Vallatud kurvid

Vallatud kurvid
Žanr	komöödia
Režissöör	Juli Kun,; Kaljo Kiisk
Stsenarist	Dagmar Normet,; Sándor Stern
Operaator	Edgar Štõrtskober
Helilooja	Gennadi Podelski
Peaosades	Terje Luik,; Rein Aren,; Peeter Šmakov,; Eve Kivi,; Jaanus Orgulas
Filmistuudio	Tallinna Kinostuudio
Aasta	1959
Esilinastus	28. detsember 1959
Kestus	94 minutit
Riik	Nõukogude Liit (Eesti)
Keel	eesti
	IMDb profiil
	Sissekanne Eesti filmi andmebaasis

"Vallatud kurvid" on Tallinna Kinostuudios 1959. aastal valminud komöödiafilm.

1961. aastal ekraanile jõudnud "Ohtlikud kurvid" oli Tallinna Kinostuudio ja Mosfilmi koostöös valminud film, mis oli "Vallatute kurvide" mõningate sisuliste muudatustega panoraamvariant, olles ühtlasi Nõukogude Liidus ja ka kogu maailmas esimene panoraamfilm.

Mustvalge film "Vallatud kurvid" taastati digitaalselt 2012. aastal.^[1]

Sisukirjeldus muuda

Tudeng ja noor motosportlane Vaike Tartust jõuab Tallinna ja ka Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajale, kus kihutavad mootorrattad peadpööritava kiirusega. Peadpööritavatesse seiklustesse satub ka Vaike, tutvudes mitmekordse tšempioni Raivoga, kellel on tekkinud peapööritus edusammudest nii spordis kui ka neidude seas. Samuti kohtub ta meistrikandidaadi Heinoga, kes pakub Vaikele abi võistlusteks valmistumisel. Üksinda Vaike sellel karussellil püsida ei suuda, kuid ta loodab kaksikõe Mareti peale, kes on varemgi Vaiket keerulistest olukordadest välja aidanud. Ainult et nüüd tuleb mängu ka Mareti värske abikaasa Ants, kes on veendunud, et tema kaksikõdesid segi ei aja.

Raivo veab kaaslastega kihla, et kolme päevaga paneb ta Vaike südame sulama. Vaike kavatseb pühapäeva veeta koos Heinoga kalavetel, aga Raivo kutsub ta ootamatult hoopis kontserdile. Vaike valib viimase ja saadab Heinoga kohtama oma õe Mareti, kes on äsja abiellunud motosportlase Antsuga, kuid pole tuttav ei tema kaaslastega ega ka mootorratastega. Baleriin Maret püüab kalapüügil esineda Heino ees vilunud moto- ja õngesportlasena, kuid jääb üsna hätta. Vaike ja Raivo kohtuvad enne kontserti aga medõe Eviga, kellel on nüüd küllaga põhjust vana sõbra Raivo peale pahane olla. Raivo püüab Evit hiljem lepitada, öeldes, et tegu on ainult kihlveoga, kuid see osutub kiviks, mis ajab suhtevankri kummuli.^[2]

Filmi saamisloost muuda

Muusikaline komöödia mootorisportlaste romantilistest seiklustest oli 1950. aastate Nõukogude Liidu kinematograafiatööstuses väga uudne ja riskantne filmikavatsus. Pärast väga menukat "Karnevaliööd" (1956) polnud tasemel komöödiafilme Nõukogude kinos vahepeal linastunud.

Heliloojad Boris Kõrver ja Leo Normet kirjutasid 1946. aastal muusikali "Hermese kannul", mille lugu langeb suures osas kokku "Vallatute kurvide" stsenaariumiga. Muusikali libreto olid kirjutanud Dagmar Normet ja Ilmar Sikemäe. Muusikal "Hermese kannul" jõudis koguni proovideni Estonia teatris, kuni teos ära keelati. Ometi mitte täiesti – nii näiteks sai väärt lauluna okupatsiooniajal tuule tiibadesse Leo Normeti svingihõnguline laul "Puhkus Viljandis", mis on pärit sellestsamast ärakeelatud muusikalist.

Normet võttis endale paarimeheks Sándor Sterni ja kirjutas kümmekond aastat hiljem "Hermese kannul" libreto filmistsenaariumiks, mis viidi Tallinna Kinostuudiosse, kus oli pidev nappus headest käsikirjadest ja eriti komöödiatest. "Vallatute kurvide" stsenaarium liikus seejärel nagu kuum kartul mööda Eesti NSV filmiinstantse ning tekitas veidraid arusaamu ja paksu pahandust. 29. detsembril 1958 lükkas Tallinnfilmi kunstinõukogu stsenaariumi lõplikult tagasi. Põhjenduseks toodi lihtsalt: pole nõukogulik. Selles ilmselt oli kvoorumil õigus.

Seejärel aga jõudsid Moskvast kohale kõrgema instantsi ehk NSV Liidu Riikliku Kinematograafiakomitee (Goskino) seisukohad, et Moskva kinoametnikel ei ole midagi selle vastu, et Tallinna Kinostuudio "Vallatud kurvid" filmiks teeks. Seekord räägib fakt vastu üldlevinud versioonile, et küll meie oleksime siin teinud, kuid Moskva keelas ära.

Ideoloogiast peaaegu vaba dramaturgiline skeem kaksikutest peategelastega oli Euroopa komöödiate üks alustalasid ja seda "Vallatud kurvid" ka täiega järgisid. Terje Luik oli oma tüübilt Hollywoodi-tüüpi staar. Rein Aren ja Peeter Kard mängisid kaunitest neiudest huvitatud noori härrasmehi, mitte partisane või tööeesrindlasi. Film tähendas suurt sammu normaalsuse suunas, seda nii teemaderingi, vormide, inimkäsitluse kui ka väärtushinnangute mõttes. Et see samm juhtus, tuleb ilmselt tänada Moskva režissöör Juli Kuni, kelle peale langebki "kahtlus" "Vallatute kurvide" filmimisõiguse saamises.^[3]

Osatäitjad muuda

Terje Luik – Vaike ja Maret
Rein Aren – Raivo
Peeter Kard – Heino
Eve Kivi – Evi
Harijs Liepiņš – Ants
Jaanus Orgulas – Peeter
Lembit Anton – Olev
Rudolf Nuude – treener
Ants Eskola – sporditegelane
Voldemar Panso – kellassepp
Inga Piirits – Anni
Heiki Roots – Tommi
Erich Kruuk – poiss

Auhinnad, festivalid muuda

Auhind, Balti liiduvabariikide, Valgevene ja Moldaavia filmifestival (NSVL), 1960, Parim naisnäitleja: Terje Luik; diplom - filmi kõrge tehnilise taseme ja laiekraanfilmi võimaluste eduka kasutamise eest
Preemia, Balti liiduvabariikide ja Valgevene filmifestival (NSVL), 1960, Preemia: Edgar Štõrtskober, Juli Kun, Kaljo Kiisk
Auhind, Üleliiduline filmifestival (NSVL), 1960, II preemia: Harald Läänemets; diplom: Edgar Štõrtskober^[4]