Mālpilsi mõis

Mālpilsi mõis (läti keeles Mālpils muiža, saksa keeles Lemburg) oli mõis Lätis Mālpilsi kihelkonnas. Endine mõisasüda jääb tänapäeval Sigulda piirkonda Mālpilsi.

Mālpilsi mõis kasvas välja Mālpilsi ordulinnusest. 1625. aastal annetas Rootsi kuningas Gustav II Adolf ordulinnuse koos linnuselääniga hilisemale Ingeri ja Liivimaa kindralkubernerile ooberst Nils Assersson Mannersköldile. Tollal kuulusid linnuse juurde veel Mūru (Muremoise, Rodenhof), Dravantase (Drewenshof) ja Žiburtu mõis (Sieburt, Siebertmoise). Vaatamata sellele, et Lemburi linnus oli purustatud, püstitati sinna puidust mõisahooned ja mõisakeskus tegutses seal kuni 18. sajandi keskpaigani, kui ehitati uus härrastemaja.

1638. aasta adramaarevisjonis on öeldud, et Poola ajal moodustas Lemburi staarostkonna ning viimase staarosti nimi olnud Ostrovski. Veel on kirjas, et linnuse juurde kuulub 3 mõisat, 3 kõrtsi, 2 veskit jne. 1680. aastate reduktsiooniga võeti Lemburi (Mālpilsi) mõis tagasi Rootsi riigile. Ilmselt Põhjasõja järel 1700–1721 Lemburi linnuse territoorium hüljati.

1753. aastal andis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna valduse polkovnik Melgunovi naisele proua von Straussile. 18. sajandi teisel poolel läks mõis Taubede valdusse. 1782 on August Wilhelm Hupel kirjeldanud Lemburit kui mõisat, kus palju ilusaid kivist hooneid silma rõõmustavad. 1820 ostis valduse oksjonil maanõunik Friedrich von Grote, tema suguvõsa kätte jäi mõis kuni võõrandamiseni 1920. aastal.

1760 ehitas parun Gustav Wilhelm von Taube mõisale umbes 1 km kaugusele ordulinnusest loode poole uue härrastemaja. Vanad linnusevaremed lammutati arvatavasti ehitusmaterjaliks. Klassitsistlik peahoone ehitati 1911. aastal Wilhelm Bockslaffi projekti järgi ümber. Pärast võõrandamist asus hoones algul algkool, seejärel kuulus see Läti erusõjaväelaste ühendusele ning 1935. aastasi oli eravalduses. Nõukogude ajal oli seal algul maaparandajate kool ja seejärel sovhoosi keskus; 1966. aastast on see muuseum. Pärast Läti taasiseseisvumist tagastati hoone õigusjärgsele omanikule ja sellest ajast saati on see olnud eravalduses. 2008. aastal lõpetati hoone restaureerimine. Tänapäeval on hoones restoran ja võõrastemaja.

Mõisakompleksi juurde kuulub park. Selle pindala on 24 hektarit. Park on rajatud terrassidele, seda liigendavad tiigid. Keskse osa pargist moodustab õunaaed, pargi ümber on maakividest müür. Pargis kasvab eksootilisi puuliike, nende seas läänepärn, torkav kuusk, hõbevaher, hall pähklipuu. Pargis asub Gustav Wilhelm von Taube mälestusmärk.

Välislingid muuda

Sissekanne Läti mõisate saidil; fotod (läti keeles)
Mõisa koduleht