Eurokeel on keel, mida kasutatakse Euroopa Liidu dokumentides. Alates 2015. aastast on märksõna "eurokeel" lisatud Eesti õigekeelsussõnaraamatusse.[1]

Eurokeel on keel, mida kasutatakse Euroopa Liidu dokumentides

Eesti Keele Instituut on alates 2008. aastast avaldanud artiklikogumikke, mis on üks põhiline eurokeele materjal.[2]

Eurokeele puhul räägitakse palju tõlkimisest. Tõlkimine on aga üks murekohtadest, sest tõlkijad kasutavad vahepealse keelena inglise keelt ja nii võib tekkida vigu.[3] Suulisel tõlkimisel esineb sagedamini vigu kui kirjalikul, sest tõlge valmib kohapeal. Esimese eurokeele kogumiku põhjal võib järeldada, et eurokeel peaks olema osa meie ühisest arusaadavast keelest.[4] Seetõttu soovitakse eurokeelega seotud probleeme lahendada. Euroopa Liidu institutsioonides töötavad Eesti tõlgid ja tõlkijad, kes läbivad pidevalt täiendkoolitusi, et eurokeel muutuks selgemini arusaadavaks. Lisaks töötavad Euroopa Liidus inimesed, kes loovad pidevalt uut eestikeelset terminoloogiat.[5]

Iseloomulikud tunnused

muuda

Kirjakeele üheks allkeeleks on oskuskeel, mille eripära on terminid (erialakeele sõnad ja sõnaühendid).[6] Eurokeel on allkeel, mis kuulub oskuskeele valdkonda. Oskuskeeltest on eurokeel kõige sagedamini tõlgitav keel.[7]

Eurokeelteks võib pidada Euroopa Liidu dokumentides kasutatavaid keeli.[7] Kuid Meeli Sedriku arvates on väga levinud ka eurokeele rahvapärane tähendus: see on keel, mis sisaldab palju keerulisi võõrsõnu ning võib jääda inimestele arusaamatuks.[8] Keeruline keelekasutus tuleneb sellest, et Euroopa Liidus koostatakse palju õigusakte. Lisaks õiguskeele valdkonnale võib eurokeele allkeeltest välja tuua ka veonduse, kalanduse ning hariduse valdkondadega seotu.[7]

2012.–2013. aastal lõi Eesti Keele Instituut ametniku soovitussõnastiku, mis on koostatud elektroonilises sõnastikusüsteemis ning veebis kättesaadav kõigile. Sõnastik on mõeldud neile, kes soovivad kirjutada ametliku sisuga teksti.[9] Eurokeele alla kuulub eurosläng, mis enamasti on kantseliitlik ning sisaldab peamiselt Euroopa Liidu temaatikat. Eesti keeles võivad need sõnad tunduda toortõlkelised (tõlgitud sõna-sõnalt), kuid eurokeeles on neil tähendus olemas. Näiteks kasutatakse euroslängis seoses Euroopa Liidu dokumentides tehtavate muudatustega sõna corrigendum. Eesti keeles soovitatakse sõna corrigendum asemel kasutada järgmisi sõnu: parandus, parandusõiend või täpsustus.[10]

Eesti Keele Instituudi artiklikogumikud eurokeele teemal

muuda

Eurokeele kohta on Eestis ilmunud seitse artiklikogumikku. Kogumikud on sisult erinevad, kuid kõigi koostaja on Eesti Keele Instituut.

Esimene kogumik avaldati 2008. aastal. Kogumik sisaldab 2007. aastal Eesti Keele Instituudi ja Soome Kodumaa Keelte Uurimiskeskuse korraldatud konverentsi materjale. Kogumiku nimeks sai "Euroopa Liidu keel kui meie ühine keel", sama pealkirjaga oli ka eespool nimetatud konverents. Lisaks sisaldab kogumik tõlkijatele suunatud Euroopa Liidu keelekursustel osalenud koolitajate tekste.[4]

Teine kogumik ilmus 2009. aastal pealkirjaga "Kas eurotekstides on kohta ilusale ja selgele keelele?". Selles kogumikus on Euroopa Liidu institutsioonides töötavad tõlkijad kirjutanud oma tööst. Koostajad soovivad lugejatele näidata, kuidas tõlkijad peavad vaeva nägema, et leida sõnadele sobiv eestikeelne tähendus.[5]

Kolmas kogumik "Et lugeja võiks tulla" avaldati 2010. aastal. Põhiteemaks on eurokeele uurimine ja toimetamine. Need teemad on olulised seetõttu, et eurokeelt ei ole palju uuritud ning eurokeelsetes tekstides leidub sõnu, mis ei ole kõige täpsemini tõlgitud.[11]

