Eesti turism

Eesti turismi perspektiivsemad valdkonnad on loodus- ja ökoturism, maaturism, terviseturism, konverentsiturism ja aktiivse puhkusega seotud turism (nt kultuuriturism, taliturism). Turismimajanduse osatähtsus Eesti SKP-s ja tööhõives on ligi 8% ning turism annab olulise panuse ka Eesti ekspordituludesse.

Eesti sissetulevat turismi peamiselt mõjutavateks teguriteks viimasel paarikümnel aastal on olnud transpordiühenduste areng, Eesti hinnatase ning välismeedias Eestile suuremat tähelepanu pöörata aidanud sündmused (näiteks Euroopa Liiduga liitumine 2004, Tallinn kui Euroopa kultuuripealinn 2011). Eesti riigi peamised strateegilised tegevussuunad turismi arendamisel Eestis on Eesti kui reisisihi tuntuse suurendamine, turismitoodete arendamine, rahvusvaheliselt huvipakkuvate turismiatraktsioonide ning piirkondlikke turismisihtkohtade arendamine. 2018 peatus Eesti majutusettevõtetes 3,5 miljonit sise- ja välisturisti.

Ajalugu

19. sajandil rajati toona Vene keisririigi koosseisu kuuluval tänapäevasel Eesti alal mitmeid kuurorte, mis kasutasid ära siinseid looduslikke eeldusi: merd, liivaranda ja meremuda. Kuurordid rajati Haapsallu, Pärnusse, Kuressaarde, Narva-Jõesuusse. Neist esimene rajati Haapsallu, kus linnaarst Carl Abraham Hunniuse algatusel rajati 1825. aastal merevee- ja mudakümblusasutus, mille nimeks sai hiljem Bergfeldti mudaravila.

Tänu raudteede arengule said suvituskohtadeks ka Võsu, Sillamäe, Toila ja Nõmme.