Vikipeedia

Henry Clinton

(Ümber suunatud leheküljelt Henry Clinton (1730–1795))

Sir Henry Clinton (16. aprill 1730 – 23. detsember 1795) oli Briti sõjaväelane ning 1772–1795 Briti Alamkoja liige. Ta juhatas Ameerika iseseisvussõja ajal Briti vägesid. Clinton oli sealsete vägede ülemjuhataja 1778–1782. Ta määrati ka Gibraltari kuberneriks, kuid suri enne sinna jõudmist.

Sir
Henry Clinton
Sünniaeg 16. aprill 1730
Surmaaeg 23. detsember 1795
London
Teenistusaeg 1745–1793
Auaste kindral
Sõjad/lahingud

Seitsmeaastane sõda

Ameerika iseseisvussõda
Autasud Bathi orden
Autogramm

Nooruspõlv muuda

Henry Clinton sündis 1730. aastal (tema sünniaastaks on pakutud ka 1738) George Clintoni ja Anne Carle'i perre.[1] Clintoni täpne sünnikoht pole teada, kuid ajaloolane John Fredriksen on selleks pakkunud Newfoundlandi, kuna tema isa oli seal kuberner.[2][1]

1743. aastal reisis George Clinton New Yorki, kus oli provintsi kuberneriks saanud. Ta võttis Henry, kellele oli edutult proovinud sõjaväes leitnandi auastet saada, endaga kaasa. Ameerikas olevat Clinton Samuel Seabury all õppinud. 1745. aastal astus Clinton jalaväes teenistusse. Järgmisel aastal ülendati ta kapteniks ning viidi üle Louisbourgi kindluse garnisoni.[3]

1749. aastal läks Clinton Inglismaale, kus sai 1751. aastal Coldstreami ihukaitserügemendi kapteniks. Clintoni isa naasis Ameerikast ning aitas Henryl 1756. aastal feldmarssal John Ligonieri abiks saada.[3][4]

Teenistus seitsmeaastases sõjas muuda

1758. aastaks Clinton sai 1. jalaväe ihukaitserügemendis kolonelleitnandiks ning asus teenima selle 2. pataljoni. Clintoni pataljon viidi seoses seitsmeaastase sõja puhkemisega Saksamaale, kus liitus feldmarssal Conway vägedega Warbergis.[5]

Clintoni isa suri 1761. aastal ning ta pidi Inglismaale tagasi pöörduma. Koloneliauastmes Clinton naasis Saksamaale järgmisel aastal ning sai prints Ferdinandi adjutandiks. Ta osales Nauheimi lahingus, kus nii Ferdinand kui ka Clinton haavata said. Pärast Kasseli piiramist lahkus Clintoni üksus Saksamaalt.[6] Ferdinandist sai Clintoni pikaaegne sõber.[7] Clinton lõi sõprussidemeid veel mitmete ohvitseridega: Charles Lee, William Alexander, John Jervis, William Phillips ja Charles Cornwallis.[8]

Tegevus rahuajal muuda

Oma isa surma järel pidi Clinton maksma temast maha jäänud võlgu. Lisaks proovis ta kätte saada palka, mida tema isale poldud juba mitu aastat makstud. Ta proovis oma pere Ameerikas asuvaid maavaldusi maha müüa, kuid edutult. Ameerika revolutsiooni ajal konfiskeeriti nende maavaldused, mistõttu ei saanud Clintoni järeltulijad selle eest mingit kompensatsiooni.[9]

12. veebruaril 1767 abiellus Clinton Harriet Carteriga, pärast seda kolisid nad Surrey krahvkonda. Paaril sündis viis last: Frederick, Augusta, William Henry, Henry ja Harriet. Clintoni naine suri pärast viienda lapse sündi 29. augustil 1772.[10][11]

Clintoni karjääri aitasid edendada tema head suhted Newcastle'i ja Gloucesteri hertsogitega. Siiski mängis Clintoni edutamisel suurimat rolli ikkagi tema vaprus lahinguväljal.[8][10]