2012. aastal ilmus neljas eurokeele kogumik "Selged mõtted, selge keel". Koostajad on kogumikku lisanud info erinevate riikide selge keele eestvedajate ettevõtmiste kohta. Selge keel on lihtsa vormiga keel, mis on kõigile ühemõtteliselt arusaadav ning kus olulisel kohal on ka sõnade loogiline järjestus. Selge keele eesmärk on meid ümbritseva info kergemini arusaadavaks tegemine. Paljudes riikides on levinud ka selge keele liikumised, mida Eestis veel ei ole toimunud.[12]

Esimene kogumik, mille puhul saab rääkida autoriõigustest, avaldati 2013. aastal Helika Mäekivi juhtimisel. Viienda eurokeelse kogumiku pealkiri on "Emakeelne eurokeel". Autor on kokku puutunud olukordadega, kus on aru saanud, et tõlkijate keelekasutus ei ole uuenenud nii palju, kui oleks vaja. Mäekivi soovib julgustada tõlkijaid mitmekesisemaid väljendeid kasutama.[13]

Kuues kogumik "Selge kommunikatsioon" avaldati 2015. aastal. Sama kogumik ilmus 2014. aastal inglise keeles. Kogumiku koostamise mõte tuli autoril pärast IC Cleari kursustel osalemist ning seetõttu on osa artikleid kirjutanud IC Cleari nõustamisrühma liikmed.[14] IC Cleari selge kommunikatsiooni kursus sisaldab selge keelekasutuse ja infodisaini õppimist.[15] Selge keele liikumine, millest on pikemalt kirjutatud eelmises kogumikus, on mõjutanud dokumentides kasutatavat keelt ja stiili. Selgest keelest on välja kasvanud selge kommunikatsioon, mille eesmärk on koostada infot vastavalt olukorrale. Kogumik annab ülevaate, mida selge kommunikatsioon hõlmab.[14]

Seni viimane eurokeelne kogumik "Tõlkimise tahud" avaldati 2017. aastal. Kogumik käsitleb tõlkimise eri tahkusid ning tõlkimise nelja põhilist osa. Suuline ja kirjalik tõlkimine on sisult väga erinevad. Suulist tõlget ei saa hiljem muuta, sest tõlge valmib kohapeal. Kirjalike tekstide tõlkija saab võimalusel tekste muuta. Tõlkimise osaks on ka erialaterminite täpne ja selge edastamine, sest tõlgitud tekst peab olema algtekstiga samane. Lisaks on väga oluline tekstide toimetamine, et kõik lugejad saaksid tekstist ühtemoodi aru. Kogumiku artiklite autorid on inimesed, kes tegelevad tõlkimise eri tahkudega.[16]

Eurokeelsete tekstide tõlkimisest

muuda

Euroopa Liidu organisatsioonidesse on asunud tööle palju Eesti tõlkijaid. Nende ülesanne on tõlkida Euroopa Liidu sisest informatsiooni kas eesti või mõnda teise keelde.[4] Tõlkimisel võib esineda probleeme, sest tavaliselt tõlgitakse tekst inglise keelde ja alles siis eesti keelde. Nii jõuab info inimesteni palju hiljem. Tõlkimine käib kiiresti ja tõlkija ei pruugi leida selle ajaga sõnu, mida oleks sobiv kasutada. Lisaks muutub ja uueneb eurokeel kogu aeg, sest uut infot tekib pidevalt juurde.[17]

Euroopa Liidu institutsioonides ei ole tõlkijatel lubatud lauseid lühendada. Lausete algkuju ja juriidiline täpsus on olulised selleks, et toimiks viitamissüsteem dokumentides. Lisaks on tähtis, et tõlgitav tekst oleks algtekstiga võimalikult sarnane. Selleks töötavad Euroopa Liidus inimesed, kes loovad uut eestikeelset terminoloogiat. Näiteks saab uusi termineid kasutada, kui arutlusel on teema, mis on ühele kultuurile omane, kuid teisele võõras.[5][18]

Haridus- ja teadusministeerium andis loa teha täiendkoolitusi Eesti tõlkijatele, kes töötavad Euroopa Liidus. Lisaks tegelevad ka Eesti Keele Instituudi töötajad eurokeele hooldamisega. Soovitakse, et eurokeel oleks tulevikus osa meie ühisest keelest ja kõigile arusaadav.[19] Täpsemat infot eurokeele hooldamise kohta võib leida eurokeelehoolde kodulehelt.[20]

Tõlkimise tahud

muuda

Euroopa Liidu institutsioonide kohtumistel on oluline, et kõik saaksid sõna võtta ja dokumente lugeda oma emakeeles. Euroopa Liidus osalevad eurokeele tõlkimisel nii tõlgid, kes tegelevad suulise tõlkimisega, kui ka tõlkijad, kes tegelevad kirjaliku tõlkimisega.[21] Tõlkimisel on neli põhilist tahku: suuline tõlkimine, kirjalik tõlkimine, terminiloome ja toimetamine.[16]

