Ava peamenüü
Hans Lammers

Hans Heinrich Lammers (27. mai 1879 Lublinitz (tänapäeval Lubliniec, Poola) – 4. jaanuar 1962 Düsseldorf) oli saksa jurist ja Saksamaa riigitegelane.

Hans Lammers õppis õigusteadust Breslaus ja Heidelbergis, doktorikraadi õigusteaduse alal sai ta 1904. aastal. 1906. aastal sai ta abikohtunikuks ja 1912. aastal alustas ta tööd kohtunikuna. Hans Lammers võttis vabatahtlikuna osa Esimesest maailmasõjast, 1917. aastal sai ta raskelt haavata, kaotades sealjuures vasaku silma. Sõja järel töötas Lammers siseministeeriumis valitsusnõunikuna ja referendina. 1932. aasta veebruaris astus ta Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse. 30. jaanuaril 1933 asus Hans Lammers tööle Riigikantselei riigisekretärina. 1933. aasta novembris sai ta Riigikantselei juhatajaks. Alates 4. septembrist 1934 oli Lammersi ametinimetus Riigikantselei riigisekretär ja juhataja, alates 26. novembrist 1937 Riigikantselei riigiminister ja juhataja.[1] Oma ametikohtadele jäi Hans Lammers kuni 24. aprillini 1945, mil ta Hitleri käsul arreteeriti Hermann Göringi võimuhaaramiskatse toetamise eest.[2][3]

1946. aastal osales Hans Lammers Nürnbergi protsessil tunnistajana.[4] 19481949 toimunud Wilhelmstrasse protsessil karistati teda sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude eest 20-aastase vabaduskaotusega. Hiljem lühendati karistusaega 10 aastani[5] 16. detsembril 1951 vabastati ta ennetähtaegselt Landsbergi vanglast.[6]

ViitedRedigeeri

  1. Hubert Beckers. Hans Heinrich Lammers (1879–1962) Zukunft braucht Erinnerung, 1. oktoober 2004.
  2. Hans Heinrich Lammers Leaders Of The Reich, 12. märts 2015.
  3. Chris Trueman. Hans Lammers The History Learning Site.
  4. Lammers, Dr. Hans Heinrich World War II gravestone
  5. In Nürnberg angeklagt : vor 60 Jahren begann der Wilhelmstraßen-Prozess
  6. Hans Frank: Conversation with an American Officer 4 and 5 August 1945 Holocaust Education & Archive Research Team.