1769. aastal reisis Clinton Gibraltarile, kus asus kuberner Edward Cornwallise teenistusse. 1772. aastal edutati Clinton kindralmajoriks. Lisaks sai ta koha parlamendis, kus esindas algul Boroughbridge'i ja hiljem Newarki.[12][13] 1774. aastal, seoses Vene-Türgi sõjaga, külastas ta Vene vägesid ning lisaks ka Saksa-Rooma keiser Joseph II.[14] Clinton naasis 1774. aasta oktoobris Inglismaale. Järgmise aasta veebruaris sai ta George III-lt korralduse Ameerikasse teenimiseks valmistuda.[15]

Teenistus Ameerika iseseisvussõdades muuda

Tegevus Bostoni piiramise ajal muuda

  Pikemalt artiklis Bostoni piiramine

1775. aastal saabus Clinton koos William Howe'i ja John Burgoyne'ga laeva Cerberos pardal ameeriklaste poolt piiramisrõnga all olevasse Bostonisse.[16] Clinton pakkus välja, et Briti väed peaksid linnaäärsed kõrgendikud, mis nende käes veel polnud, kohe kindlustama. See otsus võeti vastu ning rünnak nendele positsioonidele plaaniti 18. juuniks.[17] Ameeriklased said brittide plaanidest teada ning kindlustasid päev enne plaanitavat rünnakut oma positsioone, mis sundis Briti väejuhatust oma lähenemist muutma.[18]

17. juunil toimus sõjanõukogu, milles Briti väejuhatus otsustas Ameerika positsioonide vastu korraldada otserünnaku, mida pidi juhtima Howe. Clinton pidi juhatama reservvägesid, juhul kui Howe neid vajab.[19][20] Pärast kahte ebaõnnestunud rünnakut viis Clinton oma mehed rindest eemale Charlestowni, kus asus haavatute eest hoolitsemist organiseerima.[20] Lahing lõppes kuluka Briti võiduga, hukkunud oli ligi 1000 sõdurit. Clinton ütles lahingu kohta, et see oli "Kallilt ostetud võit, veel üks selline oleks toonud meile hukatuse."[21]

Pärast Briti vägede ülemjuhataja Thomas Cage'i lahkumist septembris võttis tema juhikoha üle Howe, Clintonist sai tema alluv. Kuigi algul töötasid nad koos hästi, halvenes nende sõprus ajapikku. Kuigi Clinton oli määratud Charlestowni juures asuvaid positsioone juhtima, veetis ta suurema osa ajast Bostonis, kus elas John Hancocki majas.[22]

1776. aastal plaanis Howe Clintoni Põhja-Carolinasse ekspeditsioonile saata. Clinton tahtis, et osad ohvitserid Bostonist temaga järgneksid, kuid Howe seda talle ei lubanud. Samuti ei tahtnud Howe talle iseseisva väejuhi otsustusvabadust anda.[23] Clinton lahkus jaanuaris Bostonist koos 1500 mehega. Pärast tema lahkumist olid britid sunnitud Bostoni maha jätma ning Halifaxi taganema.[24][25]

 
George Washington
 
William Howe

Osalus 1776. aasta sõjategevuses muuda

Clinton pidi veebruaris abivägesid saama, kuid Sir Peter Parkeri juhitud laevastik jäi ilmaolude ja logistikaprobleemide tõttu hiljaks ning saabus alles mais.[26] Briti väed liikusid edasi Lõuna-Carolinasse, kus asusid ründama Charlestoni. 28. juunil korraldatud rünnak Fort Sullivanile lõppes brittidele suure kaotusega.[26]

Clinton ja Parker liitusid Howe'i peavägedega. Augustis korraldasid Briti väed rünnaku New Yorgile. Clintoni ja Howe'i vahelised suhted halvenesid veelgi, kuna Clinton õhutas teda tihti pealetungile.[27] Howe oli nõus Clintoni plaaniga, mille järgi korraldasid Briti väed 27. augustil pealetungi George Washingtoni positsioonide vastu Brooklynis. Toimunud lahing, kus Clinton oli oma üksustega ameeriklaste vasaku tiiva taha tunginud, lõppes brittide võiduga.[16] Howe polnud aga nõus luureandmete puuduse tõttu rünnakut jätkama ning hoidis Ameeriklaste vägesid vaid piiramisrõngas, millest nad 29. augustil kaotusteta põgenesid.[28] Howe löödi oma edu eest Bathi ordu rüütliks.[29]

Pärast New Yorgi hõivamist proovisid Howe ja Clinton oktoobris Washingtoni armeed Hudsoni ja Bronxi jõe vahele sulgeda. Vaenupoolte vahel toimus lahing, mille järel suruti Washington veelgi põhja poole. Howe otsustas aga oma armee Manhattanisse viia, et seal oma positsioone kindlustada. Nüüdseks oli Clintoni ja Howe'i vahelised suhted veelgi halvenenud ning viimane oli Clintoni pidevast kriitikast tüdinud. Seetõttu ei olnud Clintonil vägede marsruudis isegi väiksemate muudatuste tegemiseks luba.[30]

Novembris käskis Howe Clintonil ette valmistada ekspeditsioon Newporti. Lisaks saadeti kindral Cornwallis New Jersey-sse Washingtoni armeed jälitama. Clinton pakkus välja, et tema väed võiksid hoopis seal maabuda, et nii ameeriklased ümber piirata. Howe polnud sellega nõus ning detsembris hõivas Clinton suurema vastupanuta Newporti.[31]

Osalus 1777. aasta sõjategevuses muuda

1777. aasta jaanuaris seilas Clinton Inglismaale. Sellel aastal plaanis Briti väejuhatus sooritada kaks suuremat sõjaoperatsiooni: üks Howe'i juhatusel, mille eesmärgiks oli vallutada Philadelphia ning teine, mis pidi algama Montrealist ning ameeriklaste põhjaterritooriumi kaheks lõikama. Selle operatsiooni juhikohale kandideerisid nii Clinton kui ka Burgoyne. Kuigi Howe pooldas Clintonit, oli Burgoyne veennud George III ja kolooniate riigisekretäri, Lord Sackville'i teda sellele ametikohale panna.[32] Clinton soovis oma kohalt tagasi astuda, kuid kuningas ei lubanud seda. Clintonil keelati ära ka äpardunud Charlestoni sõjakäiguks aruandeid kirjutada.[33] Olles Inglismaal, löödi Clinton Bathi ordu rüütliks.[16]

Clinton naasis New Yorki juulis, kus sai teada, et tema ülesandeks on linna 7000 hessenlastest ja lojalistidest koosneva väega hoida. Clinton kritiseeris Howe'i plaani, kuna arvas, et nii isoleeritakse Burgoyne'i armee, keda kumbki kindral ei oleks suuteline aitama.[34] Burgoyne'i sõjakäigu ajal proovis Clinton teda toetada, vallutades kaks ameeriklaste forti.[35] Siiski lõppes Briti sõjakäik kaotusega Saratoga all.

Tegevus Briti vägede ülemjuhatajana muuda

Pärast Briti sõjakäike astus Howe vägede ülemjuhatajakohalt tagasi, tema asemele määrati 1778. mais Clinton (tegelikult määrati ta sellesse ametisse juba 4. veebruaril, kuid teade sellest jõudis Ameerikasse alles aprillis ning Clinton võttis Philadelphias ametikoha vastu järgmisel kuul[36]). Uue ametikoha saamise peale olevat ta öelnud: "Minu saatus on raske."[37]

