Vikipeedia

Theodoros II Laskaris

Theodoros II Dukas Laskaris, ladinapäraselt Ducas Lascaris (kreeka keeles Θεόδωρος Δούκας Λάσκαρις (Theodōros Doukas Laskaris); 1221/1222 – 16. august 1258) oli Nikaia keiser 1254. aastast kuni surmani 1258. aastal. Nikaia keisrid pidasid end Bütsantsi ehk Rooma keisriteks ning riik oli üks Bütsantsi järglasriikidest.

Theodoros II Dukas Laskaris
Theodoros II Dukas Laskaris
Theodoros II portree (15. sajandi koodeksist, mis sisaldab koopiat Joannes Zonarase teosest "Väljavõtted ajaloost")
Nikaia keiser (Bütsantsi keiser eksiilis)
Ametiaeg
3. november 1254 – 16. august 1258
Eelnev Johannes III Dukas Vatatzes
Järgnev Johannes IV Laskaris
Isikuandmed
Sünniaeg 1221/1222
Nikaia
Surmaaeg 16. august 1258
Magnesia
Abikaasa Bulgaaria Elena
Vanemad
Lapsed
  • Irene;
  • Maria;
  • Theodora;
  • Eudoxia;
  • nimetu tütar;
  • Johannes

    • Theodoros II oli keiser Johannes III Dukas Vatatzese ja keisrinna Irene Laskarina ainus laps. Tema ema oli keiser Theodoros I Laskarise vanim tütar. Theodoros II on peetud väga haritud valitsejaks. Keiser kirjutas nooruses väga palju teoloogilisi, ajaloolisi ja filosoofilisi teoseid. Ta oli abielus Bulgaaria tsaari Ivan Asen II tütre Elenaga. Theodorose sõnul oli abielu õnnelik ning paaril oli viis või kuus last. Tulevane keiser sai nooruses ka vajalikke sõjakogemusi lahingutes. 1242. aastal sai Theodorosest oma isa kaasvalitseja, kuid mitte kaaskeiser.

    1254. aasta 4. novembril suri keiser Johannes III ning Theodorosest sai keiser. Ta oli väga otsustav ning koondas enda ümber lojaalsed nõuandjad. Keiser sõlmis kaitseliidu Rumi sultanaadiga mongolite vastu. Ta katkestas Bulgaaria invasiooni Balkanil ning võttis alasid Epeirose despootkonna arvelt. Keiser viis läbi ulatuslikke reforme sõjaväes. Siiski ei suudetud vastu seista Epeirose ja Serbia ühisele sissetungile. Oma elu viimastel aastatel oli Theodoros väga haige ning riigi juhtimises enam eriti ei osalenud. Theodoros suri 16. augustil 1258. Trooni päris tema alaealine poeg Johannes IV Laskaris, ent peagi võttis võimu aristokraat Michael Palaiologos.

    Varasem elu muuda

    Lapsepõlv muuda

    Theodoros Laskaris sündis 1221. aasta lõpus või 1222. aasta alguses Nikaia keisripalees. Ta oli keiser Johannes III Dukas Vatatzese ja Irene Laskarina poeg. Irene oli Nikaia keisririigi asutaja Theodoros I Laskarise vanim tütar.[1] Nikaia oli Bütsantsi järglasriik, mis tekkis pärast Konstantinoopoli langemist ristisõdijate kätte 1204. aastal[2][3]. Keiser Johannes oli Bütsantsi aadlik, kelle perekond oli seotud Dukaste, Komnenoste ja Angelostega. Johannes III oli Irene kolmas abikaasa. Abiellumise ajal teenis Johannes keiserliku kaardiväe ohvitserina. Kuigi Theodoros I kaks poega olid surnud, ei nimetanud ta Vatatzest enda järeltulijaks, sest lootis veel poega saada. Seda ei juhtunud ning keiser suri 1221. aasta novembris. Vatatzesel tuli troonile pääsemiseks esmalt võidelda oma äia vendadega. Ta võitis konkurendid 1223.–1224. aasta talvel.[1]

     
    Keiser Johannes III Dukas Vatatzes

    Theodoros oli oma vanemate ainus laps. Keisrinna Irenel oli juhtunud hobusega ratsutades õnnetus, mistõttu ei saanud ta enam lapsi. Theodoros otsustas endale võtta ema nime Laskaris.[4] Tema enda sõnade järgi kasvatati teda kui tavalist keiserlikku last. Ilmselt viitab ta sellega kasvamisele palee naistekvartalis, luksusest ümbritsetuna. Theodoros hindas oma lapsepõlve õnnelikuks. Ta sai suurimat lohutust oma keisrist isalt. Samuti meenutas keiser, et vanemad ei karistanud teda, kui ta juhendaja süüdistas teda väärteos.[1]

    Theodorose ema suri 1239. aasta lõpus. Keiser Johannes abiellus uuesti 1240. aasta suvel Püha Rooma keisri Friedrich II abieluvälise tütre Konstanzega, kelle nimi muudeti Annaks. Kuid uus abikaasa oli vaid kümneaastane ning keiser alustas skandaalsed armuafääri ühe keisrinna õuedaami Marchesinaga, kellele anti õigus kanda keiserlikku lillat purpurit ja keiserlikke kingi.[1]

    Haridus muuda

    Theodoros oli saanud väga hea hariduse, teda koolitasid oma aja paremad õpetajad. Isa pühendas teda samuti üsna varakult riigiasjadesse, jättes oma sõjakäikude ajal poja koos nõuandjate enese asemikuks Nikaiasse. Kõigele lisaks oli Theodoros ka väga andekas, mistõttu õppis ta teadmisi väa kiiresti.[5]

