Eleanor Roosevelt

Anna Eleanor Roosevelt (11. oktoober 1884 – 7. november 1962) oli USA ühiskonnategelane ja Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti abikaasana riigi esimene leedi.

Eleanor Roosevelt koos oma koera Falaga 1951. aastal

Eleanora Roosevelt esitlemas ÜRO kõnet, umbes 1947

Pärast abikaasa surma 1945. aastal tegutses ta kirjaniku ja kõnelejana ning toetas New Deali Koalitsiooni. Ta oli naisõiguslane, kes lootis oma tööga parandada töötavate naiste staatust ühiskonnas.

1940. aastate alguses toetas ta ÜRO loomist. Ta osales ka inimõiguste ülddeklaratsiooni heakskiitmisel. President Harry S. Truman nimetas teda inimõiguste edendamise auks maailma esimeseks leediks.

Elulugu

Anna Eleanor sündis Elliott ja Anna Hall Roosevelti peres. Tal oli kaks venda: Elliott noorem (1889–1983) ja Hall Roosevelt. Kui Eleanor oli kaheksa-aastane, suri tema ema difteeriasse, ning Eleanor ja tema kaks venda saadeti emapoolse vanaema, kelle nimi oli Mary Ludlow Hall (1843–1919), juurde. Isa suri alkoholismi tüsistustesse, kui Eleanor oli 10-aastane. Sügisel 1899 astus Eleanor ta Inglismaal asuvasse Allenswoodi Akadeemiasse, mis oli mõeldud rikastele ameerika ja inglise tütarlastele.

1902. aastal naasis ta Ameerikasse ning asus tööle Valgesse Majja, kus tutvus oma isa viienda astme nõo Franklin Rooseveltiga, kellega hiljem abiellus.

Inimõigustealane tegevus

Eleanor Roosevelti inimõigustealast tegevust on kirjeldanud Aleksandr Solženitsõn oma raamatus Esimeses ringis:

Presidendi lesk proua Roosevelt, eesrindlike vaadetega ja terase pilguga naine, kes oli inimõiguste kaitseks paljugi ära teinud, soovis ka Ameerika kuulsusrikast liitlast külastada ning oma silmaga veenduda, kuidas UNRRA abi jaotatakse (Ameerikasse olid jõudnud pahatahtlikke kuuldusi, justkui UNRRA toiduained ei jõuakski lihtrahvani), ja selleski selgusele jõuda, et Nõukogude Liidus tõepoolest ei ahistata südametunnistuse vabadust. Talle oli juba näidatud neid lihtsaid rohmakaid töötürpe kandvaid nõukogude kodanikke (ümberriietatud parteiametnikke ja MGB töötajaid), kes Ühendriike omakasupüüdmatu abi eest tänasid. Nüüd nõudis proua Roosevelt, et talle ka vanglat näidataks. Tema soov täideti. ...

Proua Rooseveltile meeldis kangesti, et juhuslikult valitud kambris, kuhu ootamatult sisse astuti, valitses nii hämmastav puhtus, kärbseid polnud üldsegi ning argipäevast hoolimata põles pühapiltide ees kambrinurgas ikoonilambike. ...

''"Mille eest neid inimesi on karistatud? Näiteks, seda härrat, kes ajakirja loeb?" küsis kõrge külaline.

(See "härra" oli saanud kümme aastat ettevaatamatu suhtlemise eest ameeriklasest turistiga.)

"See inimene on aktiivne hitlerlane, kes teenis gestaapos, põletas isiklikult vene küla maha ja, palun vabandust, vägistas kolm vene talunaist," kostis kindralmajor. "Tema käega tapetud rinnalaste arvu pole võimalik kokku rehkendada."

"Kas ta mõisteti poomissurma?" hüüatas proua Roosevelt.

"Ei, me loodame, et ta parandab ennast. Talle määrati kümme aastat ausat tööd." ...

Veendunud, et kõik läänemaailma pahatahtlike õelutsejate levitatavad süüdistused on alusetud, läks missis Roosevelt koos saatjaskonnaga koridori ning lausus seal:

"Aga kui jõhkrad on nende õnnetute kombed ja kui madal nende arengutase! Võib aga loota, et kümne aasta jooksul harjuvad nad siin kultuuriga. Teil on suurepärane vangla!"

Isiklikku

Aastal 1903 kihlus Eleanor Frankliniga. 17. märtsil 1905 Püha Patricku päeval paar abiellus. Neil sündis lühikeste vaheaegadega kuus last, kellest üks, Franklin, suri enne aastaseks saamist. Tütar Anna Eleanor ning pojad James, Elliott, Franklin Delano ja John Aspinwall elasid kõrge vanuseni, teenides igaüks omal alal väljapaistvalt oma riiki.