Pärast ülemjuhatajaks saamist otsustas Clinton, kooskõlas teiste kohalike ametnikega, Philadelphia maha jätta ning järele jäänud Briti väed New Yorki koondada. Clinton otsustas oma sõduritega New Yorki maad pidi minna, kuna Philadelphias oli niigi laevadest puudus ning paljud inimesed tahtsid koos sõduritega linnast lahkuda.[38] Teel sinna kohtus Briti armee Washingtoni omaga. Monmouthi kohtumaja juures toimunud lahing lõppes ameeriklaste kaotusega. Clinton avaldas lahingust aruande, milles liialdas Ameerika vägede suurusega ning vähendas Briti vägede kaotusi.[39]

Monmouthi lahingu ajal olevat üks Ameerika ohvitser Clintoni ja tema staabi juurde ratsutanud. Üks Briti ohvitser avas tema pihta tule ning ameeriklane põgenes. Clinton olevat vihane olnud, kuna oli uskunud, et too oli temaga ainult rääkida tahtnud ning äkki oleks ta isegi vaenlase positsioonide kohta mingit informatsiooni andnud, nii olevat juhtunud Clintoni ja prints Ferdinandiga seitsmeaastases sõjas.[40]

Olles New Yorki jõudnud, ohustas Briti positsioone Prantsuse laevastik (Prantsusmaa oli Ameerika poolel sõtta astunud) Estaingi krahvi juhtimisel. Clinton saatis ligi 1800 meest kahuritega rannikut kaitsma, mille tõttu Prantsuse laevastik New Yorgi alt ka lahkus. Clinton arvas, et laevastik seilab Newporti, kuhu ta saatis abivägesid, mis enne prantslaste ja ameeriklaste tulekut kohale jõudsid. Prantsuse laevastik oli tormis viga saanud ning seilas Bostonisse, jättes Ameerika väliväe katteta. Clinton seilas oma vägedega Newporti poole, et see hävitada. Briti laevu takistas aga vastutuul ning selleks ajaks, kui Clinton kohale jõudis, oli Ameerika vägede juhataja Sullivan tema retkest teada saanud ning oma sõduritega lahkunud.[37]

1778. aasta detsembris saatis Clinton ligi 3000-mehelise väe Savannah't vallutama. Järgmise aasta jaanuaris suudeti enda alla võtta ka Augusta.[41] Samal aastal saatis Clinton oma adjutandi, Duncan Drummondi Inglismaale, et ta seal valitsust Clintoni tagasikutsumises veenaks. Valitsus polnud aga nõus seda tegema.[42]

Clinton korraldas oma piiratud armeega mitmeid sõjaretki, kuid kuna loodetavad abiväed Euroopast jäid hiljaks, ei suutnud britid oma äravõetud alasid hoida. See omakorda kahjustas Briti sõdurite ja väejuhatuse moraali ning levima hakkas Clintoni-vastane kriitika.[43][44]

30. juunil 1779 andis Clinton välja Philipsburgi proklamatsiooni, milles lubati ärajooksnud orjadele pärast sõjaväes teenimist vabadust. Sarnane kuulutus anti välja ka Virginia kuberneri lord Dunmore'i poolt.[45]

 
Charles Cornwallis
  Pikemalt artiklis Ameerika iseseisvussõja lõunarinne

Briti väejuhatuse plaane mõjutas suuresti Prantsuse laevastik. Algselt levis arvamus, et laevastik võib tungida New Yorgi poole. Hiljem piirasid prantslased aga edutult Savannah't. Nüüd otsustas Clinton, et tuleks korraldada uus sõjaretk Lõuna-Carolinasse, kus suur osa elanikkonnast oli ka kuningale lojaalsed.[46] Selleks ülesandeks kogus Clinton ligi 14 000-mehelise armee, millega asus 1780. aasta kevadel Charlestoni piirama. Piiramine lõppes suure brittide võiduga. Siiski olid Clintoni suhted teiste kõrgete ohvitseridega (nt Charles Cornwallis) rasked (on pakutud, et ta kannatas neuroosi all[47]).[48]