    Tänapäeva mõistes algkooliõpetaja käe all hakkas ta õppima 1228. aastal. Hariduse osana õppis ta pähe piiblitekste ja palvetas kolm korda päevas. Theodoros oskas elu lõpuni psalme ja Jeesuse tähendamissõnu peast tsiteerida. Tema n-ö keskharidus algas 1230. aastal. Theodoros vihkas oma peamist õpetajat (baioulos) ning kirjeldas teda, nime nimetamata, "suureks lalisejaks". Ta õppis kolm aastat grammatikat (kreeka Atika murret), luulet, retoorikat, loogikat, matemaatikat, astronoomiat, geomeetriat ja muusikat. Grammatika õpingud äratasid temas eluaegse huvi mitmetähenduslike sõnade ja etümoloogia vastu. Noort Theodorst paelusid Demosthenese ja Tarsuse Hermogenese kõned. Samuti hindas ta väga teoloog Nazianzenose Gregoriost. Theodorose õpetaja tögas teda filosofeerimise tõttu ning soovitas tungivalt tal keskenduda sõjalistele ja diplomaatilistele õpingutele. Juba noorena oli ta kirglik jahimees ja polomängija, kellel olid märkimisväärsed ratsutamisoskused.[1]

    Theodoros pöördus väga tuntud õpetaja Nikephoros Blemmydese poole, et võtta temalt filosoofiatunde. Blemmydes oli Ephesose kloostri hegumenos (abt). Theodoros võttis tema filosoofiatunde, kui viibis isa talvepalees Nymphaioni lähedal. Õpetaja innukas aristotelism avaldas Theodorosele suurt mõju ning ta mainis Aristotelese mõtteid tihti oma kirjutistes. 1240. aastate alguses süüdistas üks õpilane Blemmydest kelmuses. Kuigi keiser Johannese sekkumine päästis ta vangistusest, loobus vaimulik õpetamisest. Siiski jätkas troonipärija tema külastamist ja neil kahel oli regulaarne kirjavahetus. Noor õpetlane Georgios Akropolites asendas Blemmydest peamise juhendajana. Akropolites oli sündinud Konstantinoopolis, mistõttu sai ta anda kasulikke teadmisi ladinlaste võimu kohta. Veel täiendas ta tulevase keisri teadmisi loogikas ja matemaatikas.[1][3]

    Abielu muuda

    1230. aasta 9. märtsil Klokotnitsa lahingus purustas Bulgaaria tsaar Ivan Asen II Thessaloniki ja Epeirose väed, misjärel algasid kohe läbirääkimised Theodorose ja Ivan Aseni tütre Elena abielu üle. Kaotus lahingus nõrgestas tunduvalt Nikaia vaenlast Epeirose-Thessaloniki riiki ning muutis Bulgaariast Balkani valitsevaks jõuks.[6] Theodorose ja Elena abiellusid 1235. aastal ning see kinnitas nende isade liidu Ladina keisririigi vastu. Samal aastal piirasid liitlased Konstantinoopolit, ent ei suutnud linna vallutada. 1237. aastal muutis aga Ivan oma poliitikat ning sõlmis liidu ladinlastega, et peatada Nikaia laienemist Traakias, kuid enne aasta lõppu pöördus ta tagasi Nikaia poole. Kuid lõhe oli juba tekkinud ning nikaialased nägid, et bulgaarlasi ei saa usaldada. Selle seisukoha võttis ka noor Theodoros ning see saatis teda kogu ülejäänud elu.[1]

    Noorus muuda

    Esimesed juhtimisülesanded muuda

    Keiser Johannes III järgis oma eelkäijate tava ning Theodoros kuulutati kaasvalitsejaks juba lapsena. Georgios Akropolites viitab oma kirjutistes Theodorosele kui kaasvalitsejale, kui kirjutab 1235–1237 ja 1242. aasta sündmustest. Oma kirjavahetuses nimetas Theodoros end alates 1242. aastast kui "minu keiserlik kõrgus". Theodorost aga ei kroonitud kaaskeisriks isa eluajal, mis seletab ka seda, miks kaks hilisemat Bütsantsi ajaloolast, Georgios Pachumeres ja Nikephoros Gregoras, keeldusid teda keisriks nimetamast. Siiski oli Theodorosel juba noorena märkimisväärne autoriteet: ta jagas valduseid ja palkasid ning sekkus kohtuvaidlustesse. Näiteks käskis ta Ephesose metropoliidil Nikephorosel tagastada Blemmydese petitsiooni peale maad, mis väidetavalt osteti Blemmydese kloostrilt ebaseaduslikult. Oma isa äraolekul juhatas ta salanõukogusid ja esitas kandidaate vabadele kirikuametitele.[1]

    1241. aastal alustas Johannes III Vatatzes taas Konstantinoopoli piiramist, ent mõistis ruttu, et ei suuda linna vallutada. Keiser alustas ladinlastega rahukõnelusi ning ka Theodoros osales saadikutega kohtumistel, mille tulemusena sõlmiti 24. juunil kaheaastane rahu. Samal kuul suri tsaar Ivan Asen II, mis nõrgestas oluliselt ka Bulgaaria riiki. Johannes III alustas 1241. aasta lõpus kampaaniat Bulgaaria Epeirosest liitlase vastu. Enne sõtta minemist määras ta Theodorose Väike-Aasia vägede juhatajaks. Nii nagu isa ja vanaisa, kasutas Theodoros rändõukonda ning külastas enamikku Anatoolia linnu ja külasid.[1]

    Samal ajal ründas Mongoli riigi väejuht Baiju Noyan Nikaia naabrit, Rumi sultanaati ning vallutasid Erzurumi. Theodoros teavitas kohe oma isa, kes piiras Thessaloníkit, kuid Johannes ei hüljanud oma kampaaniat. Keisri visadus tasus ära, sest Thessaloniki valitseja Johannes Komnenos Dukas loobus oma keisritiitlist ning sai vastutasuks despoodi tiitli. Mongolid aga alustasid uut rünnakut ning seldžukkide sultan Kaykhusraw II langes 1243. aasta 26. juuni Köse Daği lahingus. Pärast seda, kui seldžukid nõustusid maksma mongolitele iga-aastasi makse, jäi Nikaia Anatoolias ainsaks täielikult iseseisvaks riigiks. Kuid hirm mongolite invasiooni ees sai Nikaia diplomaatia lahutamatuks osaks.[1][7]

