Kaljuronimise raskuskategooriad

Kaljuronimise raskuskategooriad on mõeldud raja raskuse edasiandmiseks mingi konkreetse süsteemi kaudu. See muudab rajad ja marsruudid omavahel võrreldavaks ja annab võimaluse otsustada raja jõukohasuse üle. Valdav osa vabaronimise süsteeme põhineb vaid raja tehnilise raskuse hindamisel ehk sellel, kui rasked on raja läbimiseks tehtavad liigutused ja kui palju energiat raja läbimine nõuab. Osad skaalad, näiteks brittide oma, annavad infot ka raja ohtlikkuse ja julgestusvõimaluste kohta.

Numbriline skaala iseenesest ei näita, millest konkreetselt raja raskus tuleneb. Selle järgi ei ole võimalik kindlaks teha, kas raja kategooria tuleneb vaid ühest-kahest liigutusest (rajal on konkreetne crux ehk raskeim koht) või on rada kogu ulatuses suhteliselt ühtlase raskusega. Viimasel juhul on raja kategooria mõnedes süsteemides kõrgem kõige raskemale liigutusele vastavast, kuna raja läbimine nõuab rohkem pingutust.

Üldlevinud viis radadele kategooria omistamiseks on see, et esmaläbija annab rajale oma hinnangu ja järgmised ronijad kas kinnitavad kategooriat või pakuvad muu variandi. Lõplikult sõltub raja kategooria seega enamuse hinnangust. See tähendab, et rada tundub antud raskusega "keskmisele" inimesele. Pikkadele või lühikestele võib rada olla tunduvalt kergem või raskem, aga see ei muuda raja "tegelikku" kategooriat.

Erinevates ronimispaikades võivad ka samas süsteemis olevad sama kategooriaga rajad olla tegelikult üsnagi erinevad. See tuleneb kohalikest tavadest ja "suhtelisest" kohalikust süsteemist. Radu hinnatakse võrreldes neid teiste radadega antud piirkonnas ja kui süsteem on juba hakanud "ujuma", siis on ka uutele radadele antud hinnangud selles suhtelises süsteemis. Taolisest konnatiigi-efektist päästab ronijate liikuvus ja tahe külastada erinevaid piirkondi. See välistab väga ebakohaste kategooriate andmise.

Eri tüüpi rajad on samuti üheks segaduste allikaks. Kaks rada, millest üks on pragu liivakivis ja teine puhas seinarada taskutega lubjakivil, võivad olla sama kategooriaga. Inimene, kes on tugev üht tüüpi ronimises, ei pruugi aga sugugi olla sama hea ja ronida sama raskeid radu ka teist tüüpi kaljudel. Seega tundub üks teisest tunduvalt raskem.

Viimasel ajal on mõnede suurte ronimisstaaride seas hakanud levima põhimõte, et nemad oma radu enam ei hinda. Peamiselt põhjendavad nad seda sooviga astuda maha suurelt numbrite tagaajamise rongilt ja ronida radu mis neile pinget pakuvad. Selle, kuidas nende uusi radu hinnata, jätavad nad fännide ja teiste ronijate otsustada. Palju on juttu olnud sellest, et raskeimate radade puhul on kategooriate vahed kokku surutud ja sellest tingituna on rajad lahjemad kui nad „ideaalis“ olema peaksid. Seda on osaliselt põhjustanud esmaläbijate alateadlik soov oma radu kõrgemalt hinnata, väljendada seda tohutut pingutust mis nad raja läbimiseks on teinud. Samas tuleb tihtipeale ette, et need rajad hinnatakse järgnevate ronijate poolt kiiresti kergemaks.

Vabaronimise süsteemid

Prantsuse ehk Fontainebleau süsteem

Seda süsteemi kasutatakse laialdaselt nii sportlike, traditsiooniliste kui ka bouldering'i radade hindamiseks. Arvatavasti on see nüüdisajal kõige levinum kategooriate süsteem.

