Heinrich Wölfflin
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Heinrich Wölfflin (21. juuni 1864 Winterthur – 19. juuli 1945 Zürich) oli Šveitsi kunstiteadlane.
Heinrich Wölfflin oli klassikalise filoloogi Eduard Wölfflini poeg. Tema isa, Müncheni ülikooli õppejõud, aitas asutada ladina keele kokkuvõtlikku projekti "Thesaurus Linguae Latinae", mis algas 1894. aastal ja lõpeb eeldatavasti 2050. aasta paiku.
Heinrich Wölfflin õppis Baseli ülikoolis Jacob Burckhardti käe all ajalugu ja kunstiajalugu, Berliini ülikoolis filosoofiat ning Müncheni ülikoolis kunstiajalugu ja filosoofiat. Õpingud lõppesid 1886. aastal Hegeli filosoofiast mõjutatud väitekirja kaitsmisega teemal "Prolegomena zu einer Psychologie der Architektur" ('Sissejuhatus arhitektuuripsühholoogiasse'). Tänapäeval peetakse seda üheks kunstipsühholoogia alustekstiks.
Aastal 1893 sai temast kui kunstiajaloo professorist oma õpetaja Burckhardti järglane Baseli ülikoolis. Ta töötas ka aastatel 1901–1912 Berliini ülikoolis ja 1912–1924 Zürichi ülikoolis. Tema õpilaste seas olid August Grisebach, Ernst Gombrich, Kurt Gerstenberg, Carl Einstein, Hermann Beenken, Ernst Gall, Hans Rose ja Wilhelm Worringer.
Berliini ülikoolis tutvus ta Adolph Goldschmidtiga, kellega tal kujunes püsiv erialane kirjavahetus.
Wölfflini kolm peateost on "Renaissance und Barock" ('Renessanss ja barokk', 1888), "Die klassische Kunst" ('Klassikaline kunst', 1898) ja "Kunstgeschichtliche Grundbegriffe" ('Kunstiajaloo põhimõisted', 1915). Need teosed on olulised tänapäevalgi.
Allikad
muuda- Brush, Kathryn (1996). The Shaping of Art History. Wilhelm Vöge, Adolph Goldschmidt, and the Study of Medieval Art. Cambridge: Cambridge University Press.