    Johannes andis taas administratiivse juhtimise pojale, kui alustas 1246. aastal kampaaniat Traakias. Pärast seda, kui Johannes vallutas Sérrese linna, ei julgenud Thessaloníki elanikud riskida piirmisse sattumisega ning avasid oma linnaväravad Nikaia keisrile. Peagi järgnesid sellele näitele paljud Makedoonia linnad ning Johannes III oli oma riigi territooriumi kahekordistanud.[1][8]

    Sõbrad ja rivaalid muuda

    Theodorosel tekkisid lähedased sõprussidemed noorte intellektuaalide ringiga. Kõik nad olid sündinud pärast Konstantinoopoli langemist, mistõttu ei kogenud nad paguluse šokki, erinevalt paljude nende isades, keda Konstantinoopoli patriarh Germanos II nimetas "alandatud põlvkonnaks". Sõprusring aitas Theodorosel toime tulla tema melanhoolsete perioodidega, mille põhjuseks võis olla ärevus avalike kohustuste pärast. Tema lähim sõber Georgios Mouzalon oli lapsepõlves tema paaž. Kolm Mouzaloni venda – Georgios, Theodoros ja Andronikos – olid Blemmydese hinnangul "põlastusväärselt madala päritoluga", ent nad olid andekad lauljad ja muusikud. Enamik teisi Theodorose usaldusisikuid olid seotud kõrgete ametnike ja kirikutegelastega.[1]

    Theodoros tegi sageli nalja piiskoppide eneseimetluse, nende barbaarse kõne, teadmatusest tehtud ketserlike avalduste või füüsilise välimuse tõttu. Kuid ka Theodoros sattus tihti naerualuseks, tema kaasõpilased kiusasid teda tema argumenteerimisstiili tõttu filosoofilistes aruteludes. Ephesose metropoliit Nikephoros noomis Theodorost liigse uhkuse ja paastureeglite eiramise pärast. Ka väejuht Kalothetos tegi troonipärija kohta lugupidamatuid märkusi. Väga pingelised olid tema suhted Thessaloníki administratiivjuhi Theodoros Philesega. Viimane levitas laimavaid kuulujutte Laskarise väidetavast armuafäärist ning Theodoros süüdistas Philest Theodorose sõbra Tribidese mõrvas. Philese süüdistused jõudsid ka Theodorose mentori Blemmydese kõrvu, kes ei sallinud seksuaalset väärkäitumist. Umbes 1248. aasta paiku keelas vaimulik Johannes III armukesel Marchesinal siseneda oma kloostrisse, millega saatis keisrile ja troonipärijale hoiatuse. Theodorosel ei õnnestunudki Blemmydest oma süütuses veenda.[1]

    Valitsemise suunas muuda

    1252. aasta kevadel, mil keiser Johannes III tegi ettevalmistusi uueks rünnakuks Konstantinoopolile, kuid Epeirose valitseja Michael II Komnenos Dukas ründas Nikaia alasid Makedoonias. Johannes määras poja Väike-Aasias asevalitsejaks ning alustas vasturünnakut Michael II vastu, sundides teda endistesse piiridesse taanduma. 1252. aasta augustis suri ootamatult Theodorose abikaasa Elena ning troonipärija leinas oma naist rohkem kui tavaliselt kombeks ehk üle neljakümne päeva. Ta loobus paastumisest ja musta kandmisest vaid isa käsul. Naise surm suurendas veelgi tema melanhooliat. Ta eraldas ennast palees ning veetis aega filosoofiaõpingute ja kirjutamisega. Ta jätkas Väike-Aasia linnade külastamist alles 1253. aastal.[1][8]

    1253. aasta alguses sundis Saksa kuningas Konrad IV enamiku oma isa armukese Bianca Lancia sugulastest pagendusse. Nad põgenesid Nikaiasse ja palusid varjupaika Johannes III naiselt, keisrinna Annalt, kes oli Lancia tütar. Kuna keiser viibis parasjagu Traakias, võttis külalised vastu Theodoros. Kuningas muutis aga oma meelt ning saatis Lanciatega seotud saadiku, Berthold von Hohenburgi nendega Nikaiasse läbi rääkima. Oodates Johannes III naasmist Traakiast, pidas Theodoros Hohenburgiga filosoofilisi vestlusi. Vana-Kreeka filosoofide uurimine oli Euroopas intensiivistunud ning Hoheburg palus Theodoroselt kreeka filosoofide töid. See suurendas Theodorse uhkust kreeklaste antiikpärandi üle ning ta otsustas avaldada ka oma teosed.[1]

    Johannes III naasis Nikaiasse 1253. aasta talvel. 1254. aasta alguses ta haigestus ning ei taastunud sellest täielikult enam kunagi. Tema haiguse tõttu sai Theodorse tegelikuks Nikaia valitsejaks. See aga ei takistanud tal avaldada oma kirjutisi. Tema isa oli endiselt elus, kui saabus teade uuest mongolite invasiooniplaanist Väike-Aasias.[1]

    Valitsemine muuda

    Võimuletõus muuda

    Keiser Johannes III Dukas Vatatzes suri Nikaias 1254. aasta 3. novembril. Võim läks üle tema 33-aastasele pojale Theodorosele. Theodoros eelistas oma isa nimele Dukas emapoolset Laskarist. Sümpaatiat emapoolse suguvõsa vastu tõestab ka asjaolu, et troonile saades lubati paljud pagendatud Laskarised tagasi pealinna.[5] Georgios Akropolites avaldas Johannes III matustel oma kõnes lootust, et Theodoros kujuneb jõuks, kes juhib ladinlaste väljakihutamist Konstantinoopolist. Ta võrdles uut keisrit Teisest Moosese raamatust tuntud tulesambaga, mis näitas juutidele teed.[1] Siiski ei saanud Theodoros riskida Konstantinoopoli ründamisega, sest tema impeerium oli ümbritsetud vaenlastest[4].

    Pärast Johannes III pidulikke matuseid tõsteti Theodoros vana kombe kohaselt kilbiga üles ning kuulutati keisriks. Kuid teda ei kroonitud ametlikult, sest parasjagu oli patriarhi koht tühi. Seega soovis keiser kiiresti valida uut patriarhi.[5] Keiser soovis väga näha sellel kohal oma mentorit Blemmydest, ent viimane keeldus[1]. Teisi kandidaate oli palju, ent Theodorosel puudus kindel eelistus ja kõik pretendendid intrigeerisid üksteise vastu. Lõpuks valiti patriarh järgnevalt: nimetati kandidaat, avati Piibel suvalisest kohast, loeti lehekülje esimesed sõnad ning nende järgi otsustati, kas kandidaat sobib või mitte. Kui Arsenios Autoreianose nimega tulid algussõnad "tema ja ta õpilased...", peeti seda piisavaks, et temast saaks patriarh. Seejärel sai ka Theodorose kroonimine 1254. aasta jõuludel võimalikuks.[5] Arseniose ebatavaline patriarhiks nimetamine põhjustas hilisema Arseniose skisma, mis kestis ajavahemikus 1265–1310. Arsenios oli alati Theodorose toetaja ning seetõttu ei nõustunud ta Michael Palaiologost, kes lasi Theodorse poja Johannes IV pimedaks torgata, kogudusse tagasi võtma.[1][2]

    Valitsemine muuda

    Theodoros ei usaldanud aristokraate ja kirjutas 1254. aasta detsembris Georgios Mouxalonile saadetud kirjas oma oponentide, kelle nimesid ta ei nimetanud, "ebaseaduslikest armuafääridest ja äärmiselt ülekohtutest plaanidest". Ajaloolane Michael Angold oletab, et Theodorost võis mõjutada keiser Friedrich II sarnane "rohkem autokraatlik oma aristokraatide suhtes" hoiak.[6] Theodoros määras oma sõbra Georgios Mouzaloni megas domestikos'eks ehk oma vägede ülemjuhatajaks. Georgiose vend Andronikos sai uue tiitli protovestiarites ehk keiserliku palee kaardiväe ülem. Lisaks pakkus keiser ameteid mõnele aristokraadile, kes isa valitsusajal olid kõrvaletõrjutud. Lisaks emapoolsete onude Michael ja Manuel Laskarise pealinna kutsumisele tegi ta ka mässumeelse Nestongose perekonna liikmed Georgiose ja Isaaki väejuhtideks. See oli aga solvang paljudele aristokraatidele.[1]

    Theodoros keelas oma isa lesel Annal naasta Sitsiiliast kodumaale. See ei meeldinud sugugi Anna vennale, Sitsiilia kuningale Manfredile.[2] Peagi kohtus Theodoros Philadelphias seldžukkide sultani Kaykaus II-ga, kellega sõlmitikaitseliit mongolite vastu. Kaykaus oli küll tunnistanud mongolite ülimuslikkust, ent polnud külastanud suurkhaan Möngke õukonda, et talle austust avaldada.[1][7]

    Kaasaegsete hinnangul polnud juba sada aastat troonil olnud nii haritud valitsejat, kui seda oli Theodoros. Seda hinnangut teotab ka keisri ulatuslik kirjanduslik pärand, mis kuulub küll peamiselt aega, mis eelnes tema keisriks saamisele. Esmapilgul paistis alamatele, et riik oli saanud ideaalse keisri. Peagi muutus keiser aga teisi alavääristavaks ja üleolevaks. Selle põhjuseks võis olla kergelt võimule saamine ja arvukate õukondlaste lipitsemine ja keisri kiitmine. Seega oli keiser juba noores eas veendunud oma geniaalsuses. Kõik see viis keisri elama omamoodi fantaasia maailma. Theodoros oli ka loomult üsna tasakaalutu ja välise hiilguse austaja. viimase eest oli ta troonipärijana ka isalt noomida saanud. Valitseja meeleolud olid ka väga muutlikud: hetkega võis eufooriline rõõm asenduda masendusega. Eriti suurde apaatiasse langes ta pärast oma naise Elena surma. Siis keeldus ta end isegi pesemast.[5]

    Theodorose heitlikkus ilmneb ka tema kirjutistes, kus varjamatul kujul olid nähtavad kõik tema sümpaatiad ja antipaatiad. Ajaloolased arvavad, et tema vaimsed probleemid võisid tuleneda noorpõlves kogetud unelmate ja reaalse positsiooni vahelistest vastuoludest. Noorena pidas end maailma andekaimaks, kuid tegelikkuses oli ta riigis oma isa järel tähtsuselt vaid teine.[5]

    Theodorosele meeldis noorena demonstreerida enda kui "filosoofi" põlgust raha vastu. Ent troonile asudes olevat ta ühele oma sõbrale kirjutanud: ""Filosoofias ma ei leia enam mingit võlu, isegi mitte midagi huvipakkuvat. Nauding on vaid rikkuses, sära vaid kullas ja vääriskivides."[5]

     
    Theodoros II Laskaris

    Sõjad Bulgaariaga muuda

    Noor Bulgaaria tsaar Mihael II Asen kasutas ära Johannes III surma, et vallutada tagasi maad, mis Nikaia oli pärast 1241. aastat annekteerinud. Mihael tungis 1254. aasta detsembris või 1255.[2][4][8] aasta jaanuaris Makedooniasse ja Traakiasse. Enamik Nikaia kindluste garnisonidest olid väiksed ning kohalikud bulgaarlased toetasid sissetungijaid[9][8], mistõttu vallutasid bulgaarlased kiiresti enamiku Traakia kindlustest ning neile alistusid kaks Makedoonia linna, Veles ja Skopje. Nikaias kutsuti kiiresti kokku sõjanõukogu, kes võttis vastu Georgios Mouzaloni ettepaneku viivitamatult vasturünnakule minna. Theodoros otsustas 1255. aasta veebruaris kampaaniat isiklikult juhtida ning jättis Väike-Aasia Mouzaloni hallata. Üllatusrünnak sundis sissetungijaid kiiresti Traakiast taganema ning keiser käskis kahel aristokraadil, Alexios Strategopoulisel ja Dementrios Tornikesel, oma vägedega bulgaarlasi jälitada. Väejuhid juhtisid oma armeed läbi Rodope mägede kuru. Nad kartsid sattuda varitsuse ohvriks, mistõttu sattusid nad karjaste ja seakarjuste hääli kuuldes paanikasse ning põgenesid paaniliselt, jättes seejuures oma varustuse maha. Fiasko vihastas Theodorost ning keiser käskis väejuhtidel kiiresti tema Adrianoopoli laagrisse minna, ent aristokraadid eirasid käsku.[1][9]