Alguse sai ta Fontainebleau pargist Pariisi lähistel, kus on üüratu hulk suuri ja väiksemaid kivimürakaid. Nendel ronijaid nimetati omal ajal bleausard'ideks ja et oma radu kuidagi võrrelda ja hinnata, lõidki nad nimetet süsteemi. Praeguseks on see levinud kõikjal Euroopas ja paljudes riikides mujalgi. Erinevus bouldering'i ja sportliku/traditsioonilise ronimise skaala vahel on see, et esimeses tarvitatakse lisandina suur-, teises väiketähti – näiteks 6A vs. 6a. Jämedalt võttes on bouldering'i skaala kahe-kolme astme võrra nihkes ehk 6A ≈ 6b/c. See tähendab, et 6b/c raja raskeim osa ehk crux on põhimõtteliselt 6A raskusega probleem.

Astmetel 1-4 on lihtsalt numbrid, need on suhteliselt kerged rajad millel alati köisjulgestust ei kasutata. Alates 5. kategooriast lisatakse juurde täht a, b või c, nendel radadel osutub juba kindlasti vajalikuks köisjulgestus. Alates 6. kategooriast lisatakse juurde ka + märk tähistamaks poolkategooriaid. Need rajad vajavad juba spetsiifilisemaid kaljuronimise oskusi. 7a kategooria on piir, millest raskemaid radu suudavad läbida vaid tugeva spetsiifilise ettevalmistuse ja treenitusega ronijad. Sealtmaalt kasutatakse vahel raskuste veelgi täpsemaks määranguks ka vahepealseid määratlusi, näiteks 7c+/8a. 9a on see müstiline piir, mille ületamine teeb ronijast juba rahvusvahelise staari. Selle piiri ületajaid on ajaloos olnud tublisti alla 100 inimese.

Prantsuse süsteem on lahtine ja mida aeg edasi, seda raskemaid radu juurde lisatakse. Esimese 9a raja seadis üles sakslasest ronija Wolfgang Güllich 1991. aastal. Oma ajast tublisti ees olev ronija oli ka esimeste 8b, 8b+/8c ja 8c radade läbija ja oleks kindlasti piiride nihutamist jätkanud kui ta poleks 1992. aastal autoõnnetuses hukkunud. Esimene 9a, Action Directe, on rada, mis on siiani jäänud tõsiseks katsepolügooniks kõigile tipptasemel ronijatele. Ennenägematu raskusega rada nõudis täiesti uusi treeningumeetodeid ja uue leiutisena sündis ka nn. campus board ehk kergelt ülekalduv sein, millele on kindlate vahedega kinnitatud horisontaalsed puuliistud. Nende liistude peal saab teha mitmesuguseid sõrmede tugevdamise harjutusi, valdavalt sooritatakse neid vaid kätega rippudes, jalad õhus. Wolfgang Güllich saavutas lõpuks taseme, kus ta sooritas harjutusi 18 mm liistudel vaid mõlema käe ühe sõrmega.

Praegu on maailma raskeimad rajad Akira kategooriaga 9b, mille esmaläbimine 1995. aastal tõi kaasa sensatsiooni ja süüdistused luiskamises, ning Chilam Balam 9b+ Bernabe Fernandeze poolt 2005. aastal. Tänaseks on Fred Rouhling, Akira üles seadnud prantslasest kooliõpetaja ja praegugi ülitugev ronija, siiski "õigeks mõistetud". Rada pole siiamaani näinud kordusläbimist, kuigi seda on proovinud mitmed absoluutse tippklassi ronijad. Sama lugu on ka Chilam Balamiga.

Ameerika ehk Yosemite detsimaalsüsteem (YDS)

Esialgse süsteemi lõi Sierra Club ehk kohalik mägiklubi 1930. aastatel Sierra Nevada piirkonna jaoks. Enne seda hinnati radu ja marsruute võrdlevalt (see on raskem kui too ja kergem kui too kolmas), aga inimestele, kes polnud muid radu läbinud, ei öelnud selline kirjeldus midagi. Seega loodi numbriline süsteem, mis annaks süsteemse aluse radade ja marsruutide võrdlemiseks.

