Figuratsioon

Figuratsioon ehk figuur on muusikas meetrilisse struktuuri kuuluvatest helidest koosnev kaunistus, saatekujund või passaaž, mida kasutatakse faktuuri tihendamiseks.

Meetrilisse struktuuri mittekuuluvat kaunistust nimetatakse muusikas ornamendiks.

Figuratsioon on tavaliselt lühike ühte või kahte lööki täitev helide rühm, mis võib moodustada mustreid. Lõdvemas tähenduses mõistetakse figuratsiooni all ka passaažidest või arpedžodest koosnevat faktuuri, mis ei pruugi olla selgelt jaotatav figuurideks. Figuratsioon võib olla ka diminutsiooni või koloreerimise tulemus.

Puudub selge vahe, mida on ja mis ei ole figuratsioon. Võrreldes motiivilis-temaatilise materjaliga mõistetakse figuratsiooni all üldiselt neutraalsemat, mehaanilisemat ja stereotüüpsemat muusikalist materjali. Figuratsioon võib ka pärineda moiivilisest materjalist.

Kuigi figuratsiooni tippajaks olid umbes aastad 1560–1640, kui figuratsiooni kasutasid nii inglise virginalistid, saksa koloristid kui ka itaalia viiuli- ja vokaalvirtuoosid ja tegutses ka Claudio Monteverdi (stile concitato), tuntakse figuratsiooni lääne muusika ajaloos juba üle 650 aasta. Ühed varasemad figuratsiooni näited pärinevad Robertsbridge Codexist.

Juba alates keskajast kujundas figuratsioon koos saate ja ornamendiga helimaalinguid ning lõi sobiva meeleolu. Figuratsiooni valdamist peeti üheks helilooja meisterlikkuse näitajaks ning selle kohta on kirjutatud mitmeid õpetusi (näiteks Marsenne'i "Harmonie universelle").

Hiljem on figuratsioon kasutusel eelkõige teostes sooloinstrumendile.

Figuratsioon on tähtsal kohal ka näiteks Claude Debussy loomingus.

Figuratsioonil faktuuri kujundava tehnikana pole midagi tegemist muusikalise retoorika mõistega 'figuur', mida on kirjeldanud näiteks saksa barokiajastu teoreetik Mattheson, ega ka mõiste "nummerdatud bass" sünonüümiga "figuraalbass" või mõistega "figuraalmuusika", mis tähendab polüfoonilist või kontsertmuusikat vastandina ühehäälsele laulule.