    Bulgaarlane Dragotas, kes oli Niakaia teenistuses, läks üle Bulgaaria poolele ning alustas suvel Melniki linna piiramist. Keiser lahkus kiiruga Adrianoopolist, et juhtida oma abijõud Melinikisse. Bulgaarlased varitsesid neid Rupeli mäekuru juures, ent nikaialased vältisid seda. Dragotas loobus linna piiramisest, kui Nikaia abiväed sinna jõudsid. Theodoros suundus edasi Thessaloníkisse, kus tagandas oma vana vastase, linna kuberneri Theodoros Philese. Ta lõpetas linna rahanduse erisused ning tsentraliseeris riigi rahanduse Hellensponti (tänapäeva Dardanellid) Astritzioni linna. Seejärel tungis Theodoros Makedooniasse ning sundis Velese Bulgaaria garnisoni alla andma. Põua tõttu ei saanud ta oma kampaaniat jätkata. Keiser asus sõjategevuse peatumise tõttu korraldama Makedoonia haldusküsimusi. Lisaks käskis ta arreteerida Ohridi peapiiskopi Konstantinos Kabasilase, keda süüdistati Epeirose valitseja Michael II Komnenos Dukase toetamises.[1]

    1255. aasta sügisel tuli teade mongolite uuest invasioonist ning pidi keiser suunduma Väike-Aasiasse. Teade osutus valeks ning keiser alustas viivitamatult Rodope mäestikus asunud Tzepaina kindluse ründamist. Siiski tuli tal kampaania tühistada, sest tema armee ei suutnud läbida kitsaid mäekurusid. Aasta lõpuks naasis ta Anatooliasse. Ta külvas oma usaldusisikud üle auavalduste ja kingitustega. Theodoros tegi onu Manuel Laskarisest ja Konstantinos Margaritesest oma Traakia vägede ülemjuhatajad. Ta andis Georgios Mouzalonile ülesandeks viia läbi ulatuslikud sõjalised reformid. Keiser käskis karistada vanade aristokraatlike perekondade esindajaid, näiteks torgati Konstantinos Strategopoulos ja Theodoros Philes pimedaks, Alexios Strategopoulose ja Alexios Raouli neli poega vangistati. Keisri nõbu Michael Palaiologos põgenes seldžukkide juurde, et pääseda vangistusest. Samuti kasutas keiser ära oma õigust sõlmida aristokraatide abielusid. Nii sidus ta oma madalamat päritolu soosikud vanade aristokraatlike perekondadega. Georgios Mouzalon abiellus Palaiologose nõo Theodora Kantakouzene Palaiologinaga ja Andronikos Mouzolon Alexios Raoli tütrega.[1]

    1256. aasta alguses saatis tsaar Mihael II oma polovetside üksused traakiat rüüstama. Kuigi keiser oli käskinud Traakia ülemjuhatajatel, Laskarisel ja Margaritesel jääda kaitsepositsioonidele, alustasid Nikaia väed polovetside jälitamist ning said neilt peagi hävitavalt lüüa. Theodoros II kogus kokku uue väe, mis koosnes osaliselt ka Anatoolia talupoegadest, ning ületas Hellensponti. Keiser saatis oma väed, kelle hulgas olid ka Nikaia teenistuses olevad polovetside ratsaüksused, sissetungijate vastu ning nad lõid vaenlasi kahes lahingus Traakias.[9] Seejärel alustas Theodoros Macsó bani (Kesk-Euroopa aadlitiitel) Rostislavi kaudu rahuläbirääkimisi Mihael II-ga. Tsaar oli äsja abiellunud Rostislavi tütrega ning Rostistlavi naine Anna oli Theodorose nõbu. Ban tuli Traakiasse, et jõuda keisriga kokkuleppele. Georgios Akropolites koostas Nikaia ja Bulgaaria vahelise lepingu, mille kohaselt taastati sõjaeelsed piirid. Rostislav nõustus ning allkirjastas Mihael II nimel 29. juunil lepingu. Dokumendi kohaselt pidi Tzepaina kindlus minema Nikaiale, kuid bulgaarlased ei lahkunud kohe kindlusest. Theodors veendus, et Rostislav oli teda petnud, ja käskis avalikult piitsutada lepingu koostajat Akropolitest. See osutus aga tormakaks, sest bulgaarlased vabastasid kindluse septembriks. Keiser saatis Georgios Mouzaloni Akropolitesega lepitust otsima.[1][3][8]

    Rahuleping ei meeldinud Bulgaarias paljudele ning peagi kukutas Mihael II tema nõbu Koloman. Uus tsaar ei saavutanud aga armee toetust ning ka tema kukutati üsna varsti. Troonile tõusis lühikeseks ajaks Mihael II õemees Mitso. Enamik Bulgaaria bojaare (aadlik) eelistas aga hoopis Konstantin Tihi, kes polnud küll valitseva Aseni dünastia liige, kuid tema jäi troonile püsima.[1][4][8]

    Kuigi Kampaania Balkanil polnud Nikaiale lõpuni edukas, hinnatakse Theodorose väejuhioskusi küllaltki kõrgelt, mille peamine positiivne aspekt oli energilisus.[5]

    Theodorose upsakus ja enesearmastus viisid selleni, et paljud aristokraadid, kes ei sallinud keiser Johannes III-t, seadsid nüüd kõrged ootused tema pojale, ent pidid peagi pettuma ja hakkasid endist keisrit kõrgemalt hindama. Keisrile see aga ei meeldinud ning neile aristokraatidele said osaks repressioonid ja nende asendamine uute õukondlastega, kes olid üldjuhul madalamat päritolu. Endiste õukondlaste kohta ütles ta, et neile piisab kõrgest päritolust ning neile polegi seetõttu midagi rohkemat tarvis.[5]

