Saratoga kampaania

Saratoga kampaania oli Suurbritannia Põhja-Ameerika väejuhatuse katse võtta enda kontrolli alla strateegilise tähtsusega Hudsoni jõe org 1777. aastal Ameerika iseseisvussõja ajal. Kampaania päädis brittide alistumisega, ajaloolane Edmund Morgan on seda pidanud "sõja suureks pöördepunktiks, kuna see tagas ameeriklastele välisabi, mis oli viimane võiduks vajalik element".[2]

Saratoga kampaania
Osa Ameerika iseseisvussõjast
"Surrender of General Burgoyne" (Kindral Burgoyne'i alistumine; John Trumbull, 1821)
Toimumisaeg 14. juuni – 17. oktoober 1777
(4 kuud ja 3 päeva)
Toimumiskoht Upstate New York ja Vermont
Tulemus

Ameerika Ühendriikide võit[1]

Osalised
 Suurbritannia

Irokeesid (v.a oneidad)

Muud indiaanlased
 Ameerika Ühendriigid
Vermont
Oneidad
Väejuhid või liidrid
Suurbritannia John Burgoyne Andis alla
Suurbritannia William Phillips Andis alla
Suurbritannia Simon Fraser 
Suurbritannia Barry St. Leger
Suurbritannia Luc de la Corne
Suurbritannia Henry Clinton
Friedrich Adolf Riedesel Andis alla
Friedrich Baum 

Joseph Brant

Charles Michel de Langlade
Ameerika Ühendriigid Horatio Gates
Ameerika Ühendriigid Philip Schuyler
Ameerika Ühendriigid Arthur St. Clair
Ameerika Ühendriigid Benedict Arnold
Ameerika Ühendriigid Benjamin Lincoln
Ameerika Ühendriigid Israel Putnam
Ameerika Ühendriigid George Clinton
Ameerika Ühendriigid James Clinton
Ameerika Ühendriigid John Stark
Ameerika Ühendriigid James Livingston
Seth Warner
Jõudude suurus
8000 (Burgoyne)
1600 (St. Leger)
3000 (Clinton)
25 000

Saratoga kampaania põhipingutuse planeeris ja algatas kindral John Burgoyne. Ta liikus ligi 8000 mehega juunis Quebecist lõunasse, üle Champlaini järve Fort Ticonderogasse, sealt lõunasse üle George'i järve ning viimaks mööda Hudsoni orgu Saratogasse. Esimesed kokkupõrked ei andnud kummalegi poolele otsustavat edu. Kampaania pöördepunkt saabus augustis, kui Vermonti, New Hampshire'i ja Massachusettsi omakaitseväed alistasid Benningtoni lahingus ligi 1000 Burgoyne'i väes teeninud Brunswickeri ja Hesseni sõdurit. Septembris ja oktoobris halvenes brittide olukord veelgi, kuna lüüa saadi Saratoga lahingus ning ameeriklastele saabus lisavägesid. Britid olid sunnitud kindral Horatio Gatesile alistuma 17. oktoobril.[3]

Kaugel Londonis välja töötatud sõjaplaanidest reaalsel lahinguväljal kasu ei olnud. Kolonel Barry St. Leger oleks pidanud liikuma üle Mohawki jõe oru Albany peale itta, kuid oli sunnitud pärast Fort Stanwixi piiramist taganema. Brittide plaanitud abiväed lõunast ei jõudnud kohale möödarääkimise tõttu, kindral William Howe saatis oma väed hoopis Philadelphia peale, mitte ei läinud Burgoyne'ile appi. Oktoobris prooviti lisavägesid saata New Yorgist, kuid siis oli juba hilja.

Ameeriklaste võit oli uue riigi rahva moraalile hädavajalikuks turgutuseks, kuid mis veel tähtsam, see veenis Prantsusmaad sõtta Ameerika Ühendriikide poolel sekkuma. Prantslased toetasid ameeriklasi raha, sõdurite ja laskemoonaga, lisaks pidasid Suurbritannia vastu ülemaailmset meresõda.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Edmund Morgan, The Birth of the Republic: 1763–1789 (1956) pp. 82–83
  2. Edmund Morgan, The Birth of the Republic: 1763–1789 (1956) pp. 82–83
  3. The Saratoga Campaign : uncovering an embattled landscape. Lebanon, NH. 2016. ISBN 9781611688962.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda