Eesti jõed

Eesti jõed on Eesti territooriumil asetsevad või seda läbivad vooluveekogud. Veelahkmete järgi on jõed jaotatud nelja vesikonna vahel:

Eesti jõed on suhteliselt lühikesed ja veevaesed. Üle 100 km pikkuseid jõgesid on 11, neist pikim on Võhandu jõgi (165 km), millele järgnevad Pärnu jõgi (145 km), Põltsamaa jõgi (136 km), Pedja jõgi (125 km), Kasari jõgi (115 km), Keila jõgi (112 km), Pirita jõgi (107 km), Ahja jõgi (104 km), Piusa jõgi (104 km), Õhne jõgi (103 km) ja Navesti jõgi (102 km).[1]

Üle 1000 km² valglaga jõgesid on Eestis 15. Suurim on Narva jõe valgla (56 200 km²), millele järgneb Emajõgi.

Eesti jõgede liigitusRedigeeri

Troofsuse ja orgaaniliste ühendite sisalduse alusel jaotatakse Eesti jõed Arvi Järvekülje järgi kaheksasse hüdrobioloogilisse tüüpi:

  1. oligohumoossed-oligotroofsed jõed,
  2. polühumoossed-oligotroofsed,
  3. oligohumoossed-mesotroofsed,
  4. polühumoossed-mesotroofsed,
  5. oligohumoossed-eutroofsed,
  6. polühumoossed-eutroofsed,
  7. oligohumoossed-hüpertroofsed,
  8. polühumoossed-hüpertroofsed.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Keskkonnaregister, vaadatud 15.12.2021.

VälislingidRedigeeri