Pärast lõunas saavutatud edu oli Clinton 1781. aasta algul optimistlik, lootes, et sõda lõppeb mõne kuu pärast Briti võiduga. Edaspidi juhtis Clinton lõunarinnet New Yorgist ning pidas edasi ka tihedat kirjavahetust Cornwallisega, kellele oli usaldatud lõunas asuvate vägede ülemjuhataja koht.[49] Märtsis saatis Clinton Virginiasse 5500-mehelise armee, lootes sellega Virginia maakaitseväeüksused Carolinast eemale tõmmata. Clintoni plaani rikkusid Guilfordi kohtumaja lahingus saadud kaotused, mille järel taganes Cornwallis Virginiasse.[37]

Lord Sackville ja Cornwallis otsustasid Virginia vallutamise kasuks, kuigi Clinton polnud seda kunagi heaks ideeks pidanud. Hiljem soovis ta ka, et suurem osa sealsetest vägedest New Yorki tagasi saadetaks.[37]

1781. aasta suvel piirati Cornwallise armee Yorktowni all ümber. Clintonit on hiljem süüdistatud selles, et ta ei avaldanud Ameerika-Prantsuse armeele piisavalt survet ega proovinud Cornwallist aidata. Clintoni ebaaktiivsuse põhjuseks oli, et Briti väejuhatus uskus, et liitlasarmee sooritab pealetungi hoopis New Yorgile.[37] 1782. aastal tagandati Clinton Ameerikas asuvate Briti vägede ülemjuhataja kohalt, tema asemele määrati Guy Carleton.[50]

Hilisem elu muuda

1783. aastal avaldas Clinton memuaarid 1781. aasta sõjakäigust, kus süüdistas kaotuses peamisel Cornwallist, kes hiljem ka teda kritiseeris. 1790. aastal valiti Clinton taas parlamenti, kus esindas Launcestoni. 1793. aastal ülendati Clinton kindraliks. Järgmisel aastal määrati ta Gibraltari kuberneriks, kuid sinna kohale ta ei jõudnud. Henry Clinton suri 23. detsembril 1795 Londonis.[51][52][53]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Lk 5-6 (Willcox, 1964)
  2. ↑ Lk 107 (Fredriksten, 2007)
  3. ↑ 3,0 3,1 Lk 7-10 (Willcox, 1964)
  4. ↑ Lk 13 (Willcox, 1964)
  5. ↑ Lk 174-191 (Hamilton, 1874)
  6. ↑ Lk 190 (Hamilton, 1874)
  7. ↑ Lk 18 (Willcox, 1964)
  8. ↑ 8,0 8,1 Lk 22-23 (Willcox, 1964)
  9. ↑ Lk 20-21 (Willcox, 1964)
  10. ↑ 10,0 10,1 "Henry Clinton". Vaadatud 05.09.2023.
  11. ↑ "Harriet Carter". Vaadatud 05.09.2023.
  12. ↑ Lk 29, 474 (Willcox, 1964)
  13. ↑ "Henry Clinton". battlefields.org. Vaadatud 05.09.2023.
  14. ↑ Lk 32-34 (Willcox, 1964)
  15. ↑ Lk 35-36 (Willcox, 1964)
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 "Sir Henry Clinton in New York". Vaadatud 06.09.2023.
  17. ↑ Lk 46 (Ketchum, 2014)
  18. ↑ Lk 110-111 (Ketchum, 2014)
  19. ↑ Lk 48 (Willcox, 1964)
  20. ↑ 20,0 20,1 Lk 164 (Ketchum, 2014)
  21. ↑ Lk 183 (Ketchum, 2014)
  22. ↑ Lk 59 (Willcox, 1964)
  23. ↑ Lk 67 (Willcox, 1964)
  24. ↑ Lk 76 (Billias, 1976)
  25. ↑ Lk 214-218 (Ketchum, 2014)
  26. ↑ 26,0 26,1 Lk 76-77 (Billias, 1976)
  27. ↑ Lk 104 (Willcox, 1964)
  28. ↑ Lk 107 (Willcox, 1964)
  29. ↑ "William Howe". Vaadatud 06.09.2023. Howe engaged, outflanked and smashed Washington at the Battle of Long Island, inflicting over 2,000 casualties and putting Washington on the run. Over the next few months, Howe slowly but surely drove the Patriot commander out of New York and into New Jersey while the Continental Army slowly disintegrated from repeated losses and desertion. For this victory, Howe received a knighthood in the Order of the Bath as New York City became the new British headquarters and remained in their hands for the rest of the war.
  30. ↑ Lk 113-114 (Willcox, 1964)
  31. ↑ Lk 123-124 (Willcox, 1964)
  32. ↑ Lk 113-115 (Mintz, 1990)
  33. ↑ Lk 137 (Willcox, 1964)
  34. ↑ Lk 154 (Willcox, 1964)
  35. ↑ Lk 203-205 (Mintz, 1990)
  36. ↑ Lk 61, 82 (Billias, 1969)
  37. ↑ 37,0 37,1 37,2 37,3 37,4 "SIR HENRY CLINTON'S GENERALSHIP". Vaadatud 15.09.2023.
  38. ↑ Lk 227 (Willcox, 1964)
  39. ↑ Lk 401 (Leckie, 1993)
  40. ↑ "Sir Henry Clinton's Close Encounter". Vaadatud 15.09.2023.
  41. ↑ Lk 70-101 (Wilson, 2005)
  42. ↑ Lk 263 (Willcox, 1964)
  43. ↑ Lk 43-44 (Johnston, 1900)
  44. ↑ Lk 278-279 (Willcox, 1964)
  45. ↑ Lk 134, 158 (Lanning, 1990)
  46. ↑ Lk 289-294 (Willcox, 1964)
  47. ↑ Lk 3-26 (Wyatt, 1959)
  48. ↑ Harvey, 2002
  49. ↑ "Charles Cornwallis: Papers". Vaadatud 19.09.2023.
  50. ↑ "Guy Carleton, 1st Baron Dorchester". Vaadatud 19.09.2023. Four years later (in 1782) he was appointed commander in chief of British forces in North America
  51. ↑ "Sir Henry Clinton". Vaadatud 19.09.2023.
  52. ↑ "Henry Clinton". Vaadatud 19.09.2023.
  53. ↑ "Henry Clinton". nps.gov. Vaadatud 19.09.2023.

