Transpersonaalne psühholoogia
Transpersonaalne psühholoogia (inglise keeles Transpersonal psychology) on suundumus psühholoogias, mis uurib transpersonaalseid läbielamisi, muutunud teadvuseseisundeid ja religioosseid kogemusi ühendades nüüdisaegsed psühholoogilised kontseptsioonid, teooriad ja meetodid Lääne ja Ida traditsiooniliste vaimsete praktikatega.
Eeltoodu võib sõnastada ka nii: transpersonaalne psühholoogia ühendab psühholoogiaalased teadmised ja printsiibid uurimistööga teadvuseseisundite, enesearenduse ja enesetransformatsiooni, loomingu ja inspiratsiooni, müstiliste ja surmaeelsete seisundite, keha-vaimu ühenduse, naiseliku ja meheliku või Kõrgema Mina teemadel.[1]
Ladina keeles trans 'üle, teisel pool, väljaspool, kaugemal'. Sõna "transpersonaalne" tähendab: üle isikliku, isiklikust ehk personaalsest kaugemale ulatuv[1]. Transpersonaalsetena käsitletakse kogemusi, mille puhul identiteeditaju ulatub individuaalsest või personaalsest kaugemale ning hõlmab näiteks inimkonna, elu, psüühika või ruumi avaramaid aspekte.[2]
Transpersonaalses psühholoogias uuritakse transpersonaalseid seisundeid, milles viibides inimese identiteeditunne laieneb oma isikult, oma egolt ja individuaalsuselt nii, et ta saavutab sügavama või avarama tunnetuse iseenda olemasolust ja tunneb ühtekuuluvust inimkonna, looduse, vaimuilma ja kogu universumiga.[1]
Transpersonaalne psühholoogia hõlmab mitmeid psühhoteraapilisi teooriaid ja praktikaid, näiteks nagu psühhosüntees ja transpersonaalne teraapia, mitmeid eneseanalüüsi tehnikaid nagu meditatsioon ja visualiseerimine, samuti ammutab ta ideid filosoofiast, teoloogiast, fenomenoloogiast, antropoloogiast, sotsioloogiast, Ida filosoofiast, okultismst, parapsühholoogiast ning Lääne vaimsetest traditsioonidest.
Ajalugu muuda
Transpersonaalseid nähtusi käsitles oma töös psühholoog William James 1902. aastal. Arvatakse, et James oli ka see, kes võttis mõiste "transpersonaalne" esimesena kasutusele.
Transpersonaalse psühholoogia eelkäijateks ja teoreetilise baasi loojateks peetakse Carl Gustav Jungi ja Roberto Assagiolit.[1]
Aastal 1968, pärast paljusid diskussioone, kus osalesid Abraham Maslow, Stanislav Grof, Anthony Sutich ja teised, otsustati Grofi ettepanekul psühholoogia uue suuna nimetuseks võtta "transpersonaalse psühholoogia".
Transpersonaalset psühholoogiat on esimest korda mainitud ajakirja The Journal of Transpersonal Psychology esimeses numbris 1969. aastal. Psühholoogiaharuna kuulutas transpersonaalne psühholoogia ametlikult oma olemasolu 1972. aastal, kui Californias (USA) loodi Transpersonaalse Psühholoogia Assotsiatsioon (Association for Transpersonal Psychology).[1]
Transpersonaalne lähenemine on jälgitav William Jamesi, Erik Eriksoni, Abraham Maslow', Roberto Assagioli, Carl Gustav Jungi ja Ken Wilberi töödes, kes kõik panid tähele, et inimteadvuse funktsioneerimine järgib skeemi: esmalt iseseisva, funktsioneeriva ego eristamine ning seejärel ego ületamine, egole omasest kiindumusest ja klammerdumisest vabanemine.[2]
Transpersonaalse psühholoogia klassikute seas on lisaks eelpoolmainitud Maslow'le, Sutichile, Grofile ja Wilberile ka Charles Tart, Ram Dass, Jack Kornfield, Steven Levine, Frances Vaughan, Larry Dossey, Jean Hardey ja John Welwood.[1]
Paljudes riikides ei tunnistata transpersonaalset psühholoogiat teadusdistsipliinina, põhjendades seda teaduslike aluste puudumisega ja uuritavate alade mittemõõdetavusega. Tähelepanuväärne pööre toimus 1996. aastal, kui Briti Psühholoogia Selts moodustas oma struktuuris transpersonaalse psühholoogia osakonna.
Eestis muuda
Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni (ESTRA) eesmärgiks on transpersonaalse vaatenurga tutvustamine ning sellealase teadusliku ja praktilise tegevuse arendamine Eestis. ESTRA president on Tartus töötav transpersonaalse hüpnoanalüüsi looja[3] ja psühhoterapeut Jure Biechonski, kelle nime leiame Euroopa Transpersonaalse Assotsiatsiooni kodulehel professionaalsete liikmete (Professional Members) nimistust[4]. Samast nimekirjast leiame ka Tartu ülikooli lõpetanud ja praegu Peterburis resideeriva molekulaargeneetiku Tõnu Soidla, kes on Venemaal transpersonaalsete uuringute üks juhtfiguure[5][4].
Marina Paula Eberthi rajatud Holistika Instituut (endise nimega Holistilise Teraapia Instituut) on teine mõjukas organisatsioon, mis esindab transpersonaalset psühholoogiat. Holistika Instituudi haldus- ja kvaliteedijuhi Heili Laido ettekandes septembris 2018 nimetas ta holistilist teraapiat eesti vasteks transpersonaalsele psühholoogiale.
ESTRA kirjastab transpersonaalse psühholoogia temaatikat ning sellega seotud distsipliine käsitlevate raamatute sarja "Transpersonaalse psühholoogia varamu".
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Transpersonaalne psühholoogia holistika.ee
- ↑ 2,0 2,1 ESTRA Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni koduleht
- ↑ TÜ psühholoogiatudengid avavad "Õhuakna" Tartu ülikooli koduleht
- ↑ 4,0 4,1 Professional Members[alaline kõdulink] Euroopa Transpersonaalse Assotsiatsiooni koduleht ( inglise)
- ↑ Сойдла Тыну wholeworld.ru ( vene)
Kirjandus muuda
- Charles T. Tart. "States of Consciousness", 1975 (eesti keeles "Teadvuse seisundid", 2008)
- Bruce W. Scotton (editor), Allan B. Chinen (editor), John R. Battista (editor). "Textbook of transpersonal psychiatry and psychology", 1996 (eesti keeles "Transpersonaalse psühhiaatria ja psühholoogia tekstikogumik", 2011)
- Stanislav Grof. "Psychology of the Future", 2000 (eesti keeles "Tuleviku psühholoogia", 2008)
- Ralph Metzner. "Mind Space and Time Stream: Understanding and Navigating Your States of Consciousness", 2009 (eesti keeles "Meeleruum ja ajavoog. Teadvusseisundite mõistmine ja oskus neid kasutada", 2012)
Välislingid muuda
- ESTRA Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni koduleht
- The European Transpersonal Association Euroopa Transpersonaalse Assotsiatsiooni koduleht ( inglise)