Yosemite detsimaalsüsteem jaotub jämedalt viieks alamklassiks numbritega 1–5; viimane 5. jaotus jaguneb omakorda alajaotusteks, millest räägin täpsemalt veidi allpool. Marsruudi raskus tuleneb peamiselt selle kõige raskemast liigutusest. Samuti sõltub kategooria mõneti eksponeeritusest gravitatsioonile (exposure) ehk lühidalt kukkumisohust ja tõsidusest. Mõnedes allikates mainitakse, et tegelikult oli esialgsel Sierra mägiklubi YDS süsteemil ka 6. jaotis, mille alla käisid abivahenditega ronimise kategooriad ehk aid climbing süsteem, aga tänapäeval seda enam ei kasutata. Abironimise kategooriad on nüüd omaette süsteemis. Käsiraamatus "Mountaineering: The Freedom Of The Hills" on peamisi kategooriaid kirjeldatud järgmiselt (sulgudes lisatud ka kommentaare muudest allikatest):

1. klass – matkamine (kõndimine rajal; soovitatavalt ülesmäge; jalgrattarada)
2. klass – keerukam matkamine (radadeta maastik; kohati tuleb tasakaalu säilitamiseks kasutada käsi; turnimine)
3. klass – turnimine, köis võib kaasas olla, aga ei pruugi olla vajalik (käsi läheb vaja pea sama palju kui jalgu; kukkumisoht ei ole suur)
4. klass – lihtne ronimine, eksponeeritus, tihti kasutatakse köit, kukkumised võivad olla eluohtlikud (nagu ronimine mööda tuletõrjeredelit: lihtne, palju õhku allpool, lahti kukkudes suur mürts; köisjulgestus tihti vajalik, kuid sageli piisab julgestusest üle puusa või muul traditsioonilisel viisil)
5. klass – tehniline vabaronimine (köisjulgestus, mitmekesised julgestusvahendid; kukkumine ilma julgestuseta vägagi eluohtlik; vajalik on spetsiifiliste ronimistehnikate valdamine)

Viies klass ehk tehniline vabaronimine

Järjest süvenev tehniline keerukus ja inimvõimete piiride avardamine tõid kaasa olukorra, kus 5. klass tuli jaotada alajaotusteks. 1950. aastatel võetigi kätte ja jagati see kümneks osaks, numbriliselt vastavalt 5.0–5.9, kus iga kategooria baseerus mingil kindlal kaljumarsruudil Tahquitzi piirkonnas Californias. 5.0 oli rada nimega The Trough ja 5.9 The Open Book (pildil), mida peeti tol ajal raskeimaks inimlikult võimalikuks vabaronimisega läbitavaks rajaks.

Aeg on nüüdseks edasi läinud ja see tingis ka uute alajaotuste tekkimise. Esialgne suletud ja lõplik süsteem muutus avatud otsaga süsteemiks ja juurde lisandusid kategooriad 5.10, 5.11 ja nii edasi. Alates 5.10 on lisatud ka täpsustavad alajaotused a, b, c ja d. Näiteks 5.10d on umbes võrdne Font 6b-ga. Juba mainitud radadest Action Directe on YDS süsteemis 5.14d ja Akira 5.15b. Eestis korraldatavatel raskusronimise võistlustel ulatuvad kategooriad viimasel ajal väidetavalt Font 7c ehk 5.12d kanti, seda siis meeste A grupi finaalides.

