See artikkel on Alam-Saksimaalt pärit suguvõsast; Liivimaalt pärit Grote suguvõsa (a-st 1653 Grotenhielm) kohta vaata artiklit Grotenhielm.

Grote on Alam-Saksimaalt Verdenist pärit kaupmehe- ja aadlisuguvõsa. Tänapäeval elavad Groted Saksamaal.

Grote suguvõsa aadlivapp

Ajalugu muuda

Groted on pärit Verdeni stiftist. Liin algab Lütke Grotega, kellest sai 1625. aastal Bremeni linnakodanik. Tema järeltulija Wilhelm Grote (1698−1772) rändas XVIII sajandi alguses Riiga ja oli suguvõsa Liivimaa liini rajajaks. Tema poeg Riia Suure Gildi oldermann Adam Heinrich Grote (1735−1817) omandas 29. märtsil (vkj) 1775 Püha Rooma keisrilt aadliseisuse ja sai perekonnanimeks von Grote.[1] Pärast mõisate võõrandamist lahkusid Groted Saksamaale, kus tänapäeval on alles mitu haru.

Groted rüütelkonna matriklis muuda

Asehalduskorra ajal võeti suguvõsa Liivimaa kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse. 1797. aastal võeti nad Liivimaa rüütelkonna matriklisse.[2]

Suguvõsa liikmeid muuda

Grote suguvõsa kalmistu muuda

  Pikemalt artiklis Karula mõisa Grotede kalmistu

Suguvõsa rajas arvatavasti 1860. aastatel Karula kihelkonna Karula mõisasse oma kalmistu.

Grote suguvõsa mõisavaldused muuda

 
Naukšēni mõis. Suguvõsa pikaajaline valdus
  • Liivimaa eesti distrikt:
  • Liivimaa läti distrikt:
    • Dīķeri (Puderküll) (1776−1801), Eriņi (Heringshof) (u 1781−1884), Jumurda (Jummerdehn) (1784−1852), Kapsta (Neu-Engelhardtshof) (1890ndad), Mālpils (Schloß Lemburg) (1820−1920, jäänukmõis 1920−1938), Mišleri (Schadenhof) (kuni 1884), More (Moritzberg) (1869−enne 1892), Naukšēni (Naukschen) (XVIII sajandi 2. pool−1917, naisliinis kuni 1920, jäänukmõis kuni 1938), Paipe (Paibs) (1767−enne 1780), Plānupe (Planup) (1866−1886), Streidas (Hessenhof) (1781−1884), Taurupe (Taurup) (1784−1843), Tēdiņi (Rujenbach) (1767−enne 1780 ja 1828−1920), Vite (Wittenhof) (1820−1920)

Viited muuda

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 246, 247.
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 247.

Kirjandus muuda

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 305.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd VIII. Hamburg: 2018. Lk 91-110.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 246-251 [1].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Bd VI. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1964. Lk 141-147.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1978. Lk 281.
  • Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710−1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970. Lk 264 [2].

Välislingid muuda