Faktuur (muusika)
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2008) |
Faktuur (inglise keeles texture, 'tekstuur'; saksa keeles Satz või Tonsatz, 'kogum' või 'helikogum') on muusikalise struktuuri osade samal ajahetkel ühendamise põhimõte.
Eristatakse ühehäälset (monofoonia) ja mitmehäälset faktuuri, mida on kolme põhilist liiki: homofoonia, polüfoonia ja heterofoonia.
Faktuur annab muusikas tähenduse vertikaalsele mõõtmele.
Faktuuriga tegelesid juba keskaja heliloojad ja muusikateoreetikud, kuid eriliselt hakati faktuurile tähelepanu pöörama 20. sajandi muusikas: tekkisid näiteks paljukihilised faktuurid (Charles Ivesi, György Ligeti, Bernd Alois Zimmermanni muusikas).
Faktuuri kui kompleksset muusikalist parameetrit iseloomustavaks suuruseks on näiteks ’tihedus-hõredus’.
Termin muuda
Sõnal "faktuur" on eri keeltes veidi erinev tähendus. Näiteks inglise keeles kasutatav sõna "tekstuur", mis on mõiste sisult identne eesti sõnale "faktuur", on etümoloogiliselt pärit itaalia sõnadest testura ja tessitura, mis tähendavad eelkõige vokaalmuusikas üksiku hääle registriulatust. Saksa keeles kasutatakse sõna "faktuur" tähenduses pigem mõistet Satz (Tonsatz), mis teatud kontekstis viitab teose kontrapunktilisele ülesehitusele (näiteks Dezimensatz kui intervallide kontrapunktiring 10. sajandil) või mitmehäälses vokaalfaktuuris häälte kirjutamise stiilile (näiteks 14.–15. sajandi vokaalstiil Kantilenensatz, milles ülemine hääl on meloodia ning alumised hääled saate funktsioonis) ning mida tänapäeval mõistetakse kui kompositsioonitehnilist printsiipi, kuidas kirjutada näiteks kaanonit, fuugat, koraalivariatsiooni, klassikalist sonaat-allegrot, Lied'i jne.
Faktuuritüübid muuda
Eristatakse ühehäälset (monofoonia) ja mitmehäälset faktuuri, mida on kolme põhilist liiki: homofoonia, polüfoonia ja heterofoonia. Faktuuritüüpideks on ka näiteks monofoonia ehk ühehäälsus, heterofoonia (kas ”laiendatud ühehäälsusena”, mille puhul sama meloodiat esitatakse mitme esitaja poolt nii põhikujul kui ka mõningate kõrvalekaldumistega või nii-öelda lintliikumisena, mille puhul esitatakse sama meloodiat paralleelsetes intervallides) ja mikropolüfoonia.
Homofoonilises faktuuris on võimalik eraldada juhtivat häält (sageli on selleks meloodia) saatehäältest ehk saatest. Juhtiva hääle kõrval moodustavad homofoonilise faktuuri funktsionaalne bass ja vähem iseseisvad saatehääled. Homofoonilise faktuuri erikujuks on harmooniline faktuur, milles kõik hääled liiguvad ühesuguses rütmis akordidena.
Üheks tavalisemaks faktuuri mitmekesistamise võtteks on figuratsioon: rütmiline figuratsioon, harmooniline figuratsioon ja meloodiline figuratsioon.
Klassikalis-romantilises muusikatraditsioonis võrreldakse eelkõige polüfoonilist ehk kontrapunktilist (häältel on iseseisev liikumissuund, rütmika, karakter) ning homofoonilist (hääled on allutatud ühtsele rütmile ja rõhutavad esmajoones harmoonia kulgu) faktuuritüüpi ja nende kahe sümbioosi – nii-öelda vaba mitmehäälsust (sks.k Freistimmigkeit).
Faktuuri all võib pidada silmas ka näiteks partiide ehk häälte, tämbrite, rütmide, artikulatsioonide, dünaamika või muusika karakterite samal ajahetkel ühendamist.