Tõlkimise üks osa on suuline tõlge, seda saab omakorda jagada kaheks: sünkroontõlge ja järeltõlge. Enamasti kasutatakse sünkroontõlget, mis tähendab, et tõlk tõlgib kõneleja rääkimise ajal. Euroopa Liidu kohtumistel läheb vaja vähemalt 72 tõlki, iga keele kohta 3. Vähem kasutatakse järeltõlget, kus tõlk teeb märkmeid ja kui kõneleja on lõpetanud, edastab kõne sisu vastavas keeles.[22][23]

Kirjaliku tõlke puhul kehtib reegel, et enne tõlgitud teksti avaldamist peab selle üle vaatama toimetaja. Murekohaks on see, et kindla tähtaja puhul kulutatakse rohkem aega tõlkimisele ja teksti toimetatakse kiirustades. Seetõttu võivad mõned vead märkamata jääda. Teisel juhul võib toimetaja lausetest välja võtta need kohad, mis pole piisavalt selged, kuid nii muutub tekst algtekstiga võrreldes täielikult. Parimad keeruliste dokumentide tõlked valmivad tänu spetsialisti ja keeletoimetaja sujuvale koostööle.[24]

Terminoloogia on kindla eriala terminite kogum. Termin on sõna või sõnaühend, mis tähistab erialast mõistet. Terminoloogiatöö on mõiste ja termini (sisu ja vormi) vaheliste seoste uurimine ning analüüsimine. Kõigepealt tehakse selgeks uuritava mõiste sisu ning hakatakse termineid välja töötama, paika panema või korrastama. Hea tulemuse saavutamiseks tuleb iga mõistega palju tööd teha. Valdkonnakeskne ehk süstemaatiline terminoloogiatöö on väga põhjalik ning tulemus kvaliteetne. Terminoloogiatöö eeldab keeletoimetaja ja spetsialistide tihedat koostööd.[25]

Probleemid

muuda

Eurokeelt võib mõjutada nn eurosläng. Kui ametnikud kasutavad väljaspool tööd eurokeelt, lisades seda oma emakeelele, võib see mõjutada dokumentide keelt.[8] Eurosläng on enamasti kantseliitlik (raskesti mõistetav keelekasutus). Ametnikud kasutavad kõnedes kantseleikeelt, mis sisaldab palju ametitekstide sõnu ja muudab laused raskesti arusaadavaks.[26][27] Näitena võib tuua sõna "silomõtlemine" (inglise keeles silo thinking), mis on inglise keelest sõna-sõnalt tõlgitud ja millega mõeldakse kapseldunud mõtlemist. Eesti keeles soovitatakse kasutada "silomõtlemise" asemel täpsemat väljendit või seletust.[28] Ametniku soovitussõnastikust võib näitena tuua sõnad "maksuliselt" (tasu eest, maksude poolest, maksude tõttu) ja "tasuliselt" (tasu eest), mis sisaldavad lt-liidet, lisades sõnale eurokeelele omast keerukust.[29]

Kuna tekstid tõlgitakse eesti keelest enne inglise keelde ja siis soovitavasse keelde (või vastupidi, inglise keele vahendusel eesti keelde), võib teksti sisu muutuda ja jääda arusaamatuks.[30] Tõlkijad peavad lausetele jätma algkuju, et säiliks juriidiline täpsus. Sõnade asemel mõtet tõlkides võib teksti sisust mõni tähtis osa kaduma minna. Seega ei ole lubatud lauseid lühendada, kuid pikkade lausete sisu ei pruugi olla arusaadav. Tõlkimise muudab raskeks ka see, et Euroopa Liidu institutsioonides tutvutakse väga paljude õigusaktidega ning arutelu käigus kirjutatakse erinevaid dokumente, mis tuleb tõlkida ka eesti keelde.[5]

Tõlkijad kasutavad tõlkimisel sageli võõrsõnu, et sisu jääks täpseks. Võõrsõnade tähendus võib aga lugejale olla arusaamatu. Tõlkija otsustab, millal ta kasutab omasõnu ja millal võõrsõnu. Tihti kasutavad tõlkijad võõrsõnu seetõttu, et nad ei saa tekstist aru ning neil ei ole aega vaadata sõna tähendust. Lisaks on paljud tõlkijad harjunud rahvusvaheliste terminitega. Seega on võõrsõnaliste terminite kasutamine lihtsam ning neid kasutatakse aja kokkuhoiu mõttes.[31]

