Austria ja Steiermargi piiril Kesk-Austrias ning on kummagi liidumaa kõrgeim punkt. Osa massiivist asub ka Salzburgi liidumaal, mis viib selleni, et mäge nimetatakse Drei-Länder-Berg ("kolme liidumaa mägi"). Dachsteini massiiv hõlmab umbes 20×30 km ala kümnete tippudega üle 2500 m, millest kõrgeimad on piirkonna lõuna- ja edelaosas. Põhjast vaadatuna domineerivad Dachsteini massiivis liustikud koos neist kõrgemale kerkivate kiviste tippudega. Seevastu lõunas langeb mägi peaaegu vertikaalselt orupõhja.
| Hoher Dachstein | |
|---|---|
 Hoher Dachsteini tipp | |
| Kõrgus | 2995 m |
| Asukoht | Ülem-Austria / Steiermark, Austria |
| Ahelik, mäestik | Põhja-Lubjakivialpid |
| Koordinaadid | 47° 28′ 31″ N, 13° 36′ 23″ E |
  | |
Geoloogia muuda
Dachsteini massiivi geoloogias domineerib Dachstein-Kalki kihistu ("Dachsteini lubjakivi"), mis pärineb Triiase ajast. Sarnaselt teiste karstialadega läbib Dachsteini rohkete koobaste süsteem, sealhulgas mõned Austria suurimad koopad, nagu Mammuthhöhle ja Hirlatzhöhle. Veel üks märkimisväärne turismisihtkoht on Eisriesenhöhle. Dachstein on kuulus oma kivististe, sealhulgas megalodontide poolest; Linzer Weg juhib paljude selliste kivististe üle, mida nimetatakse Kuhtritte ("kariloomade jalajäljed").
Põhja-Lubjakivialpides on liustikud haruldased ning Dachsteini mägedes asuvad — Hallstätter Gletscher ("Hallstatti liustik"), Großer Gosaugletscher ("suurem Gosau liustik") ja Schladminger Gletscher ("Schladmingi liustik") — on kõige suuremad, olles samuti põhja- ja idapoolseimad kogu Alpides. On ka mitmed väiksemad jääväljad, nagu Kleine Gosaugletscher ("väiksem Gosau liustik") ja Schneelochgletscher ("lumeaugu liustik"). Liustikud taanduvad kiiresti ja võivad 80 aasta jooksul täielikult kaduda. Hallstatti liustik kahanes ainuüksi 2003. aastal 20 m. 2018. aastaks on liustik 1908. aastast kahanenud hinnanguliselt rohkem kui 1 km.
Ronimine muuda
Mäetippu jõudis esmakordselt 18. juulil 1834 üle Gosau liustiku Peter Karl Thurwieser vendade Adam ja Peter Gappmayri juhtimisel, pärast varasemat ertshertsog Karli ebaõnnestunud katset üle Hallstatti liustiku. Puitrist püstitati mäetippu sellel tõusul. Esimese eduka tõusu küsimus on olnud vaieldav arutelu isegi kaasaegsetes ajaleheartiklites. Kaks potentsiaalset mäetipu vallutamist toimusid 1819. ja 1823. aastal Jakob Buchsteineri poolt, viimast peetakse tänapäeval esimeseks naabruses asuvale Torsteinile tõusuks. Esimese inimesena jõudis talvel mäetippu Friedrich Simony 14. jaanuaril 1847. püstloodis lõunaküljelt ronisid esmakordselt 22. septembril 1909 vennad Irg ja Franz Steiner.
Olles kahe erineva liidumaa kõrgeim punkt, on mäetipp populaarne sihtmärk nii suval kui talvel. Ilusa ilmaga võib tõusta proovida kuni 100 ronijat, mis põhjustab tõusu võtmetähtsates osades ummikuid.
Marsruudid muuda
Tuntuimad marsruudid on:
- Schulter-Anstieg: Simony Hütte - Hallstatti liustik - Dachsteinwarte - idapoolne hari
- Randkluft-Anstieg: Simony Hütte - Hallstatti liustik - kirdekülg
- Läänehari: Adamekhütte - Gosau liustik - Obere Windluke - läänepoolne hari
Need marsruudid vajavad liustike ületamiseks alpi põhivarustust ja teadmisi ronimisest. Huvitavamad ronimisteed on koondunud lõunapoolsele küljele, neist kuulsamad on Steinerweg (V kategooria) ja Pichlweg (IV kategooria).