Edith Paris

Edith Paris (24. märts 1924 ‒ 27. aprill 2020) oli eesti graafik.

Kunstnikuna on Edith Parise tuntuks teinud eelkõige 1950. aastate ofordid Ants Laikmaa majast Taeblas, mis on 1960. aastast Läänemaa Muuseumi filiaal. Edith Parise noorus oli seotud Haapsaluga, kus ta lõpetas 1943. aastal gümnaasiumi. 1949. aastal lõpetas Paris graafikuna Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi.

Edith Parise raamatugraafilistest töödest on tuntuim tiitel ja ornamentaalne kujundus 1951. aasta „Kalevipoja“ väljaandele. Näitustel esines ta alates 1949. aastast põhiliselt joonistuste ja akvarellidega.

Edith Paris oli aastatel 1950‒1970 väga nõutud kui kiire ja korrektne etiketikalligraaf. 1968. aastal tegi ta koos Väino Parisega näituse Tallinna kunstisalongis, 1974. aastal juubelinäituse sealsamas.

Isiklikku

Ta sündis Tallinnas advokaat Tõnis Jürine perekonnas. Ta abiellus 1948. aastal instituudi samuti graafikuna lõpetanud Väino Parisega, kes pühendus maalimisele. Maalija on ka nende tütar Mall Paris.

Tema ema Edith Schlaff oli Ants Laikmaa onutütre tütretütar, kes on tuntud maestro Haapsalu-perioodi portreelt „Tutty Schlaff“ (1902, Eesti Kunstimuuseum). Tutty Schlaff jõudis jagada oma mälestusi Laikmaast ning värvikad on ka Edith Parise mälestused elust-olust Haapsalus ajakirjas „Põlvnemislugu“ (nr 8, 1999).