Üks peamisi puudusi, mida YDS-süsteemile ette heidetakse (eriti vanematele nn oldschool'i radadele) on see, et ta ei arvesta pingutust raja läbimiseks vaid kõige raskemat liigutust. Probleem pole mitte radade ülehindamises ühe raske liigutuse põhjal vaid pigem tõsist pusimist nõudvate radade alahindamises. Nii võib Ameerika vanakooli 5.9 osutuda Euroopa mõistes tubliks 6b-ks, kuna omal ajal läksid 5.9 alla kõik maksimaalse raskusega rajad.

Traditsioonilise julgestusega ronitavate radade jaoks kasutatakse põhimõtteliselt sama süsteemi väikeste erinevustega. Numbrilised väärtused on neil samad, kuid trad marsruutidel ei kasutata tihtipeale tähelisandeid vaid hoopis + ja – märke. Seega on 5.10a ~ 5.10-, 5.10b/c ~5.10 ja 5.10d ~ 5.10+. Märgid näitavad, kas rada on antud numbrilise kategooria kohta kerge (easy), raske (sandbag) või siis kindel (solid).

Lisaks kasutatakse tähistusi PG-13 (õigesti paigaldatud julgestus on kindel, kukkumise korral pole lend pikk); R (runout julgestus on kehvapoolne, vahepeal puuduvad võimalused julgestusvahendite paigaldamiseks mis võib kaasa tuua pikki kukkumisi ja vigastusi); X (extreme julgestus on väga kehv või puudub üldse, kukkumised väga pikad ja võivad olla surmavad). Näiteks 5.7R tähendab, et rada pole väga raske, aga vahepeal tuleb ronida viimasest julgestuspunktist tublisti kõrgemale.

Suurbritannia skaala

Briti saartel kasutatav süsteem koosneb kahest osast: adjektiivne ehk onsight ehk raja üldist raskust ja ohtlikkust näitav "hirmuskaala" ning tehniline, mis näitab keerulisima liigutuse raskust. Mõlemad on avatud otsaga, st aegamööda tuleb uusi kategooriaid juurde.

Adjektiivse osa kirjeldavad nimetused

E – easy
M – moderate
D – difficult
VD – very difficult
HVD – hard very difficult
MS – mild severe
S – severe
HS – hard severe
HVS – hard very severe
E1 – extremely severe 1
E2 – extremely severe 2
ja nii edasi

Tehniline skaala sarnaneb mõneti prantsuse omaga, aga sisaldab vähem numbreid. Algab 1-ga ja lõpeb praegu 7b või 7c juures, mis vastab umbes Font 8c+...9a+ kategooriale; plussmärke juurde ei lisata.

Adjektiivne ja tehniline skaala antakse raja kirjelduses koos, näiteks E3 5b (kategooria Olhava rajale Kantti, kui ronida vahepealseid polte kasutamata). Omavahel on nad seotud sel viisil, et 5b rada enam-vähem julgestusega on E2, sama rada kehvema julgestusega oleks E3 ja eriti hirmsa julgestuse puhul oleks ta E4. Radadele, mis on lahtisel ja mureneval kivimil ning mida seetõttu harva korratakse, lisatakse E-asemel tähis XS.

Briti saartel toimuv ronimistegevus on oma mõneti kurikuulsa maine saanud kindlate põhimõtete tõttu. Nimelt ei varustata seal radu poltidega, seega toimub kogu julgestamine traditsioonilisi julgestusvahendeid (naelu, klemme, frende) kasutades. Seda isegi siis, kui rajal puuduvad võimalused julgestuse paigaldamiseks või on see nii kehv, et kannab heal juhul vaid keharaskust. Kirjeldatud tingimustes on välja kujunenud ronijate seltskond, kellele ei valmista erilist peavalu juhused, kus viimane ebakindel julgestuspunkt on peaaegu poolel teel nende ja maapinna vahel... ja nad on parasjagu 15 meetri kõrgusel rajal, kus praktiliselt puuduvad nukid. Taoliste radade läbimiseks õpitakse need tihtipeale enne ülaltjulgestusega selgeks ja siis tehakse see üks (või ka mitu) raudseid närve ja tugevat tahet nõudev edukas katse.

