Pringel
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Pringel (perekond) |
Pringel ehk harilik pringel (ka seakala; ladinakeelne teaduslik nimetus Phocoena phocoena) on pringellaste sugukonda kuuluv veeimetaja.
| Pringel | |
|---|---|
.jpg) | |
 Pringli suurus keskmise inimesega võrrelduna | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Vaalalised Cetacea |
| Alamselts |
Hammasvaalalised Odontoceti |
| Sugukond |
Pringellased Phocoenidae |
| Perekond |
Pringel Phocoena |
| Liik |
Pringel |
| Binaarne nimetus | |
|
Phocoena phocoena Linnaeus, 1758 | |
 | |
Iseloomustus muuda
Emasloomad kasvavad tavaliselt isastest suuremaks, saavutades keskmise kehapikkuse 160 cm ja kaalu 60 kg (isastel 145 cm ja 45–50 kg) ning nende elueaks arvatakse olevat ligikaudu 20 aastat.[2] Pringel elab kas üksi või väikestes, 2–10 isendist koosnevais rühmades. Loomult on pringel pelglik ning hoidub paatidest eemale. Seetõttu on teda raske vaadelda.[3] Pringel ei ole eriti kiire ujuja, kuid võib saavutada kiiruse kuni 23 km/h.[4]
Levila muuda
Pringlid on laialt levinud põhjapoolkera jahedates rannikuvetes, eriti aladel, kus keskmine temperatuur on ligikaudu 15 °C. Nende leviala ulatub Aafrika läänerannikust Ameerika Ühendriikide idarannikuni, hõlmates näiteks Hispaania, Prantsusmaa ja Suurbritannia mereranniku alasid. Samuti on nad levinud Alaska lääneosast Jaapani mereni. Väiksemad ja haavatavamad asurkonnad asuvad ka Läänemeres ja Mustas meres. Pringlid elavad enamasti merede rannikulähedastes piirkondades, eriti merre suubuvate jõgede estuaarides, mõnikord siirduvad nad ka nende jõgede mandriossa; on täheldatud juhtumeid, kus nad on jõudnud 100 km kaugusele merest.
Pringlid Läänemeres muuda
Tänapäeval on teada, et Läänemere piirkonnas on kolm pringlite populatsiooni, mis erinevad üksteisest nii geneetiliselt kui ka ninamiku kuju poolest (koon või nokk). Populatsioonid asuvad[5]:
- Põhjameres, Skagerraki ja põhja Kattegati väinades;
- lõuna Kattegati ja Beldi väinades;
- Läänemeres.
Populatsioonide geograafilised piirid on kõikuvad; näiteks Beldi väinade pringli populatsioon ja Läänemere populatsioon kasutavad samu alasid Saksamaa piirkonnas eri aegadel. Läänemere pringlid liiguvad talveajal edelast Saksa ja Taani vetesse ning suveks uuesti tagasi kirde poole, samal ajal kui pringlid lõuna Kattegatist ja Beldi väinadest sisenevad Saksamaa vetesse ja Läänemerre just suveajal.[5]
Andmeid Läänemere pringlite arvukuse, paiknemise ja sesoonne levikumustri kohta täpsustas oluliselt SAMBAH projekt.[6] Läänemere pringlite arvukuseks hinnatakse selle projekti põhjal umbes 450 isendit.
Pringlid Eesti rannikumeres muuda
Praegusel ajal on võimalus Eesti vetes pringlit kohata äärmiselt väike. Samas on pringleid ajalooliselt Eesti vetes leidunud. Seejuures kohati pringleid üsna sageli veel kuni 1950. aastateni[7]. Samas oli neid selleks ajaks juba vähe, kuna juba 1920.–1930. aastatel ületas pringli nägemine Eestis ajalehtede uudisekünnise[8]. Viimane tõestatud pringlileid Eesti vetes on teada 1988. aastast[9]. Seejuures on Läti vetes pringlid võrkudesse jäänud 2004. ja 2007. aastal, üks Riia juures ja teine Kolka neemel.[8]
Pringlite küttimise jälgi on teada Eesti aladelt väga kaugest minevikust. Seda näitavad arheoloogide leiud 2009. aastal kaevetöödel Tallinnas Vabaduse platsil. Sealt leiti 5500–4500 aastat vana laagripaik pringli luudega.[10]
Pringlite paljunemine muuda
Pringlid sünnitavad peaaegu igal aastal ühe poja, see tähendab, et nad on tiined ja imetavad samaaegselt peaaegu kogu oma elu. Tiinus kestab umbes 10,5 kuud ja poegi imetatakse 6–9 kuud, kuigi nad hakkavad iseseisvalt sööma juba 2–5 kuu vanuselt.[5]
Toitumine ja vaenlased muuda
Pringlid toituvad peamiselt väikestest parves ujuvatest kaladest nagu tursk, heeringas ja kilu. Üsna väike kehamass tähendab, et pringlid vajavad pidevalt toitu. Uuringud väidavad, et nende päevane toiduvajadus on 4−9,5% oma kehamassist.[5] Toitu hankides sukeldub ta tavaliselt 20–60 meetri sügavusele, kuid on võimeline sukelduma ka kuni 200 meetri sügavusele.[3]
Pringlid ise on toiduks haidele ja vaaladele. On olnud juhtumeid, kus delfiinid tapavad pringleid, kuid ei söö neid.
Pringlite müratundlikkus muuda
Pringlid nagu teised vaalalised kasutavad saakloomade leidmiseks ja püüdmiseks kajalokatsiooni ehk enda tekitatud akustiliste ultraheliliste signaalide peegeldusi. Samamoodi kasutavad nad helisignaale omavahelises suhtluses. Seetõttu arvatakse, et inimtekkeline allveemüra võib nende elutegevust oluliselt häirida. Üks näide pringlit eriti häirivast inimtegevusest on veetuuleparkide vaivundamentide ehitamine, mille käigus lüüakse merepõhja suurel võimsusel vaiu.
.jpg)
.jpg){kind=small}
.jpg)
Viited muuda
- ↑ (2008). Phocoena phocoena. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2011.
- ↑ "Pringel". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. november 2018.
- ↑ 3,0 3,1 bio.edu.ee/loomad. "Läänemere imetajad". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016.
- ↑ "Pringel (Phocoena phocoena)". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. november 2018.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Eesti roheline liikumine. "Läänemere pringel vajab kaitset" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 10. november 2018.
- ↑ "SAMBAH".
- ↑ Ivar Jüssi. "Pringel (Phocoena phocoena)".
- ↑ 8,0 8,1 "Pringel – meie oma vaal".
- ↑ Jüssi, Ivar (2020). "Hülged tunnevad jääst ja lumest puudust". Eesti Loodus (2): 42–47.
- ↑ Villu Kadakas. "Villu Kadakas: pringlikütid Vabaduse väljakul".
Välislingid muuda
- Pringel andmebaasis eElurikkus
