Ida filosoofia

Ida filosoofiaks nimetatakse Läänes Aasia, eelkõige India ning Hiina, Jaapani, Korea jt Kaug-Ida maade traditsioonilisi filosoofilisi süsteeme. Vahel hõlmatakse sellesse ka Babüloonia filosoofia, juudi filosoofia, araabia filosoofia ja islami filosoofia, samas käsitleb mõni allikas neid pigem Lääne filosoofia harudena. Liigitus sõltub suuresti sellest, kas Lääne ja Ida filosoofiat eristatakse eelkõige geograafiliselt, kultuuriliselt, ajalooliselt või kontseptuaalselt.

Traditsioonilise seotuse tõttu judaismi rühma religioonidega on mõned Lääne filosoofiad formuleerinud küsimused Jumala loomuse ning tema ja maailma vahekorra kohta, tuginedes monoteistlikule taustale. See on tekitanud Lääne traditsioonis vastanduse ilmaliku ja religioosse filosoofia vahel. Viimased neist on Jumala ja maailma küsimustes arenenud enamasti konkreetse monoteistliku religiooni dogmaatika raames.

Ida reliigioonid ei ole ainujumala kui maailma ainsa looja ning valitseja teemaga samavõrd palju tegelnud. Seetõttu on vastandus religioosse ja ilmaliku vahel Ida filosoofias märgatavalt nõrgem ning sama filosoofiline koolkond sisaldab sageli nii religioosseid kui ka filosoofilisi elemente. Nii võtavad mõned inimesed omaks budismi n-ö metafüüsilise poole, osalemata samal ajal kultuses. Mõned on kummardanud taoistlikke jumalusi religioosselt, süvenemata nende teoloogilisse aluspõhja, ehkki teised tunnistavad taoistlikku religiooni, ignoreerides selle mütoloogilisi aspekte.

Selline lähenemine on teravas vastuolus Lääne filosoofiaga, mis on traditsiooniliselt eeldanud kas täielikult ühtset filosoofilist ja religioosset uskumuste süsteemi (näiteks kristlikud, judaistlikud ja islamistlikud filosoofia voolud) või religiooni mõne vormi ranget eitamist (näiteks Nietzsche, Marx ja Voltaire).

Ida-Aasia filosoofiad

Pikemalt artiklites Hiina filosoofia, Jaapani filosoofia ja Korea filosoofia

Konfutsianism

Pikemalt artiklis Konfutsianism

Konfutsianism arenes Kong Fuzi (Confuciuse) õpetuste ümber ning põhineb Hiina klassikalistel tekstidel.

Neokonfutsianism

Pikemalt artiklis Neokonfutsianism

Neokonfutsianism on konfutsianismi hiline vorm, mis on sellest küllaltki kaugele arenenud. See sai alguse Songi dünastia ajal ning kujunes lõplikult välja Mingi dünastia lõpul. Neokonfutsianismi algeid võib leida juba Tangi dünastia ajal ning selle sünniga seostatakse sageli õpetlast Tang Xie Tiani. Sel on olnud suur mõju Ida-Aasia maades, sealhulgas Hiinas, Jaapanis, Korea ja Vietnamis. Zhu Xi'd peetakse Songi ajastu suurimaks neokonfutsianistlikuks õpetajaks, samas kui Mingi ajastu suurim õpetaja oli Wang Yangming. Samas on Zhu ja Wangi koolkondade vahel vastuolusid.

Taoism

Pikemalt artiklis Taoism

Taoism on konfutsianismi traditsiooniline vastukaal Hiina mõtteloos. Taoismi kesksed raamatud on traditsiooniliselt Laozile omistatav "Daodejing" ning Zhuangzi kirjutatud "Zhuangzi".

Šinto

Pikemalt artiklis Šinto

Šinto on Jaapani pärismaine religioon. See on keerukas animismi vorm, mille järgi elutsevad kõigis asjades vaimud, keda nimetatakse kamideks. Kultus toimub kas avalikes või kodustes pühapaikades. Šinto järgi on suhe maailma asustavate kamidega inimese tähtsaim kohustus. Kamisid tuleb austada, nii et ka neil oleks põhjust meid austada. Šinto jaoks on vaimuilm ja tavamaailm sama. Eriti tähtsal kohal on šintos puhtus. Puhtad teod edendavad maailma harmooniat, ebapuhtad lõhuvad seda. Šinto uskumustes on tugev osa Hiina religioonide, eriti taoismi ja budismi mõjudel.

Legism

Pikemalt artiklis Legism

Legism pooldas seaduse ranget tõlgendust igas suhtes. Moraal polnud selle järgi tähtis, peamine oli seadusetähest kinni pidada.

Maoism

Pikemalt artiklis Maoism

Maoism on kommunistlik filosoofia, mis tugineb 20. sajandi Hiina Kommunistliku Partei revolutsioonilise juhi Mao Zedongi õpetustel. Osalt on selle aluseks Marxi ja Lenini varasemad teooriad, kuid maoism eelistab linnaproletariaadile ja leninlikule rasketööstuse eelisedendamisele talupoegade toetatud revolutsiooni ning detsentraliseeritud agraarmajandust, mis põhineb kolhoosidel.