Dagmar Normet

Eesti kirjanik

Dagmar Normet (kuni 10.06.1940 Dagmar-Sarlia Rubinstein; aastatel 1940–1945 Dagmar Randa; 13. veebruar 1921 Tallinn16. oktoober 2008) oli eesti kirjanik ja tõlkija.

ElukäikRedigeeri

Ta õppis Tallinna 23. Algkoolis, Saksa Tütarlastegümnaasiumis ning Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžis. Ta alustas 1940. aastal õpinguid Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis, kuid alanud Nõukogude–Saksa sõja tõttu jäid õpingud pooleli. Herbert Niileri soovitusel evakueerus ta NSV Liidu tagalasse.[1] Venemaal viibides õppis Uljanovski Pedagoogilises Instituudis vene keelt ja kirjandust[2], hiljem Moskvas Kehakultuuri Keskinstituudis. 1945. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli kehalise kasvatuse õpetajana.

Dagmar Normet töötas muu hulgas võimlemise, rahvatantsu ja kehalise kasvatuse õpetajana. Alates 1956. aastast oli vabakutseline kirjanik.

LoomingRedigeeri

Ta on kirjutanud hulga lastenäidendeid, kuuldemänge, operetilibretosid ja telelavastuste tekste. Tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.

RaamatuidRedigeeri

  • "Maalesõit" (1948)
  • "Me ehitame maja" (1957)
  • "Vöödiline hobune" (näidend; Draamateatris 1968)
  • "Lo Tui" (monograafia; 1973)
  • "Delfiinia" (1975)
  • "Suur saladus" (kuuldemäng; 1977)
  • "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups" (1979)
  • "Kümme ust" (1985)
  • "Une-Mati Rannakülas" (1986)
  • "Ernst Idla – võlur Tallinnast" (koostaja; 1991)
  • "Naeratuste vikerkaar" (1992)
  • "Lõvi ja lohe" (1993)
  • "Avanevad uksed" (2001)
  • "... ainult võti taskus" (2004)

FilmistsenaariumidRedigeeri

Ta kirjutas ka filmide "Vallatud kurvid" ja "Ohtlikud kurvid" stsenaariumi (koos Sándor Sterniga).

TõlkeidRedigeeri

TunnustusedRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Tema lell oli kuulus Moskva kunstikoguja Jakov Rubinstein.

Aastatel 1945–1960 oli Dagmar Normet abielus helilooja Leo Normetiga. Neil sündis 1946 poeg Ingo Normet ja 1953 tütar Haldi Normet.

ViitedRedigeeri

  1. Kalev Kesküla. "Eesti ühiskond oli ikka väga avatud...". Eesti Ekspress, 4. juuni 2002
  2. Dagmar Normet. "Avanevad uksed. ... ainult võti taskus". (Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010), lk 406

VälislingidRedigeeri