Gritstone climbing, nagu seda sageli nimetatakse, on nimetuse saanud sealkandis levinud jämedateralise liivakivi (ingl gritstone) järgi. Gritstone-rajad on kuulsad selle poolest, et põhinevad suures osas hõõrdumise oskuslikul kasutamisel, kuna nukke, millest haarata, lihtsalt tihtipeale pole. Ülimat täpsust ja osavust nõudvad ebakindlad liigutused puuduliku julgestuse kohal pole just see, mida enamus ronijatest otsib. Seepärast ongi brittide mängumaa jäänud suures osas neile endile. Nüüdisajal on raskeimaks rajaks Dave MacLeodi 2006. aasta aprillis läbitud Rhapsody, mille kategooriaks on E11 7a. Ise kirjeldab ta seda nii: „Font 8c/8c+ ronimine 11 meetrit üle viimase julgestuspunkti, milleks on pisike RP stopper.“ Raskeim kinnitatud rada on onsight-skaalal E9 kategooriaga, st läbitud ilma eelneva ülaltjulgestuses proovimiseta. Tuntumad ronijad on näiteks Jerry Moffat, Johnny Dawes, John Dunne, Seb Grieve, Adrian Berry jt.

UIAA süsteem

UIAA süsteem ehk rahvusvahelise alpinismiföderatsiooni süsteem leiab kasutust peamiselt Austrias, Saksamaal ja Šveitsis lühemate kui üks köiepikkus radade hindamiseks. Alpides ja Himaalajas on ta kasutusel ka pikemate marsruutide kaljulõikude raskuse määramisel. Ka vene kaljumarsruutide Rooma numbrites osa on UIAA süsteemis.

Algselt pidi UIAA süsteem olema lõplik ja jääma vahemikku I (kõige kergem) kuni X (kõige raskem). Nagu muude süsteemidegagi, jäi see lõpuks ajale jalgu ja tuli muuta otsast avatuks. Nüüdisaja raskeimad rajad on XII- kategooriaga. Alates V lisatakse juurde ka – ja + et märkida antud numbri kohta kergeid ja raskeid radu. UIAA kategooria näitab raja raskust samal põhimõttel kui prantsuse süsteem.

Soome süsteem

Soomes kasutusel olev süsteem on mõeldud traditsioonilise julgestusega läbitavate radade tähistamiseks. Siia alla käivad ka rajad, millest mingi osa on ohutuse eesmärgil polditud. Rajad, millel on julgestamiseks vaid statsionaarsed julgestusaasad, on hinnatud prantsuse süsteemis. Põhimõtteliselt samasugust süsteemi kasutatakse vist ka Rootsis ja Norras, aga nende skaalad ei ühti omavahel päris täpselt.

Soomes algavad rajad 3 ja lõpevad nüüdisajal 8+/9- kategoorial. Alates 5 lisatakse ka + ja – märke nagu teisteski süsteemides, tähistamaks oma numbri kohta kergeid ja raskeid radu.

V-skaala ehk Ameerika bouldering'i süsteem

1990. aastate alguses lõi John Vermin Sherman nüüdseks laialt levinud Verm- ehk V-skaala. Algselt oli see mõeldud Hueco Tanksi piirkonna jaoks, mida iseloomustavad suurte taskutega ehk nn hueco'dega kivimürakad. Skaala algab V0-ga ja lõpeb nüüdisajal V16-ga, mis vastab Font 8C+. Erinevalt teistest süsteemidest jagatakse selles + ja – märkidega poolkategooriateks kergem ots ehk umbes V0-V2. Skaala on levinud peamiselt Ameerikas.

