Harduspilt
Harduspilt (saksa keeles Andachtsbild, inglise keeles devotional image) on 20. sajandi algul kasutusele võetud mõiste, mis hõlmab hiliskeskajal kujunenud ja üksikisiku vagaduse ja kontemplatsiooni teenimiseks mõeldud kristliku kunsti pilditüüpe[1], kasutamiseks vagadeks mõtisklusteks väljaspool kirikus toimuvaid jumalateenistusi. Harduspildil puudub didaktiline eesmärk, see on sageli eraldatud seda ümbritsevast narratiivist ja rõhutatult emotsionaalne kujutis, mis on mõeldud vaatlemiseks ja teatud teemade üle mõtisklemiseks, nagu Kristuse kannatuslugu, Maarja ja pühakute elusündmused, usu ja pühendumuse küsimused üldisemalt.
Nimetust on kasutatud eriti Saksamaa ja Põhja-Euroopa gootikas 14. ja 15. sajandil levinud süžeede kohta, nagu Pietà, puhkav Kristus, Valumees, arma Christi, Veronika rätt, Valurikas Neitsi jt. Harduspiltide kasutamist isikliku palve ja kontemplatsiooni toetamiseks julgustasid hiliskeskaegses Euroopas frantsisklaste ordu jutlustajad, devotio moderna usuliikumine ja saksa kristlikud müstikud.
Mõistest muuda
Mõiste on suhteliselt noor, selle võtsid saksa kunstiteaduses pärast aastat 1900 kasutusele eelkõige Georg Dehio ja Erwin Panofsky.
Dehio piiritleb harduspildid plastiliste teostena, mis ei ole ette nähtud ega sobi liturgia altariteenistuse vajadusteks. Ta paigutab sellesse gruppi Pietà, Valumehe, Kristuse-Johannese skulptuurigrupi, Püha Haua ning Kaitsemantlimadonna.
Panofsky defineerib harduspildi vormiliselt kui lüürilise tundetooniga kujutise, milles jutustav ajaloopilt on kokku sulanud religioosse objekti hieraatilise representatsiooniga nii, et esimene on materiaalse ja olustikulise rõhutamisega toodud vaatajale lähemale ning teine on esitatud inimlikult emotsionaalselt puudutavana. Eesmärgiks on avaldada mõju palvetaja tundmustele ja ergutada teda kontemplatiivselt süüvima kujutatusse, nii et ta saab ise justkui loo osaks. See saavutatakse üksikmotiivi isoleerimisega muust sündmusega seotud narratiivist ning selle representatsiooni inimlikult lähendavate joonte rõhutamisega. Panofsky paigutas harduspiltide alla lisaks eelnimetatutele ka Ristikandmise, põlvitava Lunastaja, Veronika räti, Kristuslapse (vastsündinuna või seisvana), puhkava Kristuse, püha perekonna, Madonna, kes on vahel koos Püha Katariina müstilise kihlusega, Kristuslapse Salvator Mundi 'na, Madonna kuusirbil, Madonna roosilehtlas, Neitsi Maarja lapsevoodis.[2]
Ka Kolmainsuse kujutamist Armutroonina on nimetatud harduspildiks[3][4].
Pilditüübid muuda
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
- ↑ Andachtsbild. - Reallexikon zur Deutschen Kunstgeschichte
- ↑ Der Gnadenstuhl: Andachtsbild der Heiligen Dreifaltigkeit. - LWL-Newsroom (Landschaftsverband Westfalen-Lippe, kuu kunstiteos 13.01.16)
- ↑ Mechelner Alabaster: Gnadenstuhl. - Stadtmuseum Simeonstift Trier