Lelčycy
Lelčycy (transkribeerituna Leltšõtsõ, poola keeles Lelczyce) on alev Valgevenes Homieli oblastis, Lelčycy rajooni ja Lelčycy külanõukogu halduskeskus. Lelčycy asub Homieli linnast 215 kilomeetri kaugusel Uborti jõe kaldal.
| Lelčycy | |||||
|---|---|---|---|---|---|
|
| |||||
| |||||
  Lelčycy lipp
Lelčycy vapp
| |||||
| Elanikke | 11310 (2016)[1] | ||||
|
| |||||
| Koordinaadid | 51° 47′ N, 28° 20′ E | ||||
  | |||||
.jpg)
Haridust annavad kaks keskkooli, kaks spordikooli ja muusikakool. Alevis on kultuurimaja, raamatukogu ja laste loomingu maja. Seal antakse välja rajoonilehte «Сьветлае жыцьцё». Alevis on toiduainetetööstus, seal valmistatakse ka ehitusmaterjale. Alev on Homieli oblasti kõrgeima elatustasemega asula, ka loetakse seda oblasti heakorrastatuimaks aleviks.[2]
Vaatamisväärsusteks on koduloomuuseum ja sealne õigeusu kirik.
Asula nimi muuda
Kohalike legendide põhjal tuleneb alevi nimi naisenimest Aljona. Aljona olevat olnud kas kohaliku talumehe tütar, kel ei lubatud abielluda talle armsaks saanud tähtsa vojevoodiga ja kes end siis jõkke uputas, või siis kohaliku mõisniku tütar, kes jões supeldes sinna uppus.
Teise versiooni kohaselt tuleneb asula nimi slaavi mütoloogia armastuse ja viljakuse jumala Leli nimest, kelle sümboliks on ka alevi vapil kujutatud valge toonekurg.[3] A. Rohaleŭ on oletanud, et alev sai sellise nime, kuna on olnud traditsiooniline lõunasse lendavate valgete toonekurgede kogunemispaik.
Ajalugu muuda
Aastal 1412 andis Vytautas ümbruskonna maad Vilniuse piiskoppidele ja tekkis Ubarci mõis. Aastal 1581 kuulus sellele mõisale ka küla nimega Лейчыцы (Lejčycy, transkribeerituna Leitšõtsõ). Aastal 1567 said piiskopid õiguse mõisa maadele alevi rajamiseks, millel oleks olnud ka õigus korra aastas laata pidada. Tõenäoliselt rajati see mõisakompleksi juurde, mis asus praeguse alevi kohal (hiljem kandis Ubarci mõis ka nime Lelczyce)
Esimest korda mainiti nii Lelčycy mõisa kui ka küla kindlalt siiski alles aastal 1622.[4] Toona kuulus see Minski vojevoodkonna Mazyri maakonda. Aastast 1650 on esimesed teated sealsest õigeusu kirikust, ühtlasi sai külast sealse kihelkonna keskus. Toona asus Uborti jõel ka kirikule kuuluv veski. Aastast 1633 on teada, et sealseks mõisavalitsejaks oli Kazimierz Białłozor.
XVIII sajandil mainitakse asulat kirjalikes allikates mitmel korral ka nime Ubarc all. 1756. aastal on mainitud ka seda, et Ubarc oli alev. 1763. aastal on asulat nimetatud ka veel Lejčycyks (Leyczyce), toona oli seal 59 suitsu.
Seoses Poola jagamisega läks alev aastal 1793 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Mozõri maakonda. Aastal 1795 muudeti sealne uniaatide kirik Moskva patriarhile alluvaks õigeusu kirikuks. Aastast 1855 hakati Lelčycyt nimetama aleviks, 1866 on teada, et külas tegutses kuus vesiveskit, seal oli ka õigeusu kirik. Maju oli külas toona 64.[5].
.jpg)
Aastal 1874 laastas alevit suur tulekahju, seejärel pandi sealne mõis oksjonile, mille tagajärjel läks Lelčycy Tyszkiewiczite valdusse. Nemad finantseerisid ka sealse katoliku kiriku rajamist, mis pühitseti sisse aastal 1913. Veel aastal 1896 peeti alevis üks laat. Järgmisel aastal toimunud rahvaloenduse andmetel oli alevis 890 elanikku, neist 180 olid juudid. Sellel aastal alevis enam laata ei peetud.
Aastal 1919 läks Lelčycy Valgevene NSV koosseisu. Aastal 1924 sai asula ametlikult alevi staatuse. Teise maailmasõja ajal vallutasid Saksa okupatsiooniväed 4. septembril 1941 alevi, seejärel põletasid nad selle maha ja hukkasid 200 kohalikku elanikku, valdavalt olid hukatud juudid. Mahalaskmised jätkusid ka hiljem, sest alevi ümbruskonnas tegutsesid partisanid, kes 1943. aastal ka seal paiknevat saksa garnisoni ründasid, samuti tabati alevist esimesest veretööst eluga pääsenud juute.[6] Kokku hukati seal 685 kohalikku elanikku ja 750 teiste asulate elanikku.
1946. aastal sündis Lelčycys Valgevene kuumarekord 38 °C (püsis kuni 2010. aastani, mil Homielis mõõdeti 38,9 °C),[7] kuiv ja kuum ilm hävitas sealse viljasaagi ja tõi kaasa näljahäda. Aastal 1965 sai asulast Lelčycy külanõukogu halduskeskus. Aastal 1986 sai alevist kohaliku kolhoosi keskasula. 1998. aastal otsustati rajooni tasandil, et alevile tuleb anda linna staatus, ent Homieli oblasti täitevkomitee seda otsust ei kinnitanud. 2013. aastal avati alevis mälestusmärk Afganistanis hukkunud sõduritele.[8]
Tuntud elanikke muuda
- Boris Zaks – juudi kirjanik
Viited muuda
- ↑ "Численность населения на 1 января 2016 г. и среднегодовая численность населения за 2015 год по Республике Беларусь в разрезе областей, районов, городов и поселков городского типа". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. mai 2016. Vaadatud 12. augustil 2017.
- ↑ "100 дорог": Пикник на обочине Алена Андреева, Александр Николайчук, ET CETERA / Алена Андреева, Александр Николайчук
- ↑ Жучкевич В. А. Краткий топонимический словарь Белоруссии. — Мн.: Изд-во БГУ, 1974. Lk. 198.
- ↑ ВКЛ. Энцыкл. Т. 2. — Менск, 2005. Lk. 189.
- ↑ Jelski A. Lelczyce // Słownik geograficzny Królestwa Polskiego i innych krajów słowiańskich. Tom V: Kutowa Wola — Malczyce. — Warszawa, 1884. Lk.130.
- ↑ http://yahadmap.org/#village/lelchitsy-lelchytsy-gomel-belarus.989
- ↑ Masters, Jeff (7 August 2010). "Bolivia ties its all-time heat record". Weather Underground.
- ↑ В Лельчицах открыт памятник воинам-интернационалистам, погибшим в Афганистане. 1818 0 16:52 / 05.07.2013/ Елена Аленченко
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lelčycy |