Eesti veemotosport

Esimene teadaolev mootorpaatide võistlus Eestis peeti 17. mail 1925 Tartus, kui Emajõel võistles 13 paati (tänapäeva mõistes rahvapaati).

Alates 6. aprillist 1950 hakati esimestena Eesti NSV-s teadlikult veemotospordiga tegelema Tartus. Esimesed Eesti NSV esivõistlused peeti 1957. aastal, esimesed ametliku nimega Eesti NSV meistrivõistlused 1958. aastal. Alates 1992. aastast peetakse Eesti Vabariigi meistrivõistlusi, mis alates 1994. aastast peetakse üldjuhul lahtiste meistrivõistlustena. Kõige selle tõttu on olemas erinevaid Eesti meistrivõistluste järjekorraarvestusi ja -loetelusid.

Eestis on veemotot harrastatud üldjuhul suurtel siseveekogudel, mistõttu harrastuskohti pole kuigi palju. Tartus sõidetakse Emajõel, Tallinnas Harku järvel (pikka aega on kavandatud veemotokeskust Männiku järvedele), Pärnus Pärnu jõel ning Viljandis Viljandi järvel.

Varem on veemotot harrastatud ka Loksal, Narvas (kuna Narva veehoidla on praegu piiriveekogu, siis on seal veemotoharrastus peaaegu lakanud) ja Võrus Tamula järvel.

Muudes kohtades (Otepää, Põltsamaa, Põlva, Valga, Vastseliina, Virtsu) pole selge, kas veemotot on harrastatud kohapeal või on harrastajad lihtsalt olnud kohapealsed elanikud ja tegevus on tegelikult toimunud suuremates veemotokeskustes.

Eestis juhib ja koordineerib veemototegevust Eesti Veemoto Liit (EVL).

Eestis on veemotot harrastatud üle poole sajandi. Eesti võidusõitjad on tulnud maailma- ja Euroopa meistriteks, püstitatud on maailmarekordeid. Eestis on läbi viidud mitmeid maailma- ja Euroopa meistrivõistlusi.