    Kiriku küsimused muuda

    Theodoros otsustas naasta kirikuliidu läbirääkimiste juurde paavst Aleksander IV-ga ning saatis oma saadikud 1256. aasta aprillis Rooma. Lahkarvamused Püha Vaimu protsessiooni osas olid alati olnud peamiseks lahknemise põhjuseks õigeusu ja katoliikluse vahel. Theodoros oli andnud Blemmydesele ülesandeks võtta kokku õigeusklike seisukohad. Vaimulik kirjutas väga leplikult ja katoliiklust toetavalt, millega Theodoros ei nõustunud, ning keiser käskis koostada traditsioonilise õigeusu vaated.[1]

    Theodoros võttis Thessaloníkis vastu paavsti legaadi, Orvieto piiskopi Constantinuse. Legaadi volitused olid piiratud ja keiser ei soovinud kirikuliidu jaoks järeleandmisi teha, mistõttu tulemusteni ei jõutud. Theodoros kutsus aga kokku õigeusu vaimulikud kirikukogule, et arutada võimalikke liidu tingimusi. Samuti jätkus kirjavahetus paavstiga, kuid uute läbirääkimisteni nendega ei jõutud.[1]

    Laienemine muuda

    Nikaia sõda Bulgaariaga lähendas Epeirost ja Serbiat. Epeirose valitseja Michael II sõlmis ametliku liidu Serbia kuninga Stefan Uroš I-ga. Michael saatis kingitusi ka Arbëri vürstiriigi juhtidele, kes olid tunnistanud juba Nikaia ülemvõimu, lootes neid tagasi Epeirose mõju alla saada. Johannes III ajal kihlusid Theodorse tütar Maria ning Michael II poeg ja pärija Nikephoros. Pärast rahu sõlmimist Bulgaariaga nõudis Theodoros II, et Nikephoros suunduks Thessalonikisse, et Mariaga abielluda. Nikephoorost saatis tema ema Theodora Petraliphaina. Keiser aga võttis naise vahi alla, lubades tal Epeirosesse naasta alles pärast seda, kui Michael II on Servia ja Dyrrachiumi Nikaiale loovutanud. Nende kahe linna omamine tagas keisririigile kontrolli Via Egnatia üle. Michael II jäi aga Theodorose suhtes vaenulikuks.[4][8]

    Mongolid tungisid taas Väike-Aasiasse ning alistasid sultan Kaykaus II 1256. aasta 14. oktoobril. Keiser Theodoros kiirustas tagasi Anatooliasse, et jälgida ettevalmistusi riigi kaitseks. Sultan Kaykaus palus Nikaialt varjupaika, samal ajal tõstsid mongolid tema venna Kilij Arslan IV uueks Rumi sultaniks. Keiser koondas oma väed Magnesia linna lähedale tasandikule. Mongolite Pärsia alade valitseja, Ilkhan Hülagü saatis delegatsiooni keisri juurde, et arutada Kaykausi saatuse üle. Hülegü nõustus oma väed Rumist välja viima ning käskis 1257. aasta kevadel jagada sultanaat Kaykausi ja Kilij Arslani vahel. Enne Nikaiast lahkumist loovutas Kaykaus keisririigile neli kindlust Lycuse jõe orus vastutasuks Nikaia antud 300-mehelisele abiväele.[1][7] Need saavutused muutsid Theodoros II enesekindlaks. Keiser kuulutas uhkusega, et tema impeeriumile kuuluvad maad Dyrrachiumist Aadria mere äärest kuni Karambise neemeni Musta mere rannikul. Edu Bulgaaria vastu veenis keisrit, et riik peaks värbama sõdureid talupoegade hulgast. Kirjas Blemmydesele väitis ta, et hellenid on usaldusväärsemad kui välismaised palgasõdurid.[1][9]

    Viimased aastad muuda

     
    Taastatud Bütsantsi impeerium Michael VIII valitsusaja alguses 1263. aastal. Suur osa Euroopa aladest oli vallutanud keiser Johannes III ajavahemikus 1246–1254

    1257. aastal jäi keiser raskelt haigeks. Georgios Pachymeres, kes oli toona vähem kui kuueteistaastane, diagnoosis valitsejal epilepsia. Pachymeres kirjeldas, et Theodoros kaotas tihti teadvuse ja kukkus kokku. Georgios kirjeldas ka haiguse sümptomitena valitseja ebatavalisi kohtumisi ja katseid sõlmida abielusid aristokraatide ja lihtinimeste vahel. Georgios Akropolites märkis vaid äärmiselt suurt kaalulangust, mis muutis Theodorose keha justkui luustikuks. Vaimulik Blemmydes aga kirjeldas tema seisundit kui "nuhtlust ja kummalist haigust", mainides ka keisri melanhooliat ja foobiaid. Theodoros ise kirjutas aga talumatust valust ja halvatustest oma kätes. Tänapäeva teadlased pole keisri haiguse osas ühisele diagnoosile jõudnud. John Lascaratos ja Panaghiotis V. Zis on väitnud, et Pachymerese diagnoos oli õige, järeldades, et 20. eluaastates oli Theodorosel toonilis-kloonilist tüüpi epilepsia.[3] Ajaloolane Donald M. Nicol arvas, et keisri haigus muutis ta "meeleolude saagiks ning keiser kompenseeris oma närvilisust autokraatliku ja kangekaelse iseloomuga". Meditsiiniajaloolane Georgios Makris järeldas aga oma 1995. aastal ilmunud Bütsantsi impeeriumi epilepsiat käsitlevas uurimuses, et Theodorosel seda haigust polnud. Ajaloolane Dimiter Angelov ei nõustu Pachymerese diagnoosiga ning on väitnud, et keisril võis olla aju-, lülisamba- või kopsuvähk.[1]

