Harald Roots
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2019) |
Harald Roots (1. august 1905 Parasmäe küla, Kurna vald, Harjumaa – 15. juuni 1986 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kapten).
| Harald Roots | |
|---|---|
| Sündinud |
1. august 1905 Parasmäe küla, Kurna vald, Harjumaa |
| Surnud |
15. juuni 1986 Tallinn |
| Teenistus | Sõjavägede Staabi operatiivosakond 1934–1940 |
| Auaste | kapten |
| Autasud | Kotkaristi V klassi teenetemärk (1938) |
Töötas aastatel 1934–1940 Sõjavägede Staabi operatiivosakonnas, olles aastatel 1938–1940 Sõjavägede Staabi operatiivosakonna ülema abi.
Ta oli üks väheseid vabariigiaegseid ohvitsere, kes 1940.–1941. aasta pöördelistele sündmustele järgnenud Eesti ohvitserkonna vastu suunatud repressioonidest ja stalinlikust vangilaagrite hakklihamasinast eluga tagasi Eestisse pääses ning sellest kõigest siis hiljem ka tervikliku mälestuste raamatu kirjutas – Harald Roots, "Kui võitluseta murdus mõõk" (1993).
Elulugu ja teenistuskäik muuda
Eesti Vabariigis muuda
Sündis 1. augustil 1905 Harjumaal Kurna vallas Parasmäe külas, kus ta vanemad pidasid talu. Põhihariduse omandas Tallinna linna algkoolis, Jaan Kirsipuu eragümnaasiumis ja Westholmi eragümnaasiumis, lõpetades kaheksa aastaga üheksa klassi.
Tundis suurt huvi sõjaasjanduse vastu ning soovis astuda Sõjakooli, kus õppimine ja ülalpidamine oli tasuta ning kus oli võimalik omandada ka keskharidus.
Astus 17-aastaselt vabatahtlikult Sõjakooli, et saada elukutseliseks sõjaväelaseks. Kuna ta oli sel ajal veel alaealine, siis oli nõutav vanemate kirjalik nõusolek, mille nad ka andsid.
Õppis aastatel 1922–1925 Sõjakooli suurtükiväeklassis, mille lõpetas auhinnaga ning ülendati nooremleitnandiks (ning sai ühtlasi ka keskkooli lõputunnistuse).
Teenis pärast Sõjakooli lõpetamist kolm aastat Naissaare Merekindluses rühma- ja sideülemana. See kolmeaastane rivistaaž võimaldas tal minna Kõrgema Sõjakooli sisseastumiseksamitele, mille ta vaatamata suurele konkurentsile ka edukalt sooritas.
Õppis seejärel kolm aastat Kõrgemas Sõjakoolis, mille lõpetas 1932. aastal, olles sel hetkel kõige noorem kõrgema sõjalise haridusega ohvitser Eesti sõjaväes.
Teenis pärast Kõrgema Sõjakooli lõpetamist pool aastat käsundusohvitserina Merejõudude Staabis. Seejärel 1932. aasta oktoobrist kuni 1934. aasta aprillini 3. diviisi staabis I jaoskonna ülema abina.
Seejärel aastatel 1934–1940 Sõjavägede Staabis. Neist aastatel 1934–1938 käsundusohvitserina Sõjavägede Staabi I (operatiiv) osakonna juures. Ja aastatel 1938–1940 Sõjavägede Staabi I (operatiiv) osakonna ülema abina.
Punaarmees muuda
1940. aastal lakkas Eesti Vabariik olemast ja 29. augustil 1940 kujundati Eesti Rahvavägi ümber Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks. Seoses sellega määrati Harald Roots Kosel paikneva Punaarmee 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 614. suurtükiväepolgu staabiülemaks, kellena teenis kuni 1941. aasta juunini.
3. juunil 1941 kästi tal polgu staabi asjaajamised üle anda ja ta ise saadeti koos teiste Eesti kõrgemate suurtükiväe ohvitseridega Venemaale – n-ö Punaarmee suurtükiväe akadeemiasse täienduskursustele (asukohaga Nižni Novgorodist umbes 80 km läänes).
Vangilaagris muuda
Arreteeriti Venemaal koos teiste Eesti kõrgemate suurtükiväe ohvitseridega 28. juunil 1941, pärast Saksamaa – NSV Liidu vahelise sõja puhkemist, ja saadeti kaugele põhja, polaarjoone taha, Norilski linnast 140 km ida pool paiknenud Lama järve äärde Taimõri poolsaarele GULAG-i vangilaagrisse sunnitööle, kust vabanes alles 1949. aasta suvel.
Järgnenud kuus aastat töötas ta töölepingu alusel Norilski lähedal "vabaduseta vaba mehena".
1955. aasta suvel sai ta lõpuks Norilskist tulema ja elas seitse aastat Lätis, oma lätlannast abikaasa kodus Jelgavas.
Tagasi Eestis muuda
Alles 1962. aastal sai ta elamisloa Tallinna, kus õemehe emal vabanes pärast allüürnike väljakolimist üks tuba.
Tallinnas kohtus ta sageli oma saatusekaaslase, samast GULAG-i vangilaagrist eluga pääsenud teise vabariigi aegse kõrgema suurtükiväelase, kolonel Georg Leetsiga. Roots hakkas suure saladuskatte all kirjutama oma mälestusi, lubamata neid enne enda ja oma abikaasa surma avaldada.
Harald Roots suri 15. juunil 1986 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Pärast Eesti Vabariigi taastamist avaldati Harald Rootsi mälestused abikaasa Marta loal esimest korda 1993. aastal Kanadas ja seejärel 2010. aastal kordustrükina ka Eestis.
Teosed muuda
- Harald Roots, Kui võitluseta murdus mõõk, Tartu: Ilmamaa, 2010. (I trükk: Toronto, 1993).
Kirjandus muuda
- Ülo Uluots, Nad täitsid käsku: Eesti ohvitseride saatus [1940-1941], Tallinn, 1999.
Vaata ka muuda
- Alfred Luts, Heitluste keerises, Tallinn: Olion, 2004. (I trükk: Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1975-76).
- Villem Saarsen, See mis ma nägin, Stockholm, 1978.
- Georg Leets, Kuusteist aastat Siberis (Eesti kaadriohvitseri mälestused aastaist 1941–57; järelmärkus: Kaupo Deemant), Looming 1989, nr 7-8.