2010. aasta Filipiinide presidendivalimised

Filipiinide 2010. aasta presidendivalimised toimusid 10. mail 2010 koos parlamendivalimistega. Filipiinide presidendiks valiti Noynoy Aquino ja asepresidendiks valiti Jejomar Binay.

Noynoy Aquino valiti 2010. aastal presidendiks

Joseph Estrada jäi presidendi valimisel teiseks

Manuel Villar jäi presidendi valimisel kolmandaks

Jejomar Binay valiti asepresidendiks

Loren Legarda jäi asepresidendi valimisel kolmandaks

Filipiinide seadused ei luba kedagi ühele valitavale ametikohale tagasi valida neljandaks ametiajaks. Erand on president, keda ei tohtinud ka teiseks ametiajaks tagasi valida. Filipiinide eelmine president Gloria Arroyo oli ametis olnud alates 2001. aastast ega saanud presidendivalimistel osaleda. Selle asemel kandideeris ta senaatoriks ja valiti suure ülekaaluga senatisse.

Tema asepresident Noli de Castro oli üsna populaarne ja seetõttu arvati, et kui ta kandideerib ükskõik kas presidendi või asepresidendi kohale, on tal suured šansid võita. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid kõige suuremat toetust just talle. Kuid de Castro ei esitanud oma kandidatuuri 1. detsembriks 2009, kui lõppes kandidaatide esitamine. Ta teatas selle asemel soovist lõpetada oma poliitiline karjäär ja pöörduda tagasi oma vana töö juurde massimeedias.

Filipiinidel on väga palju erakondi. Presidendivalimistega samal ajal toimunud parlamendivalimistel kandideeris alamkotta 187 erakonda, kellest 9 nimekirja tühistati, 44 erakonda said vähemalt 1 koha ja ükski ei saanud üle 3 koha. Ülemkotta (senatisse) kandideeris 30 nimekirja, kellest pooled said vähemalt 1 koha.

Seetõttu on Filipiinidel väga oluline toetusallkirjade kogumine. Ainult nendel lubatakse presidendiks kandideerida, kes piisavalt toetusallkirju ette näitavad. Esialgu sai piisavalt allkirju kokku 16 presidendi- ja 5 asepresidendikandidaati. Lisaks oli veel sadakond presidendi- ja mitukümmend asepresidendikandidaati, kes ei saanud küllaldaselt allkirju kokku – täpne arv on siin teadmata.

Kandidaadid

Erakond Pwersa ng Masang Pilipino (PMP, Filipiini Masside Jõud) esitas presidendikandidaadiks erakonna liidri Joseph Estrada. Estrada valiti 1998 Filipiinide presidendiks. 2001 tuli ilmsiks, et Estrada võttis 400 miljonit Filipiini peesot pistist Lõuna-Ilocose kubernerilt ja 180 miljonit peesot osariigi tubakakasvatajatelt selleks, et ta lõpetaks riiklike toetuste väärkasutamise uurimise. Selle tulemusena võeti talt puutumatus, et teda saaks kohtu alla anda, ja pärast rahvarahutuste puhkemist ta tagandati. Senine asepresident Arroyo sai presidendiks. Estrada oli vangis kuni 25. oktoobrini 2007, mil Arroyo talle armu andis.

PMP-l ei olnud oma asepresidendikandidaati. Selle asemel sai ta kokkuleppele erakonnaga Partido Demokratiko Pilipino – Lakas ng Bayan (PDP Laban), nii et selle presidendikandidaat Jejomar Binay nõustus valimistel kandideerima Estrada asepresidendiks.

Liberaalses Parteis kogusid kaks meest piisavalt toetusallkirju, et jätkata valimisvõitlust presidendikoha pärast. Erakond kinnitas neist Noynoy Aquino presidendi- ja Mar Roxase asepresidendikandidaadiks. Aquino oli pärit vanast Filipiini poliitikute suguvõsast ja tema ema Corazon Aquino oli 1986–1992 olnud Filipiinide president, saades selleks PDP Labani kandidaadina. Ema suri 1. augustil 2009 ja pärast seda soovitati pojal presidendiks kandideerida.

Ka võimulolev erakond Lakas Campi CMD esitas kandidaadi. Kaitseminister Gilberto Teodoro vahetas 2009. aastal parteid, ühinedes presidendierakonnaga, ja samal aastal valiti ta erakonna juhiks. Temast sai Lakas Campi presidendikandidaat. Asepresidendikandidaadiks sai näitleja, ligi sajas filmis mänginud ja paljusid telesaateid, eriti telemälumänge juhtinud Edu Manzano.