Euroopa Liidu tekstide tõlkimisel on tõlkijatel vaja töö kiiresti valmis saada ja neil pole sobiva vaste leidmiseks aega. Ka sel juhul võib mõte kaduma minna.[7] Raskeim on suuline tõlge, sest see valmib kohapeal ja teksti pole võimalik toimetada. Tõlkimiseks on vaja läbida kolm etappi: teksti kuulamine, selle mõistmine ja analüüsimine ning meeldejätmine. Tõlkeprotsesside puudulikkuse tõttu võib lõpptulemus olla algtekstist täiesti erinev. Seejuures peab nii suuline kui kirjalik tõlge olema erapooletu ja professionaalne.[22]

Viited

muuda
  1. Eesti Keele Instituut. (2017). ÕSi uued sõnad. [1](29.10.17.)
  2. Eesti Keele Instituut. (2017). Kogumikud. [2](9.11.17.)
  3. Hallik, K., & Kasemets, K. (2009). Eesti keele instituudis hooldatakse eurokeelt. Õiguskeel (2009/3). [3](26.10.17.)
  4. 4,0 4,1 4,2 Päll, P. (2008). Sissejuhatus. Euroopa Liidu keel kui meie ühine keel, lk 7–8. [4](29.10.17.)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Eesti Keele Instituut. (2009). Kas eurotekstides on kohta ilusale ja selgele keelele.[5](29.10.17.)
  6. Eesti Entsüklopeedia. (2006). Oskuskeel.[6](23.11.17.)
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Mäekivi, H. (2013). Emakeelne eurokeel. [7](26.10.17.)
  8. 8,0 8,1 Sedrik, M. (2008). Eesti keel Euroopa Liidu tekstides. Euroopa Liidu keel kui meie ühine keel, 37–54, lk 38. [8](12.11.17.)
  9. Eesti Keele Instituut. (2013). Ametniku soovitussõnastik. [9](12.11.17.)
  10. Eesti Keele Instituut. (2012–2013). Ametniku soovitussõnastik. [10](12.11.17.)
  11. Eesti Keele Instituut. (2010).Et lugeja võiks tulla. [11](6.11.17.)
  12. Eesti Keele Instituut. (2012). Selged mõtted, selge keel. [12](6.11.17.)
  13. Mäekivi, H. (2013). Emakeelne eurokeel.[13](6.11.17.)
  14. 14,0 14,1 Eesti Keele Instituut. (2015). Selge kommunikatsioon. [14](6.11.17.)
  15. Nicolay, K. (2012). Algatustest Belgias. Selged mõtted, selge keel, lk 53–56. [15](3.12.17.)
  16. 16,0 16,1 Eesti Keele Instituut. (2017). Saateks. Tõlkimise tahud, lk 5–6 [16](6.11.17.)
  17. Hallik, K., & Kasemets, K. (2009). Eesti keele instituudis hooldatakse eurokeelt. [17](26.10.17.)
  18. Euroopa Komisjon. (2006). Kirjalik tõlkimine. Tõlkimine Euroopa heaks, lk 5. [18](26.11.17.)
  19. Päll, P. (2008). Sissejuhatuseks. Euroopa Liidu keel kui meie ühine keel, lk 7–8. [19](16.11.17.)
  20. Eesti Keele Instituut. (2007). Eurokeelehooldest. [20](23.11.17.)
  21. Euroopa Komisjon. (2016). Keeled Euroopa institutsioonides. Tõlkimine Euroopa heaks. lk 3. [21](23.11.17.)
  22. 22,0 22,1 Leis, Ü. (2017). Elukutse:Tõlk. Tõlkimise tahud, lk 7–25. [22](12.11.17.)
  23. Euroopa Komisjon. (2016). Tõlkimine Euroopa heaks. [23](12.11.17.)
  24. Laur, M. (2017). Tõlketoimetaja töölaualt pudenenud näiteid. Tõlkimise tahud, 27–43, lk 42–43. [24](12.11.17.)
  25. Kesküla, K. (2017). Mis on mõistel pistmist terminiga. Tõlkimise tahud, lk 44–51. [25](12.11.17.)
  26. Paet, T. Rehemaa,T. (2014). Ametniku soovitussõnastik. [26](10.11.17.)
  27. Pullerits, E. (2010). Kuidas hoiduda kantseliidist. [27](10.11.17.)
  28. Eesti Keele Instituut. (2013). Ametniku soovitussõnastik. [28](10.11.17.)
  29. Eesti Keele Instituut. (2013). Ametniku soovitussõnastik. [29](10.11.17.)
  30. Erelt, T., & Kull, R. (1997). Euroopasse integreerumine ja keeleminetussünd.[30](29.10.17.)
  31. Mihkla, K. (2010). Raskused oma- ja võõrsõna valikul. Et lugeja võiks tulla, lk 63–71. [31](12.11.17.)

Välislingid

muuda