Kokmuiža mõis
Kokmuiža mõis (saksa keeles Kokenhof, läti keeles Kokmuiža) oli rüütlimõis (fideikomiss) Liivimaal Volmari kreisis Veide kihelkonnas. Tänapäevase haldusjaotuse järgi asub mõisakompleks Valmiera piirkonnas Kocēni vallas Kocēnis.
.jpg)
Ajalugu muuda
Kokmuiža oli varem koos Brieži mõisale kuulunud aladega Volmari lossiala osa või vakus. 1744. aastal annetas Jelizaveta Petrovna mõisa kindral Lubrasele. Tolle pärijaks oli tema vennatütar, mistõttu mõis läks tema surma järel tolle abikaasa Anhorn von Hartwissi valdusse.[1]
Aastal 1763 ostis mõisa 40 000 rubla eest tema sugulane Sebastian Ahorn von Hartwiss. Aastal 1846 omandas mõisa 154 000 rubla eest Hollandi konsul Johann Friedrich von Schroeder.[2] Tema poeg lasi rajada mõisa peahoone ja Inglise pargi.
Aastal 1854 rajati mõisa juurde õllevabrik ja viinaköök. Aastal 1898 toodeti seal 3 323 190 liitrit õlut. Aastal 1913 rajati Kocēni raudteejaamast mõisa juurde 2 kilomeetri pikkune harutee, mis teenindas sealset õllevabrikut.[3]
Aastal 1937 avati mõisa häärberis põhikool, kus töötas dirigent Roberts Zuika.
Mõisa suurus muuda
Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 36 ja 5/8 adramaad, sellele allus 649 mees- ja 726 naishinge.[4] Aastal 1641 oli Kokmuiža, Mūri, Kauguri ja Volmari mõisa suurus kokku 103 adramaad. Aastal 1688 oli mõisa suurus 31 ja 1/4 adramaad, aastal 1734 oli adramaid 29 ja 7/8, aastal 1757 aga 36 ja 5/8. Aastal 1823 oli mõisa suurus 29 ja 1/2 adramaad.[5] Ka aastal 1832 oli mõisal adramaid sama palju, aastal 1881 kuulus mõisale aga 9 ja 22/80 adramaad, lisaks 28 ja 53/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[6]
Karjamõisad muuda
Mõisale kuulus aastal 1816 viis karjamõisa: Stukusch, Karlshof, Tornishof, Jehren ja Tilzen.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 121
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 234.
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, 118. lk
- ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 240.
- ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 120
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 232.