Natsionalistlik Partei oli Filipiinide minevikus olnud mõjukas, sinna oli kuulunud diktaator Ferdinand Marcos ja mitu varasemat presidenti, aga hiljem oli erakonna tähtsus vähenenud. Natsionalistlik Partei esitas presidendikandidaadiks senaatori Manuel Villari.

Natsionalistlikku Rahva Koalitsiooni tabas valimiste eel mitu tagasilööki. Gilberto Teodoro vahetas erakonda. Frances Escudero, kes oli erakonna 2004 juhtinud parlamendivalimistel paremuselt teise tulemuseni erakondade seas, tõmbus samuti viimasel hetkel tagasi. Sellepärast kandideeris nende senaator ning endine seebi-, kreemi- ja hambapastareklaamide modell Loren Legarda Manuel Villari kõrval asepresidendiks. 2004. aastal oli Legarda asepresidendi valimisel saanud 46,90% hääli ja peaaegu asepresidendiks valitud.

Enne valimisi, 27. aprillil 2009 asutati uus erakond Bagumbayan – Vabatahtlikud Uute Filipiinide eest. Selle liider ja presidendikandidaat oli senaator Richard Gordon, kes oli tuntuks saanud Joseph Estrada ägeda kriitikuna juba enne Estrada presidendiks saamist. Estrada esimene otsus presidendina oli vallandada Gordon Filipiinide Punase Risti esimehe kohalt. See otsus pälvis laialdast tähelepanu, kuna presidendil polevat voli olnud sellist otsust teha.

Üks presidendikandidaat diskvalifitseeriti enne valimisi. Valimissedelid olid juba trükitud, neid ei saanud enam ümber teha. Rahvale anti lihtsalt teada, et kõik tema poolt antud hääled loetakse kehtetuteks. Siiski sai diskvalifitseeritud kandidaat rohkem hääli kui 3 diskvalifitseerimata presidendikandidaati ja isegi rohkem kui oma erakonna diskvalifitseerimata asepresidendikandidaat.

Valimistulemused

President

1. Noynoy Aquino (Liberaalne Partei) 42,16%
2. Joseph Estrada (PMP) 26,71%
3. Manny Villar (Natsionalistlik Partei) 14,92%
4. Gilbert Teodoro (Lakas Kampi CMD) 11,18%
5. Eddie Villanueva (Bangon Pilipinas) 3,16%
6. Richard Gordon (Bangumbayan–VNP) 1,49%
7. Nicanor Perlas (sõltumatu) 0,15%
8. Jamby Madrigal (sõltumatu) 0,13%
9. John Carlos de los Reyes (Ang Kapatiran) 0,12%

Vetallano Acosta (diskvalifitseeritud, Kilusang Bagong Lipunan) 0,48%

Asepresident

1. Jejomar Binay (PDP Laban) 41,65%
2. Mar Roxas (Liberaalne Partei) 39,58%
3. Loren Legarda (Natsionalistlik Rahva Koalitsioon) 12,21%
4. Fernando Bayani (Bagumbayan–VNP) 2,89%
5. Edu Manzano (Lakas-Kampi CMD) 2,30%
6. Perfecto Yasay (Bangon Pilipinas) 1,04%
7. Jay Sonza (Kilusang Bagong Lipunan) 0,18%
8. Dominador Chipeco (Ang Kapatiran) 0,15%

Niisiis valiti president ja asepresident eri erakondadest. See ei olnud Filipiinidel enneolematu, seda on seal varemgi juhtunud.

Valimiskampaania kulud ulatusid üldiselt sadadesse miljonitesse peesodesse. Kõige kallim valimiskampaania oli Manny Villaril (432 miljonit peesot). Selles suhtes torkas silma võimuloleva erakonna kandidaat Teodoro, kes praktiliselt kampaaniat ei teinud (3,5 miljonit peesot) ja sai oma hääled poolmuidu (kulu iga hääle peale 0,85 peesot). Harilikult oli kulu 1 hääle saamiseks kahekohaline arv peesosid, välja arvatud Jamby Madrigalil, kes peaaegu hääli ei saanud (kulu 1 hääle saamiseks 1187 peesot).