Kasutatud kirjandus muuda

  • Billias, George Athan (1969). George Washington's Opponents. New York: William Morrow.
  • Fredriksen, John (2001). America's Military Adversaries: From Colonial Times to the Present. Santa Barbara.
  • Hamilton, Sir Frederick William (1874). The Origin and History of the First Or Grenadier Guards. London: John Murray.
  • Harvey, Robert (2002). A Few Bloody Noses: The Realities and Mythologies of the American Revolution. Overlook Hardcover
  • Johnston, Henry Phelps (1900). The Storming of Stony Point on the Hudson. New York City: James T. White & Co.
  • Ketchum, Richard (1999). Decisive Day: The Battle of Bunker Hill. New York: Owl Books.
  • Lanning, Michael (2005). African Americans in the Revolutionary War. New York: Citadel Press.
  • Leckie, Robert (1993). George Washington's War: The Saga of the American Revolution. New York: HarperCollins.
  • Mintz, Max M. (1990). The Generals of Saratoga: John Burgoyne and Horatio Gates. New Haven, CT: Yale University Press.
  • Willcox, William (1964). Portrait of a General: Sir Henry Clinton in the War of Independence. New York.
  • Wilson, David K. (2005). The Southern Strategy: Britain's Conquest of South Carolina and Georgia, 1775–1780. Columbia, SC: University of South Carolina Press.
  • Wyatt, F. (1959). "Sir Henry Clinton: a Psychological Exploration in History". William and Mary Quarterly. Kd. 16, nr. 1.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Henry_Clinton&oldid=6592689"