Grand Marina

Grand Marina (hiljem Ars) oli revüüteater ja kino, mis tegutses Tallinna kesklinnas aastatel 19101940. Majas etendati revüüsid, mürtsus muusika ja peeti suuri koosviibimisi. Tolle aja suurimas saalis oli 1300 istekohta. Hoone asus Mere puiestee alguses, praeguse Vene kultuurikeskuse kohal. Teatri ehitas 1913. aastal Tallinnas elav Eesti ärimees ja ettevõtja Vassili Voinov. Hoone oli kogu Tsaari-Venemaa esimene raudbetoonehitis.[1]

Grand Marina Tallinn.jpg
Grand Marina Tallinn 2.jpg

1938. aastal sai kino uue nime “Ars”. Moodsas kinosaalis linastusid peamiselt Ameerika filmid. Enne seansi algust esinesid külalisartistid. Keldrikorrusel paiknes aga kuulus restoran-varietee “Must Kass”.

1936. aasta aprillis teatas ajaleht Uus Eesti, et moraalijüngrite tubli töö tulemusena on politsei Tallinnas tegutseva kino Grand Marina sootuks sulgenud.

"Nagu kuuleme, on ametiasutiste sooviks Grand Marina sulgemisega vähendada Tallinnas kinode arvu, kuna kinoseadus näeb ette Tallinnas ainult kaksteist kino,"

Kinoseadus ja kinode arvu vähendamine oli 1935. aastal siseministeeriumi filmiinspektoriks nimetatud Marie Underi abikaasa, alalhoidliku Artur Adsoni kätetöö. Ta oli avastanud, et Eestis on 102 kino ja Tallinnas ning Tartus ilmselgelt liiga palju – vastavalt 17 ja seitse. “Pealegi näidatakse neis väheväärtuslikke filme,” oli Adson jahmunud ning jätkas võitlust filmitähtede suurte dekolteedega ja kankaani vihtumisega, Ta lasi karmil käel kärpida filme ja oli hämmeldunud, kuna 182-st aastas näidatud filmist olid 74 saksakeelsed.

"Arutihti tekib kinos mulje, nagu elaksime mõnes Saksa provintsis!"

Lõpuks tegi Adson ettepaneku vähendada Tallinnas kinode arvu kümnele, Tartus viiele. Siseminister oli Tallinna suhtes pisut heldem – lubas alles jätta kino ja Grand Marina teiste hulgas. Tartu aga pidigi viiega leppima.

Ehkki Grand Marina sai seejärel rahus tegutseda kuni sõja puhkemiseni, hävines kõike see, mida kinoseadusega lammutada ei saadud, hoopis 1941. aastal toimunud tulekahjus ja 1944. aastal Tallinnat tabanud pommirahes.

Grand-Marina pärast Märtsipommitamist Tallinnas

Kahjuks jäi Vassili Voinovi tehtust alles vaid kakskümmend üheksa protsenti.

1941. aastal kui nõukogude liidu väed siit putku panid, siis kogusid nad Grand Marina vestibüüli kokku kõik filmirullid, mis Tallinna linnast kätte said ja panid põlema.

Hiljem, tagastamise ajal pabereid esitades uskusin, et oma viiskümmend protsenti on majast ikka alles. Aga ma ei arvestanud sellega, et märtsi-pommitamisel said oma osa ka põlengust alles jäänud müürid.”

1953. aastal ehitati sellele kohale Laevastiku ohvitseride maja, kuid kinosaali seinad olid isegi osaliselt säilinud. Praegu on selles hoones Vene kultuurikeskus. Kuna Grand Marina oli Tallinna suurim hoone, mida sai ürituste korraldamiseks üürida, on sellega seotud hulk Eesti jaoks murdelistel aegadel toimunud sündmusi.

Kinohoone hävis 1941. aastal teises maailmasõjas sõjategevuse käigus puhkenud tulekahju tagajärjel. Hoone ennistati, küll oluliselt muudetud kujul, aastail 19511954.

Nõukogude perioodil tunti ümberehitatud hoonet Laevastiku Ohvitseride Majana ja tänapäeval Vene Kultuurikeskusena.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Piret Kooli (2017). "Oleg Sapožnin – lõputu rahutuur". Tallinn: Post Factum. Lk lk. 22. 

KirjandusRedigeeri

  • Grand-Marina suleti. Uus Eesti, 15. jaanuar 1936, nr. 14, lk. 3.