Abironimise süsteemid

Põhimõtteliselt kasutatakse kogu maailmas praegu vaid ühte süsteemi, mille skaala jääb vahemikku A0–A6. Need on marsruudid, millel ronija toetub julgestuspunktidele mis on kas rajale varem lisatud (poldid) või mille ta on ise paigaldanud (naelad, klemmid, frendid, konksud jne). Halb asi on see, et paljudes kohtades tõlgendatakse seda süsteemi erinevalt. Näiteks peamine erinevus Venemaa ja Ameerika tähistuste juures on see, et Venemaal arvestab kategooria ka marsruudi kaldenurka. Ameerikas ei muuda see kategooriat kuna seal vaadeldakse vaid toetuspunktide kindlust ja kukkumise ohtlikkust.

Varasem skaala

A1 – kõik julgestuspunktid on kindlad ja lihtsad;
A2 – punktid on kindlad, kuid nende paigaldamine võib olla mõneti keeruline;
A3 – paljud punktid on keerulised paigaldada, kuid sekka juhtub ka kindlaid punkte;
A4 – mitmed järjestikused punktid, mis ei pea rohkem kui keharaskust;
A5 – rohkem kui 20 m järjestikuseid vaid keharaskust kandvaid punkte.

Tänapäevane Ameerika süsteem

A0 – nn French free ronimine, kus vabaronimise ajal toetutakse vahepeal julgestusvahenditele. Ei kasutata redeleid; siia alla käib kõik see, mida ei saa enam nimetada vabaronimiseks;
A1 – lihtne abironimine. Julgestuspunktid on kindlad ja lihtsad paigaldada. Iga punkt peaks pidama vastu kukkumisele;
A2 – keskmise raskusega abironimine. Kindlad, kuid sageli veidrad või pingutust nõudvad paigutused. Lahtikukkumine ei kujuta erilist ohtu;
A2+ – keskmine raskus, kuid ebakindlad ja hõredad punktid korralike kohal. Ohtlikud kukkumised on võimalikud, kuid vähetõenäolised;
A3 – raske abironimine. Palju järjestikuseid ebakindlaid ja hõredaid julgestuspunkte, mida tuleb enne koormamist testida. Lõigu kohta peaks olema ka kindlaid punkte, kuid neid on vähe ja nad on üksteisest kaugel. Kukkumise korral võib kuni 8 punkti välja lennata ja kukkumismaa ulatuda 15 meetrini, kuid tõsist ohtu need ei tohiks kujutada. Ühe köietäie ronimine võib võtta tunde;
A3+ – sama mis A3, aga ohtlike kukkumistega;
A4 – tõsine abironimine. Enamik julgestuspunkte ei hoia rohkemat kui keharaskust ja kukkumine on väga tõsine. Viimane kindel punkt võib olla 10-15 meetrit madalamal;
A4+ – väga tõsine abironimine. Julgestuspunktid on marginaalsed ning köietäie ronimine nõuab palju tunde;
A5 – äärmuslik abironimine. Mitte ükski julgestuspunkt ei pea rohkemat kui keharaskust. Peale julgestusankru pole marsruudil ühtegi polti;
A5+ – midagi veel vahvamat;
A6 – A5-ronimine A5-julgestusankruga. Lahtikukkumisel lendab kogu julgestus välja, ankur kaasaarvatud. ning kogu tiim on vabalangemises. Ükski mõistlik inimene pole seda veel teinud ja need hullud, kes proovisid, ei tulnud tagasi, et sellest jutustada.

Kirjeldatud süsteem käib tavalise abironimise kohta, kus kasutatakse ka kaljunaelu ja muid kaljut kahjustavaid julgestusvahendeid. Viimasel ajal on järjest enam levima hakanud puhas abironimine (clean aid) mis tähendab ronimist puhtalt ja ilma haamrit kasutamata. Keelatud on kaljunaelad, sepistatavad pead ja muu taoline. Süsteem sama tavalise abironimise omaga, kuid A-täht (aid) on asendatud C-tähega (clean). Näiteks C2+. Kui mõni rada on esmatõusul läbitud puhta abironimisega, eeldatakse ka järgnevatelt ronijatelt sama.