Harilik murtudsüda
Harilik murtudsüda (Dicentra spectabilis) on magunaliste sugukonda ja murtudsüdamete perekonda kuuluv õistaimeliik.
Harilik murtudsüda | |
---|---|
| |
Taksonoomia | |
Riik |
Taimed Plantae |
Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
Selts |
Tulikalaadsed Ranunculales |
Sugukond |
Magunalised Papaveraceae |
Perekond |
Murtudsüda Dicentra |
Liik |
Harilik murtudsüda |
Binaarne nimetus | |
Dicentra spectabilis (L.) | |
Sünonüümid | |
Taim pärineb Ida-Aasiast ning kasvab looduslikult Põhja-Hiinas, Koreas, Jaapanis ja Siberis.[1]
Lehed on mitmejagused ja rootsuga. Südamekujulised õied, mis on kuni 3 cm pikad, võivad olla roosad, valged, punased või kollased ja paiknevad ühekülgses rippuvas kobaras. Vili on mitmeseemneline kupar. Harilik murtudsüda õitseb mais-juunis ja kui närtsinud kobarad ära lõigata, võib õitseda vähemal määral kuni sügiseni. Taime kõrgus ulatub 60–100 cm.[2]
Kasvutingimused
muudaHarilik murtudsüda vajab kasvuks hästi haritud ja väetatud ning niisket kuid vett hästi läbilaskvat mulda.[2] Sobib kriit- ja savimuld ning liivsavi, mis peab olema aluseline või neutraalne. Parim kasvukoht on poolvarjus, aga kasvab ka täispäikeses või varjus. Varjulise kasvukoha korral peab arvestama õite vähesusega ning täispäikese korral tuleb muld hoida pidevalt niiske.[1] Istutamiseks on sobiv vahekaugus 50-60 cm. Korrapäraselt väetades kompost- või kõdusõnnikumullaga võib taim samal kohal kasvada rohkem kui 10 aastat.[2]
Paljundamine
muudaPaljundatakse juurepuhma jagamisega ning seda varakevadel või sügisel pärast õitsemist ning lehtede kolletumist. Puhmiku väljakaevamisel tuleb olla ettevaatlik, et mitte vigastada taime rabedaid juuri.[2] Talvel paljundatakse juurepistikutega.[1] Seemned külvatakse sügisel ja lastakse talvel läbi külmuda, siis tärkavad kevadel noored taimed, kuid niimoodi paljundatakse harva.[2]
Kahjurid ja haigused
muudaKahjureid ja haiguseid eriti ei esine, aga probleemiks võivad olla lehetäid, kilptäid, nälkjad ja teod. Taimel on kalduvus seenhaigustele, sealhulgas jahukastele ja lehelaikudele.[3] Kitsed ja jänesed taime ei kimbuta.[1]