    Haiguse tõttu ei saanud keiser oma vägesid juhtida. Makedoonia väejuhid, kellest suurem osa oli madalat päritolu ning kelle keiser oli hiljuti ametisse nimetatud, ei suutnud takistada Epeirosel, albaanlastel ja Serbial Nikaia aladele tungimist. Serbia kuningas Stefan Uroš I purustas Nikaia väed Prilepi linna lähedal. Epeirose valitseja vennanaine, Maria Petraliphaina, astus Theodoros II väejuhti Konstantinos Chabaroniga kirjavahetusse. Maria pani Konstantinose uskuma, et soovib temaga abielluda, kuid Chabaron võeti nende kohtumisel kinni. Keisri äsja kokku pandud Anatoolia talupoegade armee suunati Edessast tagasi. Michael Palaiologos, kellel lubati pagulusest naasta, juhtis uut armeed Makedooniasse. Palaiologos purustas Epeirose väed, kuid keiser käskis tal Prilepisse suundumise asemel tagasi pöörduda. See võimaldas Michael II-l vallutada Prilepe ja vangistada Georgios Akropolitese, kes oli linna kuberner. Michael II kavatses alustada rünnakut Thessalonikile, kuid Epeirost tabas rünnak läänest, kui Sitsiilia kuningas Manfred tungis tema riiki, et kuulutada oma õigust Bütsantsi aladele. Michael II ei tahtnud oma plaanist loobuda ning ta sõlmis liidu Manfrediga. Sitsiilia lõi 1258. aasta veebruariks Nikaia väed Dyrrachiumist ja teistest Aadria mere äärsetest kindlustest välja.[1][2][8]

    Bulgaaria tsaar Konstantin Tih ütles lahti oma esimesest abikaasast ning soovis Theodorose vanima tütre Irene kätt. Konstantin teadis, et abielu Irenega, kes oli tsaar Ivan Asen II lapselaps, võib tugevdada tema õigust troonile. Theodoros II tahtis kindlustada rahulepingut Bulgaariaga ning nõustus pakkumisega. Irene suundus Bulgaariasse ning nad abiellusid 1258. aastal.[1][8]

     
    Johannes IV Laskaris

    Elu viimastel aastatel muutus keiser lähikondlaste suhtes kahtlustavaks. Eriti suurt hirmu tundis ta kõikvõimalike nõiduste ees. Nõidade väljaselgitamiseks aga läksid käiku mitmesugused katsed, alates tuleproovist ja lõpetades ekstreemsemate katsetega. Selle, kas kahtlusalune mõisteti õigeks või valeks, otsustas keiser. Õigeksmõistetud pandi lepituseks paari mõne silmapaistva perekonna esindajaga. Lisaks paranoilisusele tabasid keisrit ka haigused ja hädad, mis sundisid valitsejat voodisse jääma. Mõne aja pärast polnud ta enam võimeline troonilgi istuma. Theodoros ise oli veendunud, et oli sattunud nõiduse ohvriks.[5] Viimastel kuudel lahkus keiser harva oma Magnesia paleest. Keiser oli veendunud, et tema raske haiguse taga on mõni nõidus ning ta süüdistas oma õukondlasi loitsimises. Paljud neist saadeti kohtu ette. Keisri paranoia tuntuim ohver oli Michael Palaiologose õde Maria-Martha. Keiser oli sundinud Maria tütart Theodorat abielluma eaka Basileios Kaballariosega, kuid liit ei saanud kunagi suguliseks. Kaballarios süüdistas enda impotentsuses oma ämma loitsimist. Keiser lasi süüdistuste peale Maria kotti toppida, mis oli täis näljaseid kasse, kes teda küünistasid. Ta vabastati vaid seetõttu, et valitseja sattus ootamatult paanikasse, kartes, et Maria võib talle nõiduse peale panna. Kartes Maria venna Michaeli kättemaksu, lasi keiser mehe vangistada, süüdistades teda mürgitamises, kuid peagi ta vabastati.[3]

     
    Michael VIII Palaiologos

    Theodoros II Laskaris nimetas oma seitsmeaastase poja Johannese oma ainupärijaks ning Georgios Mouzalnist pidi saama asevalitseja kuni Johannese täisealiseks saamiseni. Seejärel hakkas keiser Theodoros mungaks, kuid jättis oma ristinime alles. Keiser kutsus kokku vaimulikud.[10] Ta palus patriarhilt kirjalikku pattude andeksandmist, mille ta ka sai. Theodoros II Laskaris suri 16. augustil 1258. aastal Magnesia palees. Ta maeti oma isa Johannes III kõrvale Sosandra kloostris. Tema haud ja klooster hävitati, kui türklased 14. sajandil piirkonna vallutasid.[1][5]

    Aristokraadid andsid Theodorose surivoodi Mouzalonile truudusvande, kuid peagi hakkasid nad tema vastu vandenõud sepitsema. Kümne päeva pärast Mouzalon mõrvati ning Johannes IV Laskarise regendiks sai Michael Palaialogos. Michael suutis aristokraate veenda, et keisririik ei suuda lapskuningaga eesotsas seista vastu vaenlaste rünnakule ning enne 1258. aasta lõppu kuulutati ta kaaskeisriks. Johannes IV ja Michael VIII krooniti koos 1259. aasta alguses, kuid patriarh asetas krooni esmalt Michaeli pähe. Michael VII suutis 1261. aasta 25. juulil vallutada tagasi Konstantinoopoli ning ta krooniti seal teist korda Hagia Sophia katedraalis.[2][4][8] Johannes IV aga torgati sama aasta 25. detsembril pimedaks, mis ei võimaldanud tal enam riiki juhtida[11]. Rõhutamaks, et Laskariste perekond oli kaotanud oma keiserliku staatuse, andis keiser Michael VIII kõik kolm Johannese õde Itaalia ja Bulgaaria aadlikele abikaasadeks.[2]

    Theodorose kohta on öeldud, et ta oli väga andekas inimene, kuid andetu valitseja. Leidub ka vastupidiseid hinnanguid, milles öeldakse, et just tema ajal saavutas Nikaia keisririik oma suurima hiilguse.[5]

    Kirjanduslik pärand muuda

    Theodoros muutis oma õukonna mainekate õpetlaste keskuseks. Keiser tundis suurt huvi filosoofia ja teoloogia vastu ning ta nooruses kirjutas ta palju.[3] Keisrina andis ta korralduse, et tema ja ta isa kogutud raamatud oleksid linnaraamatukogudes kõigile soovijatele kättesaadavad.[1][2] Filosoofilisi, teoloogilisi ja ajalooteemalisi tekste kirjutas Theodoros juba oma isa eluajal, kuid oma käsikirju hakkas ta avaldama pärast Berthold von Hohenburgiga kohtumist 1253. aastal. Tema teosed koguti nelja koodeksisse, kuid neist kolm on säilinud.[1]

    Theodorose varaseim säilinud teos, mis on kirjutatud arvatavasti 1240. aastal, on "Õpetaja satiir". See on pühendatud tema peaõpetajale ning kujutab teda alaharitud ja ebaviisaka mehena, kes õppis Bulgaarias viibides maagiat. Ta kirjutas ka economia (ülistus) oma isale, Georgios Akropolitesele ja Nikaia kodanikele. Tema teoloogilised tööd, millest esimesed olid kõne ladinlaste vastu, Püha Vaimu protsessioon ja Kolmainsuse traktaat, näitavad tema pühendumust ja truudust õigeusule.[1] Theodorose hümn neitsi Maarjale "Suur palvekaanon Jumalaemale" on tema tuntuim teos. Ta kirjutas selle vaid mõni kuu enne surma ning seda lauldakse siiani õigeusu tseremooniatel.[3]

    Perekond muuda

    Theodoros abiellus 1235. aasta alguses Lamsakos Bulgaaria tsaari Ivan Asen II tütre Elenaga. Kumbki neist polnud sellel ajal abiellumiseas, mis oli toona poistele neliteist ja tüdrukutele kaksteist. Theodoros oli sündinud 1221. või 1222. aastal ning Elena 1224. aastal. Selline abielu polnud aga Nikaia aristokraatidele ja lihtkodanikele ebatavaline. Kaks aastat pärast abiellumist sundis tsaar oma tütre Bulgaariasse naasma, misjärel alustas ta sõda Nikaia vastu. Peagi aga taastati rahu kahe riigi vahel ning Elena läks tagasi oma abikaasa juurde. Aastaid hiljem kirjeldas Theodors Elenat kui oma nooruse lilleks ning ütles, et mitte millegagi võrreldamatu armastuse side tegi neist maailma kõige õnnelikumad inimesed. Naise ootamatu surm 1252. aasta kevadel viis Theodorose sügavasse leina. Paaril oli viis tütart ja üks poeg.[1]

    • Maria, kes abiellus Epeirose valitseja Nikephoros I-ga. Ta suri umbes 1258. aastal.[8][11]
    • Theodora, kelle keiser Michael VIII pani paari Morea aadliku Maïos Débélikourtosega. Mõne allika järgi oli tegu hoopis Ahhaia vürstiriigi Veligosti parun Matthaiosega.[11]
    • Eudoxia abiellus Ventimiglia krahvi William-Peteriga, kes suri umbes 1280. aastal. Tema teine abikaasa oli Pallarsi krahv Roger Arnau, kes suri 1288. aastal. Lesena oli tal armuafäär Aragoni admirali Bernat de Serriàga. Eudoxia suri 1309. aastal.[11]
    • Bulgaaria bojaar, despoot Jakov Svetoslav abiellus Theodorose nimetu tütrega. Tegu võis olla ka keisri abieluvälise lapsega, sest Bütsantsi ajaloolased ei maini teda.[11]
    • Johannes oli Theodorose ainus poeg. Ta sai keisriks pärast isa surma, kuid tõugati troonilt. Ta elas üle oma sandistamise ning veetis ülejäänud oma elu vangistuses. Johannes suri umbes 1309. aastal.[11]

    Vaata ka muuda

    Viited muuda

    1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 1,32 1,33 1,34 1,35 1,36 1,37 Angelov, Dimiter (2019). The Byzantine Hellene: The Life of Emperor Thodore Laskaris and Byzantium in the Thirteenth Century (inglise). Cambridge University Press. ISBN 978-1-108-48071-0.
    2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Nicol, Donald M. (1993). The Last Centuries of Byzantium, 1261–1453 (inglise) (2 trükk). London: Rupert Hart-Davis Ltd. ISBN 0-246-10559-3.
    3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Lascaratos, John; Zis, Panaghiotis Vassilios (1998). "The epilepsy of the Emperor Theodore II Lascaris (1254–1258)". Journal of Epilepsy. 11 (6): 296–300 (inglise).{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
    4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Treadgold, Warren (1997). A History of the Byzantine State and Society (inglise). Stanford, California: Stanford University Press. ISBN 0-8047-2630-2.
    5. ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 Vseviov, David (2004). "Theodoros II Laskarius". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 420-423. ISBN 9789949437757.
    6. ↑ 6,0 6,1 Angold, Michael (2017). "After the Fourth Crusade: the Greek rump states and the recovery of Byzantium". Shepard, Jonathan (toim). The Cambridge History of the Byzantine Empire, c. 500–1492 (inglise). Cambridge University Press. Lk 731–758. ISBN 978-0-521-83231-1.
    7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Korobeinikov, D. A. (2017). "Raiders and neighbours: the Turks (1040–1304)". Shepard, Jonathan (toim). The Cambridge History of the Byzantine Empire, c. 500–1492 (inglise). Cambridge University Press. Lk 692–727. ISBN 978-0-521-83231-1.
    8. ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 Fine, John Van Antwerp (1994). Arbor, Ann (toim). The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest (inglise). Michigan: University of Michigan Press. ISBN 0-472-08260-4.
    9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Kanellopoulos, Nicholas S.; Lekea, Joanne K. (2007). "The Struggle Between the Nicean Empire and the Bulgarian State (1254–1256): Towards a Revival of Byzantine Military Tactics under Theodore II Lascaris". Rogers, Clifford J.; DeVries, Kelly; France, John (toim). The Journal of Medieval Military History. Vol. V (inglise). The Boydell Press. Lk 56–69. ISBN 978-1-84383-339-0.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
    10. ↑ Oxford Dictionary of Byzantium (inglise). Oxford University Press. 1991. Lk 2039.
    11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 Failler, Albert (1980). Chronologie et composition dans l'Histoire de Georges Pachymère [Chronology and composition in George Pachymeres' History (prantsuse). Revue des études byzantines.
    Eelnev
    Johannes III Dukas Vatatzes     		Bütsantsi keiser
    1254–1258     		Järgnev
    Johannes IV Laskaris
    Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Theodoros_II_